Ava peamenüü

Kusejuha (ladina ureter) on enamikul amniootidest kõhuõõnes paiknev kuse-suguelundkonna torujas paariline juha mille kaudu liigub uriin neerudest kusepõide.[1]

Kusejuha areng, anatoomia, asend, lihased, sooned, morfoloogia, funktsioonid, ja histoloogia ning patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

ArengRedigeeri

Paariline pikijuha tekib loote kehas ja avaneb kloaaki. Eelneerul nimetatakse primaarset kusejuha eelneerujuhaks (ductus pronephricus) ja keskneerul keskneerujuhaks (ductus mesonephricus). Järelneeru arenemisega tekib lootel uus paariline lõplik kusejuha, mille suudmed avanevad kas kloaaki või eraldi päraku läheduses.[2]

RoomajadRedigeeri

MaolisedRedigeeri

Madudel kusepõis puudub ja kumbki neer läheb üle kusejuhaks, mis lõpevad kloaagi keskmises osas (urodeum). Isastel suguküpsetel madudel väljutatakse ka neeru-sugusegmentide eritised kusejuhasse.

Madude neerude kaudu ei väljutata vedelat uriini, kuna neerude Henle lingul puuduvad nefronid, jääkained väljutakse üsna tahkena (pastana).

ImetajadRedigeeri

InimeselRedigeeri

Inimesel lähtuvad kusejuhad nimmepiirkonnas neeruvaagnast (pelvis renalis), kulgevad lülisamba kõrval[3] ja suunduvad ning avanevad kusepõide läbi kusepõie tagumis-alumise seina, moodustades suubumiskohal kusejuha klapiku (valvula ureteris).

Paarilisel kusejuhal eristatakse järgmisi osasid:

  • kõhuosa (pars abdominalis)
  • vaagnaosa (pars pelvina)
  • seinasisene osa (pars intramuralis).

Kusejuha seinRedigeeri

Kusejuha sein koosneb kolmest kestast:

PatoloogiaRedigeeri

Kusejuhaga seotult ja elundi talitluses võib esineda mõningaid häireid ja haiguslikke seisundeid, mille diagnoosiks võivad olla näiteks kusejuhakivitõbi, kusejuhakasvaja jt.

ViitedRedigeeri

  1. "Meditsiinisõnastik" 381:2004.
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur, Koduloomade anatoomia, Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 437, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  3. Eesti nõukogude entsüklopeedia. 4. köide: KIRV-MAAO. Tallinn: Valgus, 1972, lk 255.

VälislingidRedigeeri