Kristjan Kure

Kristjan Kure (4. jaanuar 1890 Valgesoo küla, Võnnu kihelkond, Tartumaa – 9. juuni 1961 Tallinn) oli Eesti NSV haridustegelane.

Haridus

Lõpetas aastal 1906 Põlva kihelkonnakooli ja õppis seejärel kaks aastat Hugo Treffneri Gümnaasiumis, sooritas aastal 1909 Pärnu gümnaasiumis rahvakooliõpetaja kutseeksami.

Ta õppis aastatel 1921–1922 Petrogradis töölisfakulteedis, lõpetas aastal 1925 Leningradi Eesti Pedagoogilise Tehnikumi, oli aastatel 1932–1935 keeleteaduse aspirant filoloogiakandidaat (1935). Aastatel 1935–1938 oli ta NSV Liidu TA Keeleteaduse ja Mõtlemise Instituudi doktorant.

Töökäik

Töötas aastatel 1909–1914 õpetajana Tartu- ja Võrumaa algkoolides. Aastal 1914 mobiliseeriti ta Esimesse maailmasõtta, oli reamees, sattus sõjavangi ja vabanes sealt aastal 1918.

Aastatel 1922–1930 töötas ta Leningradi eesti koolides eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Aastatel 1926–1938 oli ta Leningradi Pedagoogilise Instituudi vähemusrahvuste osakonna õppejõud, sai aastal 1929 dotsendiks. NSV Liidu TA Keele ja Mõtlemise Instituudi vanemteadur soome-ugri keelte alal 1938–1940.

Aastal 1940 suunati ta Eestisse, 13. augustil 1940 määrati ta Tartu Ülikooli ühiskondliku-poliitilise kasvatuse juhiks, 10. septembril 1940 õppeprorektoriks, aastatel 1940–1941 oli ta marksismi-leninismi kateedri juhataja.

Aastatel 1943–1945 oli ta Tšeljabinski Pedagoogilise Instituudi vene keele kateedri juhataja ja üldkeeleteaduse professor; aastal 1943 sai ta professoriks.

Aastatel 1945–1947 oli ta EK(b)P Keskkomitee koolide osakonna juhataja.

EK(b)P KK büroo otsusega suunati 20. veebruarist 1946 Tallinna Polütehnilises Instituudi (TPI) kateedrijuhatajaks, TPI nõukogu kinnitas aastateks 1946–1950. Oli 1946–1948 marksismi-leninismi kateedri professor.

Aastatel 1947–1951 oli ta Tallinna Õpetajate Instituudi direktor, aastatel 1951–1953 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse kateedri juhataja.

Tegevus NLKP-s

Ta oli aastast 1920 ÜK(b)P liige, aastatel 1945–1947 oli ta EK(b)P Keskkomitee koolide osakonna juhataja.

Teadustöö põhisuunad

Teadustöö põhisuundadeks olid süntaks ja lauseehitus, ta tegeles eesti, soome ja karjala keele raskemate tekstide teistesse keeltesse tõlkimise probleemidega. Tema kaitsmata jäänud doktoritöö teema oli "Objektiivse reaalsuse peegeldus teadvuses ja keeles sõltuvalt ühiskondlikust praktikast". Ta avaldas üle 50 publikatsiooni; aastatel 1928–1937 koostas ta eesti keele õpikuid, lugemikke ja õppeprogramme Leningradi eesti koolidele. Ta tegi kaastööd Suurele nõukogude entsüklopeediale keelemärksõnade alal.

Ühiskondlik tegevus

Ta oli Emakeele Seltsi juhatuse liige ja ÕESi liige.

Tunnustus

• 1950 – Eesti NSV teeneline õpetaja

Isiklikku

Tema abikaasa Melanie Rauk oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi inglise keele õppejõud ja tõlkija.

Kirjandus

• Emakeele Seltsi aastaraamat, 7. Tallinn 1961. Lk 247–248
• Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982. 3. köide, 1918–1982. Tallinn 1982. Lk 159, 164, 165
• Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tallinn 1986. Lk 175, 355–356
• Tallinna Pedagoogikaülikool 1919–1999. Tallinn 2002. Lk 162
• Universitas Tartuensis 1632–2007. Tartu 2007. Lk 424, 426, 477, 478
• ETBL 2. Tallinn 2005
• Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. TTÜ kirjastus. Tallinn 2008

Välislingid

• Haud Tallinna Metsakalmistul

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.