Kullerkupp
Harilik kullerkupp (Trollius europaeus) on tulikaliste sugukonda kullerkupu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
| Harilik kullerkupp | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Tulikalaadsed Ranunculales |
| Sugukond |
Tulikalised Ranunculaceae |
| Perekond |
Kullerkupp Trollius |
| Liik |
Harilik kullerkupp |
| Binaarne nimetus | |
|
Trollius europaeus L. | |
Taimel on palju rahvapäraseid nimetusi: munalill, munaninn, haninupp, kulderkupud, kuldnupp ja kullerkukk.
Esimesena kirjeldas kullerkuppu teaduslikult Linnaeus (Carl von Linné).
Kullerkupp kasvab Euroopas, Väike-Aasias, Lääne-Siberis ja arktilises Põhja-Ameerikas.[1] Eestis on ta levinud kõikjal, ent paiguti.[2]
Kullerkupp kasvab niitudel, metsaservadel, põõsastikes ning salu-, lodu- ja lammimetsas. Sageli võib ta kasvada koos nõgestega.[1]
Kirjeldus muuda
Kullerkupp on mitmeaastane suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline taim. Taime kõrgus on 20–70 cm.[2] Kullerkupul on üheaastane vars, mis on püstine, üsna vähe harunenud ja alusel kuivanud lehtede kiududega. Üks kullerkuppude puhmik annab mitu õievart, mis kasvades moodustavad sageli kogumeid. Risoom on lühike ja jäme.[1]
Kullerkupul on sõrmjagused lehed. Pealt on need tumerohelised, alt heledamad. Rohked juurmised lehed on pika rootsuga ja nende laba on sõrmjalt 3–5-jagune, rombjate osade ja hambulise servaga. Varrelehed on lühikese rootsuga või päris rootsuta, juurmistest vähem jagunenud ja väiksemad ning neid on vähem.[1]
Õied paiknevad taimel ühekaupa. Need on kerajad ja läbimõõduga 3–5 cm. Õied on erekollased ja ebatavalise ehitusega: need, mis meenutavad kroonlehti, on hoopis eredalt värvunud tupplehed. Nad on nõgusad ja neid on 10–15, nende vahel on peidus kõik õie ülejäänud osad. Kroonlehed on kullerkupul siiski olemas, aga need on muundunud kitsasteks veidi laienenud tipuga 5–7 mm pikkusteks meemahutiteks nektaariumideks. Oranžekroonlehti ning tolmukaid ja emakaid on palju. Kullerkupp õitseb mais-juunis.[1]
Õitsemise ajal ei avane õied kunagi, sellega kaitseb taim õietolmu niiskuse eest. Ometi on ta putuktolmleja – see tekitab küsimuse, kuidas siis putukad nektarile ligi pääsevad. Enamik ei pääsegi: kullerkuppu tolmeldavad väga väikesed putukad, kes mahuvad tupplehtede vahelt läbi pugema.[3]
Leidub selgrootuid, kes elavadki üsna kinnise õietupe sees või siis munevad sinna.[1] Õie sees on tuulevaikne ja soe ning toitu – nektarit – piisavalt.[3] Need mardikad, kes õie sees munemas käivad, ühtlasi tolmeldavad seda.[3]
Kullerkupul on must kukkurvili, mis näeb välja nagu ümar läikiv nutt. See kerajas moodustis koosneb hernekauna meenutavatest sentimeetripikkustest läikivrohelistest viljadest. Vilja tipul on väike kõver konksuke, millega ta saab haakuda mööduva looma või inimese külge. Nii ei levi kullerkupp mitte seemnete, vaid viljadega. Kui aga ühtki looma kullerkupu lähedusse ei satu, siis pudenevad seemned taime lähedusse.[1]
Kasutamine muuda
Kogu kullerkupp on mürgine: ta sisaldab tulikalistele omast südamemürki protoanemoniini, mistõttu loomad teda tavaliselt ei söö. Kullerkuppude korjamise järel ei tasu sõrmi suhu pista, sest võib saada mürgistuse.[1]
Kullerkupp kannatab ümberistutamist ja on olnud mitme kultuursordi aretuse aluseks. Dekoratiivsuse pärast ohustab teda rohke noppimine: korjatakse nii müügiks kui ka aedadesse ümberistutamiseks.[3] Parem on kullerkuppu mitte noppida või kui seda teha, ei tohiks kõiki õisi ära korjata.[1] Aias võivad taimed olla isegi lopsakamad kui vabas looduses, kui kasvukoha tingimused, eriti valgus ja mulla niiskus, vastavad looduslikule.[3]
Tänapäeval on kullerkupp soodsas seisundis, aga lisaks noppimisele ohustab teda kasvukohaks olevate niitude võsastumine või ülesharimine.[1]
Sümbol muuda
Harilik kullerkupp on Norra Tromsi maakonna tunnuslill.
Viited muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kullerkupp |