Kopeerpaber

Kopeerpaber on ühelt küljelt värvainega kaetud õhuke paber, mille abil duplitseeritakse sellele asetatud tavalisele paberile tehtav kujutis sellele kirjutusvahendiga avaldatava surve abil. Kopeerpaberit kasutati laialdaselt kontoritöös mehaaniliste kirjutusmasinate ajastul duplikaatide loomiseks, see oli kasutusel ka nõelprinteritel.

Kopeerpaber ja selle abil duplitseeritud kujutis

Tänapäeval on kopeerpaber veel kasutusel mõningate kviitungite ja tšekkide ärakirjade loomisel ega ole enam kontoritarvete hulgas nii olulisel kohal, trükiste koopiate tegemisel on võtnud sarnase rolli paljundusmasinad ja skannerid.

Jooniste kopeerimisel on sarnases funktsioonis kasutusel olnud poolläbipaistev paber kalka.

Ajalugu

Kirjutusmasina ja kopeerpaberi abil duplitseeritud koolitöö

Kopeerpaberi patenteeris Ralph Wedgwood 7. oktoobril 1806. Wedgwood soovis välja töötada pimedatel kirjutamist hõlbustavat vahendit. Värviga kokkupuutumise vähendamiseks kattis ta vetthülgava paberi ühe külje tindiga ning lasi sel kuivatuspaberi vastas taheneda. Nii valmistatud kirjutuspaber polnud algselt kasutusel kopeerimiseks, vaid pigem tindi aseainena.

Korduvalt kasutatud kopeerpaberi pind

Kopeerpaber oli oluline vahend ka tekstide mitteametlikul paljundamisel kirjutusmasinaga. Mitme kihi kopeerpaberi abil valmistati Nõukogude Liidus ja teistes sotsialistlikes riikides tsensuuri tingimustes põrandaaluses kirjastustegevuses samizdat'is ühest tekstist korraga kuni kümmekond koopiat, kuigi viimastele paberitele jäänud jäljend oli pärast trükkimist raskesti loetav. Teksti loetavust vähendas ka kopeerpaberi korduv kasutamine ja sellel oleva värvaine kulumine.

Tänapäeval kannab e-kirja päise koopia adressaadi (Cc: ehk carbon copy) väli seda nimetust analoogia põhjal kopeerpaberi abil paljundamisega.

Vaata ka

• Kalka
• Repro
• Rotaprint
• Kserograafia
• Digiteerimine

Välislingid

• Mis see on ja kuidas see töötab? Osa 4 - kopeerpaber (ERR)