Kolonelide diktatuur

Sõjaväehunta (uuskreeka keeles ka η Χούντα ('Hunta')) on 1967.–1974. aasta Kreeka parempoolsete sõjaväelaste valitsuste koondnimetus.

Tolleaegset režiimi nimetatakse ka kolonelide diktatuuriks ehk kolonelide režiimiks (το καθεστώς των Συνταγματαρχών). Hunta liikmeid on eesti keeles nimetatud ka mustadeks kolonelideks.

Sõjaväeline režiim algas 21. aprilli hommikul 1967 Kreeka sõjaväe kolonelide juhitud putšiga, mis võttis üle valitsuse. Kõik poliitilised parteid keelati. Sõjaväeline valitsus lõppes augustis 1974.

Eellugu

Pärast Teist maailmasõda ja Kreeka vabanemist 1945 puhkes kommunistide juhitud vastupanuliikumise ja eksiilist tagasi tulnud valitsuse vahel kodusõda. Kodusõda lõppes 1949 kommunistide lüüasaamisega. Kreeka Kommunistlik Partei oli lindprii ja palju kommunistid pidid kas pagema riigist või leppima tagakiusamisega. CIA ja Kreeka sõjavägi jätkasid koostööd, eriti tihedalt pärast Kreeka liitumist NATO-ga 1952. Kreeka Keskluureteenistus (KYP) ja LOK erijõud valmistusid koos USA-ga sissetungiks Nõukogude Liitu. Operatsioon Gladioga tegi põhilist koostööd just LOK, kes hiljem tegi Kreekas ka sõjaväelise riigipöörde.

Aastal 1947 esitas USA Trumani doktriini, mis nägi ette toetada autoritaarseid režiime Kreekas, Türgis ja Iraanis, et vältida nende riikide sattumist Nõukogude Liidu mõju alla.

1960. aastate alguses olid Kreeka valitsuses põhiliselt konservatiivid, aga seal ilmnes ka juba liberaliseerimise märke. Kui 1963 toimus atentaat parlamendiliige Grigóris Lambrákisele, astus Konstantínos Karamanlís peaministri ametist tagasi ning peaministriks sai tsentrist Geórgios Papandréou, kelle valitsus viis läbi arvukalt sotsiaalseid ja poliitilisi reforme. Majanduskriisi ajal määras peaminister oma poja Andréas Papandréou majandusministriks. Andréase suhted rühma vasakpoolsete sõjaväelastega tuntud nime all Aspida tekitasid rahutusi parempoolsete sõjaväelaste ridades. Et säilitada kontrolli sõjaväe üle, vabastas peaminister kaitseministri ja palus kuningal ennast kaitseministriks määrata, millega kuningas ei nõustunud. Kreeka kuningas Konstantinos II vabastas Papandreou juulis 1965 ametist ja kuni kuningas kuulutas juulis 1967 välja uued valimised, vahetus veel mitu peaministrikandidaati, kes ei suutnud valitsust moodustada.

Riigipööre ja diktatuur

Kuna Keskpartei võit uutel valimistel tundus liiga ilmne, siis parempoolsed sõjaväelased, kartes, et neist võidakse tahta lahti saada, korraldasid 21. aprillil 1967 riigipöörde nime all "Operatsioon Prometheus", mida juhtisid brigaadikindral Stylianos Pattakos (Στυλιανός Παττακός) ning kolonelid Geórgios Papadópoulos (Γεώργιος Παπαδόπουλος) ja Nikolaos Makarezos (Νικόλαος Μακαρέζος). Kolonelid, kasutades tekkinud segadust, suutsid kiiresti kokku panna ka valitsuse. Algselt üritasid kolonelid koostööd teha ka kuninga ja teiste poliitikutega, kuid see polnud eriti edukas. Lõpeks leidsid nad, et parem on vastumeelsetest poliitikutest lahti saada. Kolonelid viisid läbi erinevaid reforme ja sealhulgas ka üsna kummalisi, näiteks meestele lühikese soengu nõude ja naistele lühikese seeliku kandmise keelu. Et oma võimu kindlustada, oli neil kasutada ulatuslik salapolitseivõrk, mis jälgis riigis toimuvat. Nende üheks sihtmärgiks oli riigi vabastamine kommunistide toetajatest, kuid ka tsentriste arreteeriti põhjuseta. Range kontrolli all olid nii meedia kui ka kohtusüsteem. Vabasid valimisi ei toimunud. Parlament kaotati ja otsuseid võtsid vastu kolonelid ise.

Sügisel 1973 toimusid Ateena üliõpilaste vastupanuliikumise organiseeritud demonstratsioonid repressioonide vastu ülikoolides, majanduse halvamise, 31% inflatsiooni vastu, mille põhjustajaks oli ebademokraatlik valitsus. Üliõpilased okupeerisid polütehnilise ülikooli ja tegid sealt raadiosaateid, kus kutsusid Ateena võitlema. Hunta surus demonstratsioonid tankidega maha.

Kolonelide diktatuur sattus Demetrios Ioannidise juhtimisel kriisi 1974. aastal, kui nad aitasid Küprosel vahetada demokraatlikult valitud Kreeka-Küprose presidendi peapiiskop Makarios III Nicos Sampsoni vastu. Riigipöördega tuli võimule fašistlik hunta, kes hakkas taotlema saare ühendamist Kreekaga. Sellega seoses tõi Türgi oma väed Küprosele ja hulk selle saare elanikke jäi kadunuks.

Kolonelide valitsuse lõpp

23. juulil 1974 lagunes Kreeka kolonelide diktatuur ja endine peaminister Constantine Karamanlis kutsuti kaheksa-aastasest pagendusest Pariisis tagasi. Türgi valitsus tervitas tema saabumist Kreekasse.

Välislingid

• BBC kolonelide valitsuse lõppemisest