Kuressaare Laurentiuse kirik
Kuressaare Laurentiuse kirik on 19. sajandi esimesel poolel ehitatud kirik Kuressaares, mis võeti kasutusse 29. novembril 1836.
Kuressaare Laurentiuse kirik | |
---|---|
Kuressaare Laurentiuse kirik | |
Riik | Eesti |
Asukoht |
Tallinna tänav 11 Kuressaare Saare maakond |
Ehituse lõpp | 1836 |
Koordinaadid | 58° 15′ 14″ N, 22° 29′ 12,4″ E |



Kirikus tegutseb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kuressaare Laurentiuse kogudus.
Ajalugu
muuda14. sajandil ehitati lisaks Kuressaare piiskopilinnuse kabelile Kuressaare linnuse lähedale püha Laurentiuse kirik (tõenäoliselt puukirik), mis oli mõeldud alevi ning hiljem linna elanike jaoks, kuid oli ilmselt ka toomkirikuks. Kirik asus tõenäoliselt praeguse Tolli tänava esimeste kinnistute piirkonnas. 1612. aastal Rootsi vägede Taanile kuulunud Saaremaale tungimisel ei suutnud need vallutada kindlust, kuid laastamise käigus põles maha Laurentiuse kirik. Linna taastamisel kinkis Taani kuningas Christian IV kogudusele uue krundi linna keskele, kuhu 1630. aasta paiku ehitati ühelööviline kivikirik, selle müürid on tänini säilinud.[1] Põhjasõjas[1] põletasid venelased 1710. aasta 4. märtsil maha Kuressaare linna, kirikust jäid alles müürid. Kuressaare kirikut hakati taastama 1721. aastal ja pidulik pühitsemine oli 1729. aastal, kuid lõplikult sai kirik valmis 1733. aastal.
Hoone põles maani maha välgulöögi tagajärjel puhkenud tulekahjus 1828. aastal. Tulekahjujärgset taastamist alustati 1835. aastal arhitekt Heinrich Löwneri juhtimisel. Sellest perioodist pärinevad klassitsistlikus stiilis muudatused kiriku kiriku arhitektuurses välisilmes ja interjööris ning ampiirstiilis torni nõelkiiver. Kiriku taastamisel leiti seni Johannese järgi nimetatud kiriku tornikiivri munast leiti dokument Laurentiuse nimega ja 29. novembril 1836 pühitseti taastatud palvekoda Kuressaare Laurentiuse kirikuks.[1] 1870. aastal ehitati põhjaseina väljavajumise peatamiseks kaks tugipiilarit. Kiriku uus orel telliti Frankfurdist Oderi ääres rahvusvahelise mainega meistrilt W. Sauerilt. 2001. aastal tugevdati pikihoone müürid, remonditi katusekonstruktsioon ja vahetati katusekate.[2]
Vaatamisväärsused
muudaKirikus asub Anseküla kirikust (põlenud 1944) pärinev 14. sajandi ristimiskivi, mis on väga lähedane Gotlandi nn Frölje grupi ristimiskividele. Selle kümnetahulise kupa külgi katab kaks rida fantastilisi loomi ja olendeid, kes kehastavad kurje vaime, vaid ühel tahul on kahele käpale tõusnud kolmeks hargneva sabaga loom.
16. sajandist pärineb seinabraa, millel on kujutatud lippu hoidvat meest, ja 17. sajandist kaks kroonlühtrit: 16-haruline kotka kujutisega lühter 1635. aastast ja ratsaniku kujutisega 12-haruline lühter 1634. aastast.
Kuressaare Laurentiuse kiriku kõik aknaklaasid (valmisid aastatel 2001–2003) on kaetud kunstnik Urmo Rausi vedela kullaga maalitud abstraktsete klaasimaalingutega, mis viitavad püha Laurentiuse kui paavsti laekahoidja legendile.
Kuressaare Laurentiuse kogudus
muuda- Pikemalt artiklis Kuressaare Laurentiuse kogudus
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kristjan Luhamets,Koguduse lugu: Kuressaare, e-kirik.eelk.ee, 21. märts 2024
- ↑ Kuressaare Laurentiuse kirik kultuurimälestiste registris
Välislingid
muudaPildid, videod ja helifailid Commonsis: Kuressaare Laurentiuse kirik |
- EELK Kuressaare Laurentiuse kiriku ajaloost ja arhitektuurist
- Kuressaare Laurentiuse kirik kultuurimälestiste registris
- "Kirik tahab restaureerimise kiiremini lõpetada" Postimees, 29. september 2008
- Veljo Kuivjõgi: "Kuressaare Laurentiuse kirik läheb remonti" Meie Maa, 5. jaanuar 2009
- "Kuressaare kirikust leiti haruldane laemaal" Postimees, 21. jaanuar 2009
- Rita Loel: "Laurentiuse kiriku ainulaadsed laemaalid üllatavad restaureerijaid" Oma Saar, 27. jaanuar 2009
- "Kuressaare kirik pühitses sisse uued ruumid" Postimees, 29. november 2009
- Urmas Kiil: "Kirikust leiti vanad hauaplaadid" Saarte Hääl, 21. jaanuar 2012