Venemaa opositsiooni koordinatsiooninõukogu

(Ümber suunatud leheküljelt Koordinatsiooninõukogu)
 See artikkel räägib Venemaa organist; Valgevene organi kohta vaata artiklit Koordinatsiooninõukogu (Valgevene)

Venemaa opositsiooni koordinatsiooninõukogu, ka Koordinatsiooninõukogu, lühend KSO, ka KS, (vene keeles Координационный совет российской оппозиции) oli mitteriiklik Venemaa parlamendivälise opositsiooni tegevuse koordineerimise poliitiline organ.

Aleksei Navalnõi
Dmitri Bõkov
Garri Kasparov
Ksenija Sobtšak
Ilja Jašin
Mihhail Gelfand

Valimised Koordinatsiooninõukogusse toimusid 20.–22. oktoobril 2012. Esimene koosseis valiti üheaastaseks perioodiks. Eelduste kohaselt pidid 2013. aasta oktoobris toimuma uued valimised, kuid selleks ajaks oli Koordinatsiooninõukogu tegevus praktiliselt soikunud [1].

Koordinatsiooninõukogu organiseeriti pärast paljusid Venemaa kodanike massilisi protestiaktsioone, mis algasid pärast ebaõiglasi valimisi Riigiduuma VI koosseisu (4. detsembril 2011) ja jätkusid 2012. aastal Venemaa presidendivalimiste valimiskampaania ajal (päädisid 4. märtsil Vladimir Putini valimisega kolmandaks ametiajaks presidendiks). Koordinatsiooninõukogu loomise kavatsusest teatati avalikult 12. juunil 2012 "Miljonite marsi" teisel aktsioonil[2].

Valimised muuda

Keskvalimiskomisjoni (esimees Leonid Volkov) korraldatud valimistel osales üle 81 000 valija. Valimisdebatid peeti telekanalil Dožd, hääletamine toimus 20.–22. oktoobril 2012 internetikeskkonnas.

Valimistel sai Aleksei Navalnõi üle 43 tuhande hääle. Üle 30 tuhande hääle said Dmitri Bõkov (38,5 tuhat), Garri Kasparov (33,8 tuhat), Ksenija Sobtšak (32,5 tuhat), Ilja Jašin, Mihhail Gelfand, Jevgenija Tširikova ja Mihhail Šats. Vasakjõudude esindaja Aleksei Gaskarov sai ligi 23 tuhat, liberaaljõudude esindaja Sergei Davidis 27,2 tuhat ja natsionalistide esindaja Daniil Konstantinov 21,4 tuhat häält. KS-sse valitutest vanimaks osutus üldnimekirjas kandideerinud 72-aastane Andrei Piontkovski, kes sai 17,6 tuhat häält.[3]

Koordinatsiooninõukogu muuda

Koordinatsiooninõukokku valiti 45 liiget, neist 30 inimest üldnimekirjas, 5 vasakjõudude, 5 liberaalsete jõudude ja 5 natsionalistide nimekirjas.[3]

Üldnimekirjast pääsesid Koordinatsiooninõukokku 30 inimest, neist nimekirjas esimesed 20 olid[3]:

Viited muuda

Välislingid muuda