Vikipeedia

Reidilahing

(Ümber suunatud leheküljelt Kopenhaageni merelahing (1801))

Reidilahing (taani keeles Slaget på Reden) ehk Kopenhaageni merelahing ehk Esimene Kopenhaageni lahing ehk Kopenhaageni lahing oli merelahing 2. aprillil 1801 Kopenhaageni reidil Kopenhaageni all merel Suurbritannia laevastiku (komandör admiral Sir Hyde Parker) ja ankrus seisnud Taani laevastiku (komandör Olfert Fischer) vahel. Lahingu toimumispaiga geograafilised koordinaadid on 55° 42′ 10″ N, 12° 36′ 48″ E.

Nicholas Pocock. Reidilahing 2. aprillil 1801. Õli lõuendil. 19. sajandi algus. Esiplaanil vasakul all on Briti pommitajad. Paremal on lahinguks joondunud Briti ja Taani laevad. Tagaplaanil on Kopenhaagen

Rünnaku viis läbi viitseadmiral Horatio Nelson, kes olevat jätnud täitmata Parkeri taganemiskäsu. Nelson hävitas suure osa Taani laevastikust. Taani-Norra võttis vastu vaherahu. Sageli nimetatakse seda lahingut Nelsoni raskeimaks lahinguks (ta kinnitas seda ise).[1] Taani pool meenutab seda lahingut tänini kui näidet Taani mereväelaste erakordsest vaprusest. Kuigi inglased pidasid lahingut suureks sõjaliseks ja poliitiliseks võiduks, ei ole taani ajaloolaste meelest selge, kes oli võitja.

Reidilahing oli osa Teisest koalitsioonisõjast ja Inglismaa-sõdadest.

Eellugu muuda

Reidilahinguni viis pikk rida ebaõnnestunumisi diplomaatias 18. sajandi lõpus. 1801. aasta alguses, Prantsuse revolutsiooniliste sõdade ajal, oli Suurbritannia peamine sõjaline eelis Prantsusmaa ees üleolek merel. Kuninglik Merevägi otsis Prantsusmaa sadamatega kauplevaid neutraalseid laevu ning konfiskeerides nende lasti, kui see oli mõeldud Prantsusmaaga kauplemiseks.[2] Relvastatud neutraliteeti – liitu, mille oli organiseerinud Venemaa keiser Paul I, et oleks võimalik vaba kaubandus Prantsusmaaga, kuulusid peale Venemaa veel Rootsi, Preisi ning 1800. aastast Taani-Norra, kes ei tahtnud lasta end kaasa tõmmata Prantsusmaa ja Suurbritannia vahelisse suurkonflikti. See liit oli Suurbritannia silmis Prantsusmaa huvides ja koos Napoleon I peaaegu täieliku domineerimisega Euroopa mandril tõsine ähvardus Briti laevastikule. Inglased olid eriti mures Rootsiga ja Baltimaadega ühendavate kaubateede olemasolu ja julgeoleku pärast. Taani-Norra oli palju rohkem mures Venemaa ja Prantsusmaa poolt ähvardava ohu pärast. Relvastatud neutraliteedi liit oli Suurbritannia blokaadi vastu vaenulik ning selle olemasolu ohustas puidu ja männivaigutoodete sissevedu Skandinaaviast.

1801. aasta alguses kogus Suurbritannia valitsus Grest Yarmouthi Briti laevastiku, mille ülesanne oli relvastatud neutraliteedi liit lõhkuda ning sundida Taanit relvastatud neutraliteedist lahkuma. See aeg valiti sellepärast, et siis oli Taani-Norral raske Kopenhaagenit kaitsta, sest suur osa laevadest oli talveankrus ja Venemaa laevastik, mis baseerus Kroonlinnas ja Tallinnas, ei saanud Läänemere jää tõttu appi tulla. Venemaa, Rootsi ja Taani-Norra ühendatud laevastikus oleks olnud 123 lahingulaeva, mis oleks olnud väga suur jõud.

Briti laevastiku komandör oli admiral Sir Hyde Parker ja tema asetäitja oli viitseadmiral Horatio Nelson, kes oli suhte tõttu Emma Hamiltoniga ebasoosingus. 61-aastane Parker oli äsja abiellunud 18-aastase neiuga ega tahtnud Great Yarmouthist merele minna.[3] Nelson saatis kirja oma sõbrale kapten Thomas Troubridge'ile, kes oli merelord[4]. Seejärel saatis Esimene Merelord St Vincent erakirja, mille peale Briti laevastik väljus Great Yarmouthist 12. märtsil 1801.[3]

Parkerile saadeti käsud minna Kopenhaagenisse ning tõmmata Taani-Norra relvastatud neutraliteedi liidust välja kas "sõbraliku kokkuleppega või tegeliku vaenutegevusega", millele pidi järgnema "kohene ja jõuline rünnak" venelastele Tallinnas ja Kroonlinnas.[5].

Briti laevastik jõudis Skagenist juba 17. märtsil[viide?] või 19. märtsil[viide?]. Seal kohtuti Briti diplomaadi Nicholas Vansittartiga[6], kes teatas, et taanlased on ultimaatumi tagasi lükanud.

Kuigi admiraliteet oli teinud Parkerile ülesandeks saavutada relvastatud neutraliteedi liidu laialiminek, vajaduse korral jõuga, tegutses ta ettevaatliku inimesena aeglaselt. Hoolimata laevastike ühinemise ohust tahtis ta Läänemere blokeerida; Nelson tahtis ignoreerida Taanit ja Rootsit, kes olid mõlemad liiduga ühinenud vastumeelselt, ning rünnata kohe venelasi[5]. Lõpuks suutis Nelson veenda Parkerit ründama Taani laevastikku, mis oli parajasti koondatud Kopenhaageni alla.

 
Tundmatu kunstnik. Reidilahing 1801. Õli. 1801

Taani-Norra õnnetuseks ei jõudnud Rootsist Karlskronast appi kutsutud laevastik kohale (põhjuseks olid arvatavasti ebasoodsad tuuled). Venemaa laevastik oli endiselt jäävangis. Abi ei tulnud ka Preisist, kus laevastik oli minimaalne. Nii jäi Suurbritannia ainsaks vastaseks Kopenhaageni all Taani-Norra.

30. märtsil läbisid Briti väed Taani väinad, hoidudes Rootsi ranna lähedale, et kaitsta end Taani relvade eest. Brittide õnneks ei rünnatud neid ka Rootsi poolelt.[7]

Parkeri viivitus teele asumisega oli võimaldanud taanlastel lahinguks valmistuda nii hästi kui võimalik ja nüüd oli neid raske rünnata. Taani-Norra oli paigutanud ankurdatud laevade kaitseliini piki Kopenhaageni reidi alates Prøvestenshavnenist põhja suunas – piki Kongedybeti laevateed, mis lõpeb Trekronerforteti juures Kopenhaageni sadama sissepääsust lõunas. Taani-Norra kaitseliin koosnes valdavalt blokklaevadest (blokskibe), kusjuures enamik laevadest oli sel aastaajal taglastamata (erandiks olid Steen Bille komando all olevad laevad, mis lahingus ei jõudnud osaleda). Koos vanade sõidukõlbmatute laevadega moodustasid nad ujuvpatareid. Trekronerfortetis oli 68 suurtükki, mis vastab ühe lahingulaeva relvastusele. Trekronerfortetist veel põhja pool, Kopenhaageni sadama sissepääsu juures, olid taglastatuna kaks lahingulaeva, suur fregatt ja kaks prikki, peale selle veel kaks sõidukõlbmatut laeva. Patareid katsid vee Taani kaitseliini ja ranna vahel, ja kaugemal merel kitsendas laevateed suur kari Middelgrunden. Et kaitsta relvastatud neutraliteeti, pidid taanlased ära hoidma uute sõjalaevade hävitamist, sest need pidid kaubalaevu saatma ja kaitsma.

Brittidel ei olnud usaldatavaid kaarte ega laevajuhte, mistõttu kapten Thomas Hardy tegeles suurema osa 31. märtsi ööst vee sügavuse mõõtmisega kuni Taani kaitseliinini. Siiski ei leidnud Briti laevad kõige sügavamaid vesi üles ja hoidusid seetõttu rannast liiga kaugele.[3]

Lahingu käik muuda

 
Lahingu skeem

Lahingu ajal pani viitseadmiral Nelson ette ennetava rünnaku eesmärgiga veenda Taani-Norrat võitluseta alistuma. Ülemjuhataja Parker oli selle vastu ning Suurbritannia nõudmised esitati üksikult fregatilt. Taani-Norra keeldus läbirääkimistest ja lahing võis alata.

Kopenhaageni reid oli navigeerimiseks väga keeruline ja oli Taani-Norra tiheda kaitse all. Ent Nelson sai Parkerilt juhtimiseks 12 Briti lahingulaeva, mille kruvid olid kõige madalamad, ning kõik väiksemad laevad, et ta saaks läbida tundmatud madalveealad. Ühe Nelsoni laeva (HMS Glatton) komandör oli HMS Bounty kangelane William Bligh.

30. märtsil sõitsid Nelson ja tema asetäitja kontradmiral Thomas Graves koos kapten William Dometti ja jalavägede komandöriga renditud lüügriga Lark luurama Taani kaitseliini.[6]. Nad leidsid, et kaitse on tugev, ja arutasid õhtu läbi plaani. Ankrus kaitsepatareidel oli suurtükilaevade ees oluline eelis, sest need olid stabiilsemad ja suuremate relvadega[3], ning taanlased said oma laevu lahingu ajal täiendavalt varustada (sealhulgas kaptenit välja vahetada). Teisest küljest aga olid nende laevad eklektiliselt kokku kogutud, mõned neist olid väiksed, ning Nelsoni vägedel kokku oli nende suhtes ülekaal relvastuses.

Nelsoni plaan oli, et Briti laevad lähenevad Taani kaitseliini nõrgemale, lõunapoolsele otsale Taani kaitseliiniga paralleelse liinina. Kui esimene laev jõuab Taani laevaga kohakuti, heidab ta ankrusse ja hakkab selle laevaga võitlema. Ülejäänud laevad mööduvad, kuni järgmine laev jõuab järgmise Taani laevani, ja nii edasi. Fregatt HMS Desiree koos väikeste suurtükiprikkidega tulistab Taani kaitseliini lõuna poolt ning fregattide vägi laeva HMS Amazon kapteni Edward Riou juhtimisel ründab kaitseliini lõunaotsa. Kui Briti laevastik on Taani laevade kaitseliinist jagu saanud, ründavad jalaväelased Trekronerfortetit.[8] Pommituslaevad pommitavad taanlasi Briti liini tagant.[8] Kui brittidel ei õnnestu jagu saada kaitseliini tugevamast, põhjapoolsest osast, siis piisab lõunapoolsete laevade hävitamisest, et pommilaevad pääseksid küllalt lähedale linnale, nii et sundida vastast alustama läbirääkimisi linna pommitamise vältimiseks.

1. aprillil lõunatuulega hakkas Nelson oma laevadega karide vahelt läbi tulema. Parker jäi ülejäänud laevadega lahingupaigast kirdesse, kattes Nelsonit sekkumise eest merelt ja liikudes Kopenhaageni poole, asudes võitlusse põhjapoolsete kaitsepatareidega.

HMS Agamemnon jooksis karile enne väina jõudmist ega osalenud lahingus. Seejärel jooksid HMS Russell ja HMS Bellona karile ohtlikus faarvaatris Middelgrundeni ja Refshaleøeni vahel. Kolme aluse kaotamine nõudis liini kiiret ümberkorraldamist ja nõrgendas vägede põhjaotsa.

Taani patareid hakkasid tulistama kell 10.05, Briti laevastiku esimene pool võitles umbes pool tundi, ja kella 11.30-ks oli lahing üldiselt läbi[9] Kui Briti liin oli kord paigas, siis oli vähe manööverdamist. Briti laevad olid vööriankrus umbes kaabeltau (umbes 200 m) kaugusel Taani laevade ja patareide liinist, seega suhteliselt kaugel, ja pooled ründasid vaheldumisi, kuni üks laev lõpetas tulistamise. Britid kohtasid tugevat vastupanu, osalt sellepärast, et nad ei olnud üles leidnud madalaid ujuvpatareisid, ja osalt taanlaste vapruse pärast. Põhjapoolsed Taani laevad, mis olid taglastatud ja mehitatud, ei astunud lahingusse, vaid jäid reservina paigale, kuigi tuule suund sundis Parkeri eskaadrit lähenema aeglaselt.[3]

Kell 13, pärast neli tundi kestnud intensiivset võitlust, oli lahing veel täies hoos ja tulemus endiselt lahtine. Taani laeva Prøvesteenen raskem tuli oleks hävitanud HMS Isise, kui HMS Desirée ei oleks HMS Polyphemuse abiga teda tulistanud. HMS Monarch sai kõvasti kannatada Holsteeni ja Sjællandi ühise tule all. Üks gardemariin, kes saadeti relvalaost midagi tooma, ütles: "Kui ma jõudsin peatekile, millelt ma pidin läbi minema, siis ei olnud ühtki meest püsti peamastist eespool, kus oli kaheksa suurtükki, millest mõne laskevalmidus oli otsa saanud; teised olid lahti võetud; kolmandad olid taganemisel jäetud, nii nagu nad olid... Ma kiirustasin eesmisest trapist alla alumisele tekile, ja mulle oli tõeliseks kergenduseks näha, et keegi on veel elus."[10]

Parker nägi suurtükkide suitsu tõttu lahingust vähe, kuigi ta nägi kolme karile jooksnud Briti laeva signaale: Bellona ja Russell näitasid hädasignaali ja Agamemnon võimetust jätkata.[11] Arvates, et Nelson on võib-olla jõudnud ummikseisu, kuid ei saa ilma käskudeta taganeda, (Sõjaartiklid nõudsid, et kõigi astmete sõjaväelased teeksid lahingus vaenlase vastu nii palju kui võimalik), ütles Parker kell 13.30 oma lipulaeva kaptenile: "Ma annan Nelsonile tagasikutsumise signaali. Kui ta saab lahingut jätkata, siis ta ignoreerib seda; kui mitte, siis on see taganemise õigustuseks ja teda ei saa milleski süüdistada."[12] Nelson käskis signaali tunnustada, kuid mitte korrata. Ta pöördus oma lipulaeva kapteni Foley poole, öeldes: "Te teate, Foley, mul on ainult üks silm — parem silm on mul selleks, et oleksin mõnikord pime," ning seejärel ütles teleskoopi pimeda silma ees hoides: "Ma tõesti ei näe signaali!".[13] Kontradmiral Thomas Graves kordas signaali, kuid kohas, mis oli enamikule teistele laevadele nähtamatu, hoides samal ajal masti otsas Nelsoni lähivõitluse signaali. Nelsoni kaptenitest järgis Parkeri signaali ainult Riou, kes ei näinud Nelsoni lipulaeva HMS Elephant. Riou tõmbas oma laeva tagasi, ründas seejärel Trekronerfortetit, jäi tugeva tule alla ja hukkus.

Sel ajal kaldus lahing otsustavalt brittide kasuks, sest nende ülekaal relvastuses hakkas tunda andma. Tosina kõige lõunapoolsema Taani laeva suurtükid olid hakanud vaikima, sest laevad olid nii palju kahju saanud, ja lahingu kese nihkus põhja poole. Briti pealtnägijate tunnistusel oli kella 14-ks suur osa Taani kaitseliinist tulistamise lõpetanud.[14] Mõned taani ajaloolased vaidlustavad seda kellaaega, väites, et kogu Taani-Norra kaitseliin jätkas vastupanu kuni kella 14.30-ni[viide?]. Tulistamise lakkamine tegi Briti pommituslaevadele tee vabaks Kopenhaagenile lähenemiseks. Peale selle, kuna laevad said täiendust rannapatareidest, muutusid viimased ebatõhusaks. Nyborg püüdis liinilt lahkuda, pukseerides Aggershuusi, kuid mõlemad läksid põhja. Kõige põhjapoolsem laev fregatt Hjælperen taganes edukalt. Kell 11.30 läks Taani komandör Olfert Fischer süttinud Dannebrogilt üle Holsteenile. Kui Holsteenist vahetult põhja pool olnud Infødselsretten umbes kell 14.30 alistus ja langetas lipu, läks Fischer üle Trekronerfortetisse. Seal ründas ta kolme Parkeri laeva, mis olid saanud kõvasti kahjustada ja kaotanud juhitavuse. Kui kapten Schrodersee viidi Indfødselsrettenile ja ta võttis juhtimise üle, hakkas laev uuesti tulistama. Schrodersee langes lahingus, ja kroonprints Frederik püstitas hiljem "murtud laevamasti" kohta, kus Schroderseele anti käsk Indfødselsretteni juhtimine üle võtta. Võib-olla meeskondade kogenematuse tõttu tulistas mitu Taani laeva Briti paatide pihta, mis saadeti nende juurde, kui ohvitserid olid teatanud alistumisest.

Nelson ütles, et ta peab kas saatma kedagi randa ja peatama selle reeglitevastase tegevuse või põletama laevad. Ta läks oma kajutisse taanlastele kirja kirjutama. Ta saatis selle taani keelt oskava ohvitseri kapten Sir Frederick Thesigeriga relvarahu lipu all Taani-Norra regendile kroonprints Frederikile[14], kes jälgis lahingut Vestindisk Pakhusist[15] ning pidi nägema valge lipuga saadikuid. Kiri oli niisugune:

Inglaste vendadele taanlastele
Lord Nelsonil on juhtnöörid säästa Taanit, kui ta rohkem vastu ei pane, ent kui Taani poolt tulistamist jätkatakse, on lord Nelson kohustatud süütama ujuvpatareid, mis ta on vallutanud, suutmata päästa vapraid taanlasi, kes neid kaitsesid.[16]

Nelson kuulutas hiljem, et kirjutas selle kirja kaastundest taanlaste vastu, kuid mõned Briti ja Taani ohvitserid pidasid seda osavaks sõjakavaluseks. Taani ajaloolased kinnitavad ikka jälle, et see kiri oli Nelsoni meeleheitlik katse lahingut peatada. Mõned ajaloolased on leidnud, et ilma relvarahuta oleksid britid lahingu kaotanud, sest paljud Briti laevad, nagu ka paljud Taani laevad, ei olnud võimelised lahingut jätkama.[3] Pealegi, kumbki pool ei olnud lahingusse saatnud reservis hoitud laevu, ja Taani reserv oli väidetavalt suurem. Relvarahu hoidis ära Taani reservi käikulaskmise hetkel, mil Briti laevastik oli ohus. Mõned taani ajaloolased kinnitavad, et Nelson ei olnud kirja saatmise ajal tegelikult vallutanud ega vangi võtnud ühtki Taani-Norra laeva. Nende väidete kasuks räägib see, et kuigi britid polnud ühtki laeva lahingus kaotanud, oli enamik neist kõvasti kannatada saanud ning kolm Briti liinilaeva olid kaotanud manööverdamisvõime ja seisid relvarahu hetkel Trekronerforteti laskeulatuses. Nagu teisedki kindlused, oli Trekronerfortet Briti laevade laskeulatusest väljas.

 
Nelsoni teine kiri kroonprintsile

Kui kroonprints kirja luges, aktsepteeris ta kohe relvarahu ja peatas tulistamise, konsulteerimata Taani-Norra komandöride Olfert Fischeri ja Steen Billega. Selleks ajaks oli rida Taani laevu löödud ja kahjutuks tehtud. Kroonprints Frederik saatis oma kindraladjutandi, Taani parlamendiliikme Hans Lindholmi küsima Nelsoni kirja põhjust. Lindholmil paluti küsimus kirjalikult esitada, mida ta tegigi inglise keeles, naljatades: "Kui teie suurtükid ei ole paremini teritatud kui teie suled, siis te avaldate Kopenhaagenile vähe muljet."[17] Vastuseks kirjutas Nelson:

Lord Nelsoni eesmärk relvarahulipu saatmisel oli humaansus; sellepärast ta nõustub, et vaenutegevus lõpeks ja haavatud taanlased viidaks randa. Ja lord Nelson võtab oma vangid laevadest välja ning põletab oma sõjasaagi ja viib selle kaasa, nagu heaks arvab.
Lord Nelson peab alandliku andamina Tema Kuninglikule Kõrgusele Taani printsile suurimaks võiduks, mis ta eales on saavutanud, kui see on põhjuseks õnnelikule leppimisele ning liidule omaenda üliarmulise Suverääni ja Tema Majesteedi Taani kuninga vahel.

See kiri saadeti kroonprintsile tagasi. Seejärel saatis Lindholm Parkerile küsimuse Londoni kohta. Kell 16 lepiti kokku 24-tunnises relvarahus.[18]

Kell 16.30 plahvatas Taani lipulaev Dannebrog. Hukkus 250 meest. Pärastlõuna lõpuks jooksis kolm kõige rohkem kannatada saanud Briti laeva, sealhulgas ka Elephant, karile.

Selles lahingus paistis silma noor Taani merekangelane Peter Willemoes.

Osalenud laevad muuda

 
Steen Bille jätab Toldbodeni pardal teel lahingusse hüvasti Ernst Peymanniga

Suurbritannia muuda

Nelsoni eskaader
Parkeri reserv

Taani-Norra muuda

Fischeri eskadron Kongsdybetis
(järjekord lõunast põhja; ainult Siælland ja Holsteen olid heas seisukorras, laevad olid ka vanad)

  • Prøvesteenen 52/56 (3-tekiline lahingulaev, ümber ehitatud kahetekiliseks kaitselaevaks, kapten L. F. Lassen
  • Wagrien 48/52 (2-tekiline liinilaev, 1775), kapten F. C. Risbrich
  • Rendsborg 20 (praam), kaptenleitnant C. T. Egede
  • Nyeborg (Nyborg) 20 (praam) kaptenleitnant C. A. Rothe
  • Jylland 48/54 (algselt 70 suurtükiga kahetekiline liinilaev, 1760), kapten E. O. Branth
  • Sværdfisken 18/20 (radeau, 1764), teine leitnant S. S. Sommerfeldt
  • Kronborg 22 (fregatt, 1779), esimene leitnant J. E. Hauch
  • Hajen 18/20 (radeau, 1793), teine leitnant Jochum Nicolay Müller
  • Dannebroge 60 (lipulaev, 2-tekiline liinilaev, 1772), kapten F. A. Bruun
  • Elven 10 (fregatt, 1800), kaptenleitnant H. Holsten
  • Flådebatteri No. 1 20 (Grenieri ujuvpatarei, ujuvpatarei nr 1, 1787), mereleitnant Peter Willemoes
  • Aggershus 20 (kaitsealus 1786), esimene leitnant T. Fassing
  • Siælland 74 (kahetekiline liinilaev, 1776), kapten F. C. L. Harboe
  • Charlotte Amalia 26, kapten H. H. Kofoed
  • Søehesten 18 (radeau 1795), esimene leitnant B. U. Middelboe
  • Holsteen 60 (liinilaev, 1772), kapten J. Arenfelt
  • Indfødsretten 64 (2-tekiline liinilaev, 1778), kapten A. de Turah
  • Hielperen 16 (fregatt), esimene leitnant P. C. Lilienskiold

Fischeri eskadron (need laevad lahingus ei osalenud)

 
Merepatarei Trekronerfortet

Kindlustused

  • Merepatarei Trekronerfortet (TreKroner) 68 suurtükki
  • Merepatarei Lynetten.
  • Maapatarei Sixtus.
  • Maapatarei Quintus.
  • Kindlus Kastellet.

Steen Bille eskadron
Need laevad lahingus ei osalenud, nimekiri pole täielik. Umbes 14 moodsat liinilaeva ja sama palju väiksemaid laevu hoiti sadamas.

Kaotused muuda

Et Taani-Norra laevastik organiseeriti nii suure kiiruga, oli seal suur hulk vabatahtlikke, kellel puudus laevastikukogemus või oli seda vähe, ja sellepärast pole täpselt teada, kui suured Taani-Norra kaotused olid. Hukkunute ja haavatute arvud jäävad 1135 ja 2215 vahele. Olfert Fischeri ametliku ettekande järgi oli hukkunuid ja haavatuid 1600–1800.

Briti logiraamatute ning Nelsoni ja Parkeri poolt Briti admiraliteedile saadetud ettekannete järgi oli Briti poolel 264 hukkunut ja 689 haavatut.

Taani laevadest, mis lahingus osalesid, läks kaks põhja, üks plahvatas ja 12 hõivati vaenlase poolt. Brittidel polnud piisavalt mehi sõjasaagi mehitamiseks, sest nad muretsesid tulevaste lahingute pärast. Sellepärast nad põletasid 11 laeva ning ainult üks, Holsteen, läks kaasa Londonisse, vedades haavatuid kirurg William Fergussoni järelevalve all.[20] Londonis võttis Kuninglik Merevägi laeva üle ja pani talle nimeks HMS Nassau.

Vaherahuläbirääkimised muuda

 
Reidilahing

Pärast relvarahu 2. aprillil maabus Nelson Kopenhaagenis, et avada ametlikud rahuläbirääkimised. Kolonel Stewarti sõnul oli kohalike elanike hoiakus imetluse, uudishimu ja ebameeldivuse segu.

Kahetunnisel kohtumisel kroonprintsiga (kes oskas inglise keelt)[3] suutis Nelson tagada piiramatu kestusega relvarahu. Nelson püüdis seejärel veenda algul Fischerit (kellega ta oli tuttav Lääne-Indiast)[3] ja seejärel printsi, et Suurbritannia kaitseb Taanit Venemaa vastu.

Läbirääkimised jätkusid kirja teel ja 8. aprillil tuli Nelson isiklikult tagasi leppe kavandiga, milles oli 7 artiklit. Ainuke komistuskivi oli artikkel, mis nägi ette 16-nädalase relvarahu, et Suurbritannia saaks Venemaaga sõdida.[21] Stewart väidab, et siinkohal pöördus üks taanlane teise poole, öeldes prantsuse keeles, et mittenõustumine võib viia vaenutegevuse taasalustamiseni. "Jätkake vaenutegevust!" vastas Nelson ning ütles oma tõlgi poole pöördudes: "Öelge neile, et me oleme hetke pärast valmis; valmis pommitama kohe täna õhtul!" Järgnesid rutakad vabandused (Briti laevastik oli nüüd positsioonidel, mis võimaldasid Kopenhaageni pommitamist) ning jõuti kokkuleppeni ja vaherahule kirjutati 9. aprillil alla.[22]. Relvarahu lühendati 14 päevale, kuid selle ajal pidi relvastatud neutraliteet olema peatatud ning brittidel olema vaba juurdepääs Kopenhaagenile. Ka Taani sõjavangid vabastati. Läbirääkimiste viimasel tunnil said taanlased (kuid mitte britid) teada, et Venemaa keiser Paul I on mõrvatud. See tegi relvastatud neutraliteedi liidu lõpu väga tõenäoliseks ja vabastas taanlased hirmust, et Venemaa võib neid rünnata. Nii nõustuti Briti tingimustega kergelt.

Hinnang muuda

 
Reidilahingut ja Horatio Nelsonit kujutav reljeef Trafalgari väljakul Londonis. See lahing oli Nelsonile oluliseks poliitiliseks võiduks

Kuigi muutunud poliitiline olukord pärast Venemaa keisri Paul I surma vähendas lahingu poliitilist tähtsust ning materiaalsed kaotused lahingus olid kummagi laevastiku võitlusvõimele vähese tähtsusega (taanlased säästsid hoolega oma esmaklassilisi laevu), meenutab Taani pool seda lahingut tänini Taani mereväelaste erakordset vaprust: nad pidasid vastase ülekaalukatele jõududele mitu tundi vastu.

Kuigi inglased pidasid lahingut suureks sõjaliseks ja poliitiliseks võiduks, ei ole taani ajaloolaste meelest selge, kes oli võitja. Poliitilisest aspektist saavutasid inglased oma eesmärgi, et Taani-Norra väljuks relvastatud neutraliteedi liidust. Ent Paul I surm tähendas, et see liit oli faktiliselt lagunenud, enne kui kroonprints Frederik Suurbritannia nõudmist aktsepteeris. Pealegi sai Taani-Norra säilitada neutraliteedi Suurbritannia ja Prantsusmaa vahelises konfliktis. Sõjalisest aspektist tegi Briti laevastik Taani-Norra laevastikule suurt kahju. Ent Taani-Norra tulejõud oli palju suurem ja Kopenhaageni kaitse palju tugevam kui oodatud ning merelahing kujunes pikemaks ja raskemaks, kui Nelson ja Parker olid arvanud. Taani-Norra oli Kopenhaageni ja laevastiku kaitsmisel edukas, kuigi see võib-olla poleks nii olnud, kui rahuläbirääkimised oleksid nurjunud ja Nelson oleks oma terveks jäänud pommituslaevadega uut lahingut alustanud. Nelsonil oli algselt kavas olnud Taani-Norra laevastik hävitada ja pommitada Kopenhaageni linna. Kuid ta ründas ainult neid Taani-Norra laevu, mis paiknesid lõuna pool Trekronerfortetit, kus oli 66 kindlustatud suurtükki. Põhja pool Trekronefortetit paiknenud Taani-Norra laevad ei olnud kogu lahingu vältel teinud ühtki pauku ja olid endiselt lahinguvalmis. Et Nelsoni enda laev oli vaherahu jõustumise hetkel viga saanud, siis on kahtlane, kas ta oleks suutnud võita lahingu Trekronerforteti ning Taani-Norra laevastiku võitlusvõimelise laevastiku vastu.

Kuigi Taani ja Briti ajaloolastel pole üksmeelt selles, kes võitis merelahingu, on nad ühel meelel Nelsoni poliitilises võidus. Muu hulgas Reidilahingu eest sai Nelson 19. mail[23] või 22. mail[viide?] 1801 tiitli vikont Nelson (Viscount Nelson, of the Nile and of Burnham Thorpe).

Järellugu muuda

12. aprillil sõitis Parker Karlskronasse ning brittide lähenedes naasis Rootsi laevastik sadamasse, kus Parker püüdis ka rootslasi veenda relvastatud neutraliteedi liidust lahkuma.[24] Parker keeldus sõitmast Läänemere idaossa ja pöördus selleasemel Kopenhaagenise tagasi. Seal sai ta teada, et teated tema vähesest innukusest on jõudnud Londonisse. 5. mail kutsuti ta tagasi ja tal kästi anda juhtimine üle Nelsonile. Nelson sõitis jälle ida poole ning jätnud kuus liinilaeva Karlskronasse, jõudis ta 14. mail Tallinna, kus ta leidis, et jää on sulanud ja Venemaa laevastik on lahkunud Kroonlinna. Samuti sai ta teada, et on alanud läbirääkimised relvastatud neutraliteedi lepingu lõpetamiseks, ning nõnda pöördus ta 17. mail tagasi.[24] Lord Nelsonile anti tiitel Viscount Nelson of the Nile.

Reidilahing ei jäänud ainsaks lahinguks Taani-Norra ja Suurbritannia vahel. Aastal 1807 leidis sarnastel asjaoludel aset veel üks rünnak, mis on tuntud Kopenhaageni pommitamisena ja millele järgnes Suurtükipaadisõda.

Viited muuda

  1. ↑ The Battle of Copenhagen, britishBattles.com
  2. ↑ Pocock, lk 229.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Roger.
  4. ↑ Pocock, lk 231
  5. ↑ 5,0 5,1 Pocock, lk 232
  6. ↑ 6,0 6,1 James (1837), kd 3, lk 65–66
  7. ↑ Pocock, lk 233
  8. ↑ 8,0 8,1 Pocock, lk 235.
  9. ↑ Clarke, M'Arthur, lk 606
  10. ↑ Pocock, lk 236
  11. ↑ Clarke, M'Arthur, lk 607
  12. ↑ Pocock, lk 236.
  13. ↑ Pocock, lk 237.
  14. ↑ 14,0 14,1 Clarke, M'Arthur, lk 608.
  15. ↑ Dirckinck-Holmfeld. På sporet af København, Borgen: København 1993, lk 122–123, ISBN 87-418-6815-3
  16. ↑ "Nelsoni kirja foto". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. august 2007. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  17. ↑ Pocock, lk 237–238.
  18. ↑ Clarke, M'Arthur, lk 609.
  19. ↑ 19,0 19,1 The London Gazette, 15. aprill 1801, lk 3
  20. ↑ Clarke, M'Arthur, lk 611.
  21. ↑ Pocock, lk 239.
  22. ↑ Pocock, lk 239–240
  23. ↑ The London Gazette: nr 15366.Lk 549. 19. mai 1801
  24. ↑ 24,0 24,1 Pocock, lk 241.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Reidilahing&oldid=6619496"