Kulle Raig
Kulle Raig (neiupõlvenimega Kulle-Küllike Alasi; sündinud 2. detsembril 1940 Tallinnas[1]) on eesti ajakirjanik, kirjanik ja kultuurikorraldaja.
Haridus muuda
Kulle Raig lõpetas Tallinna 16. Keskkooli 1959. aastal ja Tartu Ülikooli soome-ugri osakonna 1964. aastal.
Töö muuda
Ta töötas Inturisti giidi ja tõlgina 1972−1975 ning Eesti Raadio soomekeelsete saadete toimetajana 1975−1989. Seejärel töötas Soomes YLE kultuuritoimetajana (1990) ja Eesti kultuuripunkti juhatajana Helsingis (1991). Oli Eesti konsul Helsingis 1991−1992 ning Helsingi saatkonna kultuuri- ja pressinõunik 1992−1998. Eesti Instituudi asutaja ja juhataja Helsingis 1995−1998, Soome-Eesti ühenduste liidu peasekretär 1999−2006.[2]
Teoseid muuda
- "Saaremaa valss", Varrak 2003 ja täiendatud trükk 2015 (soome keeles "Saarenmaan valssi : Georg Otsin elämänkerta", 2002; läti keeles "Sāremā valsis : Georga Otsa dzīve", 2009; muudatuste ja täiendustega vene keeles "Mister X", 2015)
- "Vikerkaare värvid", Varrak 2003 ja Ekspress Meedia 2017 (soome keeles "Sateenkaaren värit : Lennart Meren elämä ystävien silmin", 2001)
- "Urho Kekkonen ja Eesti, K&K 2006 (kaasautorina) (soome keeles "Urho Kekkonen ja Viro / Pekka Lilja ja Kulle Raig", 2006)
- "Esimene üles", K&K 2009
- "Pikk teekond lähedale", K&K 2012 (soome keeles "Pitkä matka lähelle : naapuriksi vapaa Viro", 2011)
Lisaks on ta tõlkinud raamatuid nii soome keelest eesti keelde kui ka eesti keelest soome keelde.[3]
Tunnustus muuda
Isiklikku muuda
Tema abikaasa oli Peet Raig.
Viited muuda
- ↑ Jürgen Rooste, Kulle Raig: Lennart Meri järele poleks enam “nõudlust”, Maaleht, 9. november 2012
- ↑ Kulle Raig Geni andmebaasis
- ↑ Kulle Raigi tõlkeid ESTERi andmebaasis
Välislingid muuda
- Andres Laasik, Kulle Raig vaatas üle Eesti-Soome silla, Eesti Päevaleht, 20. detsember 2012
- Ragne Jõerand, FOTOD! Kulle Raig Georg Otsast: ühegi teise mehe peale pole ma nii palju mõelnud!, Pealinn.ee, 14. september 2015
- Kulle Raig, Koivisto: minust oleks võinud tulla päris korralik võrkpallur – Kulle Raigi järelehüüe Mauno Koivistole. Postimees.ee, 12. mai 2017