Konnotatsioon
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2017) |
Konnotatsioon on teisene, kaudne tähendus. Ta erineb denotatsioonist kui esmasest, otsesest tähendusest. Konnotatsioon on ühtlasi kultuuripõhine subjektiivne tähendusvarjund, mis lisandub sõna või fraasi otsesele tähendusele.
Võõrsõnade leksikon seletab sõna konnotatsioon – viitamine, meenutamine, kaudne märkimine; lgv sõna põhitähendusele mõnikord lisanduv tundmuslik tähendusvarjund, vastand denotatsioon.[1]
Keeleteaduses ja semiootikas märgitakse terminiga konnotatsioon kujundlikku, piltlikku, kaudset tähendust.[2]
Sotsiaalsete konotatsioonide mõistes on konnotatsioonid kui sotsiokultuurilised ja personaalsed assotsiatsioonid, mis märk selle lugejas/vaatajas äratab.[2]
Taani lingvist ja semiootik Louis Hjelmslev (1899-1965) lõi spetsiifilise konnotatiivse semiootika klassi.[3]
Ta eristab mõistete konnotatsiooni, mis asub lekseemide tasandil ja keelte konnotatsiooni, mis määrab ära diskursuse. Mõistete konnotatsioonil ja keelte konnotatsioonil on vaid ainuke ühine osa – suhteliselt intuitiivne äratundmine ehk primaarse, denotatiivse tähistatava ja sekundaarese, konnotatiivse tähistatava vahel on kaudne seos, lõhe.[3]
Selleks, et postuleerida konnotatiivse sisuplaani olemasolu, on vaja semiootilist funktsiooni (või semioosi), mis ühendab sisuplaani väljendusplaaniga. Sisuplaani väljendusplaan ei ole identne denotatiivse tähistatavaga suhestatud väljendusplaaniga, kuna nii jääks vaid üks sisuplaan. Seetõttu postuleerib Hjelmslev väljendusplaani, mis on juba ise semiootiline süsteem (näiteks tavaline keel). Konnotatiivne semiootika oleks sel juhul teatud eriline metasemiootika.[3]
Probleemid ilmnevad, kui püüda sellist konnotatiivset semiootikat analüüsida. Et identifitseerida konnotatiivse tähistaja elemente, peab alustama objektsemiootika "denotatiivsena" kirjeldamisega: elemendid võivad osutuda bivalentseteks ning kuuluda samal ajal kahte semiootilisse süsteemi. Sel juhul peab arvesse võtma, et konnotatiivsete tähistajate rolli võivad täita nii objektsemiootika märgid kui ka selle väljendus- ja/või sisuplaani figuurid ning ka kaks substantsi, mis moodustavad selle vormi (näiteks lõuna aktsenti tuvastab selle foneetiline, mitte fonoloogiline eripära). Veelgi enam, kõigil erinevate plaanide ühikutel ei ole konnotatiivseid omadusi. Seega saab tähistaja-konnotaatoreid loetleda ainult ekstraheerimise abil – protsess, mis Hjelmslevi järgi ei ole aga teaduslik. Seega klassifitseerib ta konnotatiivsed semiootikad mitteteaduslike semiootikate hulka.[3]
Prantsuse ühiskonna- ja kirjanduskriitik Roland Barthes (1915 – 1980) kirjeldas denotatsiooni ja konnotatsiooni suhet representeerimise eri tasandite kaudu, kus märgi konnotatsioon sõltub kontekstist, mis märki ümbritseb. Tähistamise ehk representeerimise esimene tasand on denoteerimine, kus märk koosneb tähistajast ja tähistatavast. Teisel tasandil ehk konnotatsiooni tasandil saab denotatsioonist tähistaja ning sellega liitub uus tähistatav.[1] Koer on denotatiivsel tasandil nelja jalaga haukuv ja saba liputav loom, konnotatsiooni tasandil aga truuduse ja sõpruse sümbol.[2]
Semiootiliste konnotatsioonide olemasolus ei saa kahelda ning nende olulisus on tõestatud R. Barthes`i töödes, kelle jaoks "ideoloogia on konnotatsiooni tähistatavate vorm, retoorika aga konnotaatorite vorm". Vajadus konnotatiivse semiootika teooria järele on seega ilmne.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti Keele Instituut. "Võõrsõnade leksikon".
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Konnotatsioon".
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Silvi Salupere. "Konnotatsioon".