Christoph Kolumbus

Maadeavastaja ja kaupmees
(Ümber suunatud leheküljelt Kolumbus)
Christoph Kolumbus
Monumento a Colón (Madrid) 06.jpg

Christoph Kolumbus (Genova murdes Christoffa Corombo; itaalia keeles Cristoforo Colombo, hispaania keeles Cristóbal Colón ja portugali keeles Cristóvão Colombo, ladina keeles Christophorus Columbus) (arvatavasti 1451 Genova vabariik20. mai 1506 Valladolid, Kastiilia kroon) oli maadeavastaja ja kaupmees, kes 1492. aastal ületas Kastiilia (Hispaania) lipu all Atlandi ookeani ja jõudis Ameerikasse.

Ta lähtus arvestusest, et Maa kerakujulisuse tõttu peab laev jõudma Euroopast Kaug-Itta ka lääne suunas liikudes. Kuigi viikingite laevad võisid jõuda Põhja-Ameerikasse ligi 500 aastat enne Kolumbuse retke, tekkis Euroopal püsiv kontakt tolle Uue Maailmaga alles tänu Kolumbuse avastusele.

Kuigi Kolumbus oli palunud enda surnukeha toimetada Ameerikasse, maeti ta esialgu siiski Valladolidi kloostrisse. Kolm aastat hiljem sängitati säilmed ümber Sevillasse. Lõpuks lubati Kolumbuse poja Diego lesel Maria de Rojas y Toledol transportida koos mehe põrmuga ka äi ümbermatmiseks Santo Domingo katedraali, kuhu säilmed jõudsid 1541. aastaks.

Sinna jäid mõlemad kuni 1795. aastani, mil Hispaania loovutas Haiti saare prantslastele ning Kolumbuse jäänused kaevati taas üles ja veeti seekord Havannasse, kuhu need jäid kuni Hispaania-USA sõjani. Siis toodi need 1898 uuesti Sevillasse ja paigutati Sevilla katedraali. Ühtekokku maeti Kolumbuse luid väidetavalt ümber üheksa korda.

Meretee AasiasseRedigeeri

Mongolite riigi ülemvõim Aasias võimaldas eurooplastel pikka aega turvaliselt mööda siiditeed jõuda Indiasse ja Hiinasse, kus asusid sellised väärtuslikud kaubad nagu siid ja vürtsid. Konstantinoopoli langemine 1453. aastal Osmanite valdusse muutis siiditee kasutamise raskemaks ja ohtlikumaks. Portugali meresõitjad püüdsid seetõttu leida mereteed Indiasse.

1470. aastal tegi Firenze astronoom Paolo dal Pozzo Toscanelli Portugali kuningale Afonso V-le ettepaneku võtta kasutusele läänesuunaline meretee, mis tema hinnangul oli lühim marsruut Vürtsisaartele ja Hiinasse. Afonso V ei võtnud ettepanekut vastu.[1]

Portugali maadeavastajad asusid uurima mereteed ümber Aafrika. Edu saavutati aastal 1488, mil Bartolomeu Dias jõudis Hea Lootuse neemeni. Samal perioodil, 1480. aastatel, tegid Kolumbuse vennad ettepaneku järgida Toscanelli plaani jõudmaks Indiasse üle Atlandi. Siiski oli Diase avastus kasvatanud huvi kagusuunalise meretee vastu, mis kahandas oluliselt huvi Kolumbuse ettepaneku vastu leida läänesuunaline meretee.[2]

Aastal 1476 sõitis Kolumbus Põhja Euroopasse, külastades Bristolit ja Iirimaad.[3] Iirimaal oli tal võimalus tutvuda looga Brendani teekonnast Atlandi ookeani teisele kaldale. Aastal 1477 võis Kolumbus külastada Islandit.[4] Kas Bristolis või Islandi retkel sai Kolumbus tutvuda ka Islandi saagadega Leifr Õnneliku retkest.[5]

Aastail 1482-1485 sõitis Kolumbus Portugali Aafrika kolooniate vahel, jõudes välja Elminani.[6] Seal tutvus ta passaatidega, mida kasutas ära Ameerikasse purjetamisel,[7] sellal kui tagasi sõites kasutas ta ära Põhja-Atlandil valitsevaid läänetuuli.[8] On teadmata, kas Kolumbus oli selle skeemi avastaja, või kuulis ta seda teistelt Portugali kaptenitelt.

1485. aastal esitas Kolumbus oma plaanid Portugali kuningale João II-le. Ta tegi ettepaneku, et kuningas varustaks kolme vastupidavat laeva ja annaks Kolumbusele aasta aega leidmaks Atlandi ookeanil marsruuti Orienti. Kolumbus soovis saada "ookeani suure admirali" auaste, oma avastatud maade kuberneriks ja ühe kümnendiku nende maade tulust. Kuningas esitas Kolumbuse ettepaneku oma ekspertidele, kes selle tagasi lükkasid. Nende arvates oli Kolumbuse arvutuslik meretee pikkus 3860 km liiga väike.[9] Tegelik vahemaa on umbes 20 000 km,[10] mistõttu poleks ükski 14. sajandi laev suutnud kanda kaasas piisavalt provianti ja värsket vett nii pika meretee läbimiseks. Suurem osa tolleaegsetest Euroopa navigaatoritest pidas läänepoolset mereteed Aasiasse läbimatuks.

Pärast Portugali kuninga korduvat äraütlemist sõitis Kolumbus Genovasse ja Veneetsiasse, kuid teda ei saatnud edu kummaski linnas. Ta saatis oma venna Bartholomeu ka Inglismaa kuninga Henry VII juurde, kes samuti ei soovinud Kolumbuse plaanidesse rahaliselt panustada.

Toetust leidis Kolumbus 1486.a. Hispaania kuningakojas, kus tema otseseks toetajaks sai kuninganna Isabella I. 03.08.1492.a. alustas sõitu Kolumbus kolme ekspeditsioonilaevaga Hispaaniast läände ning jõudis 12.10.1492.a. Lääne-India saarestikku.[11]

AvastusretkedRedigeeri

I avastusretkRedigeeri

 
I avastusretk. Tänapäevased kohanimed on mustas kirjas, Kolumbuse antud nimed sinises

Kolumbuse esimesel retkel osalesid kolm laeva. Kolumbus resideeris lipulaeval, milleks oli karakk Santa Maria, veel olid laevastikus karavellid Pinta ja Niña. Pinta kapteniks oli Martín Alonso Pinzón, Niña kapteniks tema vend Vicente Yáñez Pinzón.[12]

Karavellid pärinesid Palos de la Frontera kodanikelt; nad olid sunnitud need Hispaania käsutusse andma, tasumaks trahvi. See on suureks löögiks Martín Alonso Pinzónile, kes unistas omaenese retkest Atlandi ookeani taha, kuna sealse sadama kapten Diego te Teive oli aastal 1452 kandunud oma laevaga peaaegu üle Atlandi ookeani ja ka tema soovis need maad üles leida.[13]

Esimese avastatud saare nimi oli kohalikus keeles Guanahani, Kolumbus nimetab selle San Salvadoriks. Saare tuvastamisega on raskusi, kuna Kolumbuse originaalkaardid on kadunud. Tõenäolisemad kandidaadid on Samana Cay ja San Salvador.[14] Saarelt on leitud ka klaashelmeid ja XV sajandi keskpaigas münditud hispaania münte.[15]

28. oktoobril jõudis Kolumbus Kuubale. Ajal, mil ta sealset rannikut uuris, suundus Martín Alonso Pinzón omaalgatuslikule retkele, et rohkem kulda leida.[16] 5. detsembril jõudis Kolumbus Hispaniolale.[17] Seal sõitis Santa Maria karile ja Kolumbus oli sunnitud osa meeskonnast maha jätma. Nende saatuse pärast ta muret ei tundnud, kuna kohalik pealik Guacanagari ei olnud vaenulik.[18] Ekspeditsioon kohtus 6. jaanuaril taas Pintaga. 13. jaanuaril toimus neil kokkupõrge vaenuliku ciguayode suguharuga; kokkupõrge lõppes hispaanlaste taandumisega kaks päeva hiljem.[19] Ühtlasi võtsid nad 10-25 vangivõetud vastast Hispaaniasse kaasa, neist seitse elasid mereretke ka üle.[20]

Tagasiteel peatus Kolumbus nädala Portugalis, kus kohtus Bartolomeu Diasega ja tõenäoliselt ka Fernão de Magalhãesiga[21].

II avastusretkRedigeeri

 
Teine avastusretk

24. septembril 1493 algas Kolumbuse teine retk. Seekord oli talle usaldatud 17 laeva juhtimine, millel oli 1700 inimest ja varustust uue koloonia rajamiseks.[22] Osa kolonisaatoritest olid hambajäänuste järgi otsustades tõenäoliselt ka vabad mustanahalised.[23]

3. novembril märkasid nad Dominicat, maabusid hiljem Marie-Galantel ja saabus Guadeloupele. Edasine täpne teekond pole teada, kuid saared, millele Kolumbus nime andis, olid Montserrat, Antigua, Redonda, Nevis, Saint Kitts, Sint Eustatius, Saba, Saint Martin, Saint Croix. Neitsisaared, Virgin Gorda, Peter Island. Tortola nimetas ta Santa Anaks. 14. novembril toimus Kolumbuse vägede ja kohalike kariibide vahel lahing, mille käigus Kolumbus päästis paar kohalikku poissi. Kolumbus mõistis olukorda nii, et kariibid on kannibalid. [24] Pole aga tõendeid, et kariibid tegelikult kannibalid oleks olnud ja on kindel, et hispaanlased veel kohalikke keeli ei tundnud.[25]

22. novembril jõudis Kolumbus taas Hispaniolale, kus avastas, et esimesel reisil rajatud asundus on hävitatud ja hispaanlased maha tapetud. Kohalike tainode väidetel hukkusid need sõjas, mida kaks naabersuguharu Guacanagari suguharu vastu alustasid. Kolumbuse teekaaslased nõudsid kättemaksu, kuid Kolumbus otsustas nõustuda tainode versiooniga ja suundus edasi asundust uude kohta rajama.[26] Uue asunduse La Isabela rajas ta ligi 100 kilomeetrit ida poole.[27]

24. veebruaril 1494 suundusid 12 laeva Antonio de Torrese juhtimisel tagasi Hispaaniasse, et need juhataks kolooniasse uute varude toimetamist.[28] Kolumbus ise suundus aprillis edasisele retkele, jättes asunduse oma venna Diego hoolde. Uuel retkel uuris ta Kuuba lõunarannikut, proviandi lõppedes suundus aga lõunasse Jamaicale, sealt aga La Isabela kaudu tagasi Hispaaniasse.[29]

III avastusretkRedigeeri

 
Kolmas avastusretk

Kolmanda avastusretke eesmärgiks oli avastada Hispaania valdustest lõunas olev kontinent, mille olemasolu portugaallased olid järeldanud oma reisidel merelt leitud kanuudest.[30] Merele suundus ta 30. mail 1498, asudes seekord teele kuue laevaga. Seekord sattusid ta laevad tuulevaikusesse ja nende veetagavarad kulusid ära, mistõttu retk jäi lühikeseks. Ameerikani jõudes saatis Kolumbus kolm laeva kohe kolonistidele varustust viima, uurides randa üksnes kolme laevaga. Trinidadile jõudsid nad 31. juulil. [31]

Atlandi ookeani ületades avastas Kolumbus magnetilise deklinatsiooni, mis võimaldas tal hiljem varasematele märkmetele tuginedes oma asukohta täpsemalt tuvastada.[32]

Ameerikas uuris Kolumbus Paria lahte ja avastas Orinoco suudme. Ka märkas ta Grenadat ja Tobagot. Orinoco suuet mõistis ta õigesti kui märki uuest maailmajaost, sest selline jõgi ei saanud asuda ühelgi saarel, ent ometi ei vastanud paik ühegi teise tuntud suure jõe suudme kirjeldusele. 5. augustil astub Kolumbus esmakordselt Ameerika pinnale.[33]

Edasi suundus Kolumbus Santo Domingosse, mis oli kujunenud uueks peamiseks kolooniaks. Seal tekkis tema ja asunike vahel konflikt, mille Kolumbus maha surus.[34] Mässulised olid saatnud oma esindaja Hispaania valitsejate juurde, ka Kolumbus ise nõudis krooni esindajat, et see aitaks vaherahu sõlmida.[35] Nii saadeti Hispaniolale laialdaste volitustega Francisco de Bobadilla. See eemaldas Kolumbuse ametist ja saatis ta vangina Hispaaniasse, koostades enne laimava aruande. Aastal 1500 sai temast uus Hispaniola asevalitseja.[36]

Bobadilla ettekannet peavad paljud autorid kallutatuks, eriti arvestades asjaolu, et ka tema valitsemisel jätkusid julmused,[37] kuid maksuvabastused ja elanikkonna orjastamine panid kolonistid toetama just teda.[38]

Retke vastuolulised tulemusedRedigeeri

Kuigi Kolumbus oli ise kirja pannud, et avastas uue maailma, pole kindel, mis tema tegelik arvamus oli. Ta viitab avastatud Lõuna-Ameerikale kui uuele maailmajaole ja maisele paradiisile.[39] Samas jätkab ta ametlikes kirjades Kuuba Aasia läänerannikuks nimetamist, tehes seda veel aastal 1502.[40]

Sellist käitumist saab seletada asjaoluga, et talle anti laialdased volitused ja õigused, et ta avastaks tee Indiasse ja ametlik tunnistus, et avastati uus maailmajagu, kaotaks automaatselt tema õigused sealt osale sealt saadavast tulust, mida teiste saarte avastajad oma avastustest said. Ajalooprofessor Stuart B. Schwartz on veendunud, et tegelikult teadsid nii kuningad kui Kolumbus, et tegemist ei olnud Indiaga, kuid teesklesid, et ei tea seda, et meresõitja saaks oma saavutuste eest tasustatud.[41]

IV avastusretkRedigeeri

 
Neljas avastusretk

Neljanda avastusretke eesmärgiks oli ametlikult avastada tee India ookeani viivasse Malaka väina. See algas 11. mail 1502. Kolumbuse käsutusse oli antud neli laeva, lipulaev Santa María ja Gallega, Vizcaína ning Santiago de Palos. Esimeseks reisisihiks sai Marokos asuv Arzila, kus tema eesmärgiks oli aidata seal sisse piiratud Portugali sõdureid. Edasi ületas ta 21 päevaga ookeani, maabudes 15. juunil Martinique saarel. Ookeani ületas ta 21 päevaga, mis jäi aastateks kiirusrekordiks.[42]

29. juunil jõudis Kolumbus Santo Domingosse, et leida varju läheneva orkaani eest. Francisco de Bobadilla ei lubanud aga Kolumbusel maabuda, ühtlasi asus ta vaatamata Kolumbuse hoiatusele 30 laevast koosneva laevastikuga Hispaania poole teele. Laevastiku uputas orkaan peaaegu täielikult. 30 laevast jõudis Hispaaniasse vaid üks, see, mis kandis endaga Kolumbusele eraldatud osa Uue Maailma tuludest.[43]

Edasi peatus Kolumbus lühidalt Jamaical ja suundus edasi läände, maabudes viimaks Gauanaja saarel tänapäeva Hondurases. 14. augustil maabus ta Puerto Castilla kohal Hondurase rannikul, otsustades purjetada sealt itta. Edasi uuris ta kahe kuu vältel Hondurase, Nicaragua, Costa Rica ja Panama rannikuid. Panamas kuulis ta ngäbedelt kullast ja teest Vaikse ookeanini, kuid tal tekkis konflikt nende pealiku Quibíaniga. Jaanuaris 1503 rajas Kolumbus Beléni jõe suudmesse garnisoni, mille oli hiljem sunnitud kohalike rünnaku tõttu hülgama. Ühtlasi kaotasid nad jõkke jäänud Gallega.[44]

Hiljem uppus laevaoherditest rikutud Vizcaína.[45] Kolumbus purjetas kahe laevaga edasi põhja poole, märgates teel 10. mail Kaimanisaari.[46] Hiljem said tema laevad Kuuba lähistel tormis kannatada ja Kolumbus oli sunnitud need Jamaical Saint Anni lahes randa ajama.

Kolumbus ja tema meekonnad jäid sinna ligi aastaks, sellal kui Diego Méndez sõitis kanuuga Hispaniolale abi otsima. Bobadillat teme administratiivse saamatuse pärast asendama saabunud Nicolás de Ovando keeldus aga merehädalisi päästmast ja nii päästis kapten Diego de Salcedo Kolumbuse omaalgatuslikult. 7. novembril 1504 jõudis Kolumbus tagasi Hispaaniasse.

IsiklikkuRedigeeri

On teada, et tal oli kolm venda – Diego, Bartolomeo ja Giovanni – ning õde Bianchinetta ja kaks poega – Hernando (ka Fernando) ja Diego. Samas pole seniajani üksmeelt tema täpse sünniaja ja -koha osas. Prantslased tutvustavad Kolumbuse sünnimaana Korsikat, mis tol ajal samuti kuulus Genova Vabariigi koosseisu, mille alamana Ameerika avastaja sündis.

Kolumbus kui isiksusRedigeeri

Kolumbuse kui isiksuse kohta on raske anda objektiivset arvamust. Osalt on põhjuseks nn must legend, ehk siis XVI sajandil levima hakanud hispaaniavastane propaganda, mis kasutas Hispaania alluvuses olnud avastajaid ja kolonisaatoreid kirjeldades ära üksnes allikates leiduvaid negatiivseid materjale.[47] Kõike pikemalt viibis ta Hispaniolal kolmanda reisi lõpus, ent sellel perioodil oli ta haigustest puretud.[48] Samas kirjutavad isegi ta liitlased tema toime pandud julmadest tegudest.[49] Kriitiline suhtumine Kolumbusesse sai taas tuule tiibadesse XX sajandoi lõpuaastatel, mil ilmus Kirkpatrick Sale raamat The Conquest of Paradise: Christopher Columbus and the Columbian Legacy. Enamus negatiivset pärineb Kolumbuse vastastelt, kes olid isiklikult huvitatud tema arvelt oma positsiooni tõstmisest.[50]

Kolumbust süüdistatakse ka tainode hävingus. Kubernerina seadis ta saarel sisse samasuguse pärisorjuse nagu Hispaanias,[51] sellal kui hispaanlastest asukad ürotasid saare elanikke kohelda kui orje.[52] Teised autorid leiavad, et tainodest hukkus valdav enamik haiguste läbi,[53] Ka esimese hispaanlaste koloonia asukatest suri esimesel aastal kaks kolmandikku erinevatesse haigustesse.[54]

Kolumbuse järgi nimetatud kohtiRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Charles R. Boxer (1951). The Christian Century in Japan: 1549–1650. University of California Press. lk 2. Vaadatud 28.02.2016. 
  2. Murphy, Patrick J.; Coye, Ray W. (2013). Mutiny and Its Bounty: Leadership Lessons from the Age of Discovery. Yale University Press. ISBN 978-0-300-17028-3. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.06.2015. 
  3. Bedini, Silvio A. ja David Buisseret (1992). The Christopher Columbus encyclopedia, Volume 1, University of Michigan Press, republished by Simon & Schuster, ISBN 0-13-142670-2, lk. 175
  4. Beazley, Charles Raymond (1911). "Columbus, Christopher" . In Chisholm, Hugh (ed.). Encyclopædia Britannica. 6 (11th ed.). Cambridge University Press. lk. 741
  5. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 108
  6. Christopher Columbus (Italian explorer)". Encyclopædia Britannica Online.
  7. Murphy, Patrick J.; Coye, Ray W. (2013). Mutiny and Its Bounty: Leadership Lessons from the Age of Discovery. Yale University Press. ISBN 978-0-300-17028-3.
  8. Trade Winds and the Hadley Cell
  9. Samuel Eliot Morison, Admiral of the Ocean Sea: The Life of Christopher Columbus, (Boston: Atlantic-Little, Brown, 1942). Reissued by the Morison Press, 2007. ISBN 1-4067-5027-1.
  10. Phillips, Jr (1992), lk 110.
  11. Columbus and Henry VII thewildcatsvictory.wordpress.com
  12. Murphy, Patrick J.; Coye, Ray W. (2013). Mutiny and Its Bounty: Leadership Lessons from the Age of Discovery. Yale University Press. ISBN 978-0-300-17028-3.
  13. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 196-198
  14. Herbermann, Charles, ed. (1913). "San Salvador (1)" . Catholic Encyclopedia. New York: Robert Appleton Company.
  15. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 236
  16. Keith A. Pickering. "The First Voyage of Columbus"
  17. Fuson, Robert. The Log of Christopher Columbus (Camden, International Marine, 1987) lk. 173.
  18. Maclean, Frances (Jaanuar 2008). "The Lost Fort of Columbus". Smithsonian Magazine.
  19. Yewell, John; Chris Dodge (1992). Confronting Columbus: An Anthology. Jefferson, NC: McFarland & Company. lk. 33. ISBN 978-0-89950-696-8.
  20. Catz, Rebecca (1 jaanuar 1990). "Columbus in the Azores". Portuguese Studies. 6: 17–23. JSTOR 41104900
  21. Murphy, Patrick J.; Coye, Ray W. (2013). Mutiny and Its Bounty: Leadership Lessons from the Age of Discovery. Yale University Press. ISBN 978-0-300-17028-3.
  22. Baccus, M. Kazim Utilization, Misuse, and Development of Human Resources in the Early West Indian Colonies, Wilfrid Laurier University Press (2 January 2000) ISBN 978-0-88920-982-4 lk. 6–7
  23. "Who Went With Columbus? Dental Studies Give Clues.". The Washington Post. 18 mai 2009.
  24. Phillips, Jr, William D.; Phillips, Carla Rahn (1992). The worlds of Christopher Columbus. Cambridge, UK: Cambridge University Press. lk. 197-198ISBN 978-0-521-35097-6
  25. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 260
  26. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 263-264
  27. "Teeth Of Columbus's Crew Flesh Out Tale Of New World Discovery". ScienceDaily. 20 märts 2009.
  28. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 273
  29. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 281-285
  30. Thacher, John Boyd (1903). Christopher Columbus: his life, his work, his remains, as revealed by original printed and manuscript records, together with an essay on Peter Martyr of Anghera and Bartolomé De Las Casas, the first Historians of America. New York: G. P. Putnam's Sons. lk. 379–380.
  31. Joseph, Edward Lanzar (1838). History of Trinidad. A.K. Newman & Co.lk. 134.
  32. Christopher Columbus (Italian explorer)". Encyclopædia Britannica Online.
  33. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 306-308
  34. Keith A. Pickering. "The Third Voyage of Columbus, 1498–1500".
  35. Brink, Christopher. Christopher Columbus: Controversial Explorer of the Americas. lk. 78.
  36. Ferdinand Columbus. Historia del almirante Don Cristobal Colon en la cual se da particular y verdadera relacion de su vida y de sus hechos, y del descubrimiento de las Indias Occidentales, llamadas Nuevo-mundo.
  37. Carle, Robert (2019). "Remembering Columbus: Blinded by Politics". National Association of Scholars
  38. Peter Bakewell, "A History of Latin America to 1825: 3rd Edition", lk. 114 Wiley Blackwell, 2010.
  39. Sale, Kirkpatrick (1991). The Conquest of Paradise: Christopher Columbus and the Columbian Legacy, lk. 204–209
  40. Phillips, Jr, William D.; Phillips, Carla Rahn (1992). The worlds of Christopher Columbus. Cambridge, UK: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-35097-6
  41. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 323-324
  42. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 340
  43. Samuel Eliot Morison Admiral of the Ocean Sea (1942), lk. 590
  44. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 372-383
  45. Klaus Brinkbäumer ja Clemens Höges Christoph Kolumbus. Triumf ja tragöödia Kirjastus Kunst, 2006, lk. 302
  46. "Encyclopedia Britannica – Cayman Islands".
  47. Maltby, W. S. The Black Legend in England (1971). Durham, N.C.: Duke University Press.
  48. Brink, Christopher. Christopher Columbus: Controversial Explorer of the Americas. lk. 78.
  49. Giles Tremlett (7 August 2006). "Lost document reveals Columbus as tyrant of the Caribbean". The Guardian. UK.
  50. Carle, Robert (2019). "Remembering Columbus: Blinded by Politics". National Association of Scholars.
  51. Lyle N. McAlister (1984). Spain and Portugal in the New World, 1492–1700. University of Minnesota Press. p. 164. ISBN 0-8166-1218-8
  52. Olson, Julius E. and Edward G. Bourne (editors). "The Northmen, Columbus and Cabot, 985–1503", in The Voyages of the Northmen; The Voyages of Columbus and of John Cabot. (New York: Charles Scribner's Sons, 1906), lk. 369–383.
  53. Noble David Cook (13 veebruar 1998). Born to Die: Disease and New World Conquest, 1492–1650. Cambridge University Press. lk. 9–14. ISBN 978-0-521-62730-6.
  54. Alfred W. Crosby, The Columbian Exchange, Westport, 1972, pp. 39, 45, 47.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri