Kolu mõis (Kadrina)
Kolu mõis (saksa keeles Heinrichshof, Heinrichshof in Kirchspiel St. Katharinen, Wierland) oli mõis Virumaal Kadrina kihelkonnas, tänapäeval asub mõisasüda Lääne-Virumaal Kadrina valla Kolu küla territooriumil.
Kolu (Kaloby) on esmamainitud 1482. aastal. Esmased mõisahooned lasi rajada 1772. aastal major Andreas Magnus von Baer, kes nimetas mõisa oma isa Heinrich Baeri auks Heinrichshofiks.
Mõisaomanikud
muudaKolu mõis sai iseseisva majandusüksusena alguse 1772. aastal, mil ta eraldati naabruses asuvast Vohnja mõisast ning Andreas Magnus von Baer müüs Vohnja mõisa juurde kuulunud Kolu mõisa assessor Bernhard Georg von Bielskyle, hinnaga 24 000 rubla.
1776. aastal müüs Bielsky Kolu mõisa major Karl Justin von Hagemeisterile 30 000 rublaga, kes müüs mõisa aga juba 1777. aastal leitnant Friedrich Jacob von Steinheilile, kes müüs mõisa omakorda 1779. aastal haagikohtunik Steen Jöran von Manderstiernale 30 700 hõberubla eest.
1787. aastal pantis von Manderstierna Kolu mõisa leitnant Heinrich Friedrich von Kursellile 45 aastaks, hinnaga 25 000 rubla; 1791. aastal loovutas Heinrich Friedrich von Kursell mõisa pandiõiguse kreisimarssal Alexander Philipp von Salzale, hinnaga 26 000 hõberubla; 1796. aastal loovutas Salza Kolu mõisa pandi kammerhärra ja ooberst Karl August von Bergile alates 1797. aasta lihavõtetest, hinnaga 50 000 hõberubla, kes omakord aga loovutas Kolu mõisa pandi leitnant Otto Magnus von Tollile, hinnaga 40 000 hõberubla + 10 000 bankorubla.
1799. aastal loovutas von Toll pandi leitnant Karl Konrad von Vietinghoffile, hinnaga 60 000 hõberubla + 2 000 bankorubla inventari eest.
1815. aastal pantis von Vietinghoff Kolu mõisa major Adrian Heinrich von Hagemeisterile, kelle isa Karl Justin oli 1776. aastal olnud juba Kolu mõisa omanik. Adrian pärandas pandiõiguse oma vennale Magnus Karl Hagemeisterile, kes 1823. aastal pantis mõisa Hans Heinrich Martensonile koos kaasomandiõigusega Vohnja mõisa metsale kümneks aastaks. Panditehingu väärtus 131 500 bankorubla, sellest 6500 rubla inventari eest.
1837. aastal omandas avalikule müügile pandud pandiõiguse Kolu mõisale kaardiväe eruleitnant krahv Ferdinand von Tiesenhausen, kes pantis mõisa 1853. aastal parun Gotthard Eugen von Ungern-Sternbergile kolmeks aastaks, hinnaga 55 000 hõberubla, 1856. aastal omandas parun von Ungern-Sternberg mõisa pandilepingu muutmisega müügilepinguks, mille kinnitas Eestimaa Ülemmaakohtu otsus.
1895. aastal kinkis von Ungern-Sternberg Kolu oma pojale Ernst von Ungern-Sternbergile, väljaarvatud juba müüdud kuid üleandmata talud.[1]
Ernst von Ungern-Sternberg oli ka mõisa viimane omanik enne 1919. aastal mõisa võõrandamist.
Eesti NSV ajal oli mõisahoone Lembit Pärna nimelise kolhoosi valduses[2].
Mõisa peahoone
muuda1860. aastatel ehitati Narva Kreenholmi arhitekti Paul Alischi projekti kohaselt kahekorruseline uusgooti stiilis nurgatorniga peahoone. 1905. aasta rahutuste käigus põletatud mõisa peahoone taastati uusgooti stiilis, kuid senisest väiksema ja ühekorruselisena.
Aastatel 1922–1971 tegutses mõisa peahoones Kolu Algkool[3], hiljem elasid seal Lembit Pärna nimelise kolhoosi töölised. 1970.–1980. aastatel lagunesid mõisahooned tugevalt ning muutusid praktiliselt varemeteks.
1997. aastal omandas Kolu mõisa mõisavaremed ettevõtja Jaanus Reisner. Hoone on tänapäeval enamjaolt taastatud ja võetud kasutusele peremõisana. Mõisahoones on pinda 800–900 ruutmeetrit ning seda ümbritseb kaunis park vanade puude ja allikatega. Renoveerimistöid lihtsustas asjaolu, et mõis ei ole muinsuskaitse all.[4]
Viited
muuda- ↑ Kinnistute register. Kolu mõis (Kadrina khk)
- ↑ Pärna nimelise kolhoosi Kolu mõisahoone rekonstrueerimine õppebaasiks proj. 184114, Rahvusarhiiv (AIS)
- ↑ Kolu mõis peab kolme pidu korraga, Virumaa Teataja, 6. august 2016
- ↑ 4,0 4,1 Peeter Raidla. Mõisa peale kulub miljoneid kroone[alaline kõdulink]. Äripäev, 22. aprill 2005
Välislingid
muudaPildid, videod ja helifailid Commonsis: Kolu mõis (Kadrina) |
- Kolu mõis
- Tiina Kuuler. Mõisahärra raiub võsa. Õhtuleht, 28. detsember 1999
- Paremad mõisad on jagatud. Virumaa Teataja reporter, 8. mai 2004