Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib värviõpetuse mõistest, muusika mõiste kohta vaata artiklit kromaatika.

CIE värvsusdiagramm näitab iga värvitooni kromaatilisuse vähenemist valgevärvsuspunkti suunas
Punane värvitriip valguses ja varjus. Silmale paistavad kromaatilisus ja heledus varjus väiksematena
Punase värvi kromaatilisuse skaala. Vasakus servas on kromaatilisus 0% (puhas hall), paremas servas 100% (puhas punane)

Kromaatilisus (kreeka keelest χρώμα, khrōma 'värv'), ka küllastus (saksa keeles Sättigung) või värvilisus (inglise keeles colorfulness) on üks värvuse põhikarakteristikutest paljudes värvisüsteemides[1]. Sisuliselt tähendab värvi kromaatilisus rohkemat või vähemat värvilisust ehk seda, kui erk või kahvatu-tuhm on värvus[2].

Helmholtzi järgi on küllastus määratletud värvi puhtusega, st spektrivärvi osakaaluga värvis, kusjuures spektrivärvi ja valge valguse liitumisel tekib küllastamata värvus.

Sisukord

SõnavaraRedigeeri

Kromaatilisuse eestikeelseiks vasteiks on pakutud värvikust või värviküllasust. Uuemas kirjanduses soovitatakse terminoloogias varasemat harjumuspärast mõistet küllastus kasutada vaid kiirgava või reflekteeruva värvi iseloomustamisel (tähendus nagu ingliskeelsel terminil saturation) ning mõistet kromaatilisus kasutada objekti või pinnavärvi iseloomustamisel (tähendus nagu ingliskeelsel terminil chroma)[3].

VärviõpetusesRedigeeri

Kromaatilisuse visuaalne hindamine on keerukam kui heleduse või värvitooni puhul. Visuaalselt määrab kromaatilisus värvi erinevuse sama heledusega akromaatilisest värvist (hallist). Maksimaalse kromaatilisusega värv (kromaatilisus 100%) on lähedane spektrivärvile (lisaks spektrivärvidele loetakse etaloniks ka purpurvärve), küllastuse vähenedes muutub värv kahvatumaks või tuhmimaks [2]. Kromaatilisuse skaala kulgeb maksimaalsest värviküllasusest sama heledusega hallini ja kaht tooni skaalas võrreldes on võimalik silmaga hinnata, kumb neist on kromaatilisem ja kumb tuhmim.

Kromaatilised ja akromaatilised värvidRedigeeri

Värviringi värvid on alati kromaatilised, neil on olemas nurgakraadiga märgitav värvitoon, mille osakaalu kromaatilisus näitab. Kromaatiliste värvide hulka kuuluvad

Akromaatilise värvuse ehk neutraalvärvuse küllastus on null[4]. Akromaatilised värvid on

VärvitajusRedigeeri

Kromaatilisuse taju on osa värvitajust ja sõltub valgustingimustest. Inimese silma võrkkesta rakkudest on värvide suhtes tundlikud kolvikesed töövõimelised päevavalguses. Pimeduses ja hämaruses on aktiivsed vaid kepikesed, mis on värvide suhtes vähem tundlikud ja seetõttu paistavad väheses valguses kõik värvid palju vähem kromaatilised.

Erinevusi värvisüsteemitiRedigeeri

Kõigis mõjurikkamates värvisüsteemides on kromaatilised värvid paigutatud värviringile ja akromaatilised värvid värviringi keskpunkti läbivale püstteljele, mis on ühtlasi ka heletumeduse teljeks. Kromaatilised skaalad kulgevad radiaalselt keskpunktist spektrivärvitoonini.

NäiteidRedigeeri

PigmentvärvidesRedigeeri

Pigmentvärvide puhul sõltub värvilisus sellest, kui palju kromaatilist värvipigmenti mingi värv sisaldab. Kromaatilisust väljendatakse üldjuhul protsentides, vahel ka kromaatilisusarvu kaudu. Sajaprotsendilise kromaatilisusega on puhas värvipigment. Tavaliste sise- ja välisvärvide, mis koosnevad pigmendist ja sideainest, kromaatilisus võib ulatuda kuni 80 protsendini, kuid kõige enam kasutatakse 20–50 vahemikku jääva kromaatilisusega värve. Praktiliselt saab kromaatilisus kasvada pigmendiosakeste lisamisel värvisse selle hetkeni, kuni värv visuaalselt enam ei muutu.

Kromaatilisus värvipsühholoogiasRedigeeri

  • Pastelsed (vähene kuni keskmine kromaatilisus, keskmisest suurem heledus) värvid tähendavad ohutut, pehmet ja naiselikku ning on seostatud näiteks beebidega.
  • Küllastatud, st eredad ja intensiivsed värvid tähendavad valjut, domineerivat, võimekat, õnnelikku ja tugevat ning on seetõttu sageli kasutusel lippudel, embleemidel ja logodel.
  • Küllastamata värvid tähendavad vana ja luitunut ning on sageli seostatud vanade fotode ja iganenud esemetega.[5]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. M. Tammert. Värviõpetus. Tallinn, 2006. lk 70
  2. 2,0 2,1 http://opiobjektid.tptlive.ee/Varviop/VT_Varvikorrastus_Varvikarakteristikud0.htm
  3. M. Tammert. Värviteooria. 2017. lk 115
  4. M. Tammert. Värviõpetus. Tallinn, 2006. lk 71
  5. 5,0 5,1 Andrus Rinde, Tallinna Ülikooli Digitehnoloogiate instituut. Multimeedium. Värvid

VälislingidRedigeeri