Knygnešystė

Knygnešystė ehk raamatute salakaubana Leedusse vedamine on 19. sajandil Leedus esinenud nähtus. Salakaubavedajad toimetasid ajal, mil Venemaa Keisririigis oli keelatud leedukeelsete raamatute trükkimine ladina tähestikus (1864–1904), ebaseaduslikult riiki ladina tähestikus välja antud leedukeelset kirjandust ja ühtlasi ka levitasid seda. Keelustatud leedukeelse kirjanduse väljaandmiseks valiti trükikojad, mis paiknesid piiri lähedal. Suurem osa sellest kirjandusest trükiti ja toimetati Vene impeeriumi leedukeelsete aladega piirnevates Preisimaa piirkondades (Väike-Leedus).

Venemaa Keisririigi leedu keelt kõneleva rahvastikuga kubermangud (1867–1914) ja tänapäevased Leedu piirid

Vene ametnikud võitlesid samal ajal keelatud kirjanduse sisseveo vastu. Paljastatud salakaubavedajaid karistati, umbes viiskümmend neist küüditati Siberisse ja sadu salakaubavedajaid vangistati ning asustati ümber impeeriumi naaberprovintsidesse. Vaatamata sellele õnnestus ametiasutustel praeguste hinnangute kohaselt konfiskeerida vaid umbes 8–10% salakaubana maale toodud raamatutest.

Knygnešystė liikumine, mis oli seotud peamiselt maal elava rahvastikuga, sai oluliseks elemendiks võitluses rahvusliku identiteedi säilitamise eest ja Leedu rahvusliku ärkamise lahutamatuks osaks 19. sajandi teisel poolel – 20. sajandi alguses. Aastakümneid kestnud liikumise ridadesse olid kaasatud rahvusliku liikumise juhid, kel tekkis lai suhtevõrgustik: nii kujunes sellest üks rahvusliku liikumise alustalasid. Igal aastal tähistatakse Leedus 16. märtsi kui knygnešystė päeva.

Taust

Kirillitsas leedukeelne palveraamat

Pilt raamatuid toonud salakaubavedajaist, 19. sajand

Pärast Poola kolmandat jagamist aastal 1795 oli enamik kaasaegse Leedu territooriumist annekteeritud Vene impeeriumi poolt ning jagatud selle provintsideks, mis moodustasid Leedu kindralkubermangu (vene keeles Литовское генерал-губернаторство).

Osa piirkonna elanikest (poolakad, leedulased ja valgevenelased) püüdsid korduvalt Venemaast lahku lüüa. Pärast ülestõusu aastail 1830–1831 algas Leedu ja Valgevene territooriumil venestamispoliitika. 1840. aastal tühistati Leedu Suurhertsogiriigi statuudid ja loodi Vene impeeriumi Loodepiirkond. Pärast rahvuslikku vabanemist taotlenud ülestõusu 1863–1864 otsustas Vene impeeriumi Loodepiirkonna Põhja-Lääne regiooni kindralkuberner Mihhail Muravjov aastal 1864 keelustada leedukeelsete aabitsate, ametlike väljaannete ja raamatute trükkimise. Selle asemel võeti kasutusele грамадзянка – Leedu tähestik kirillitsas, mille töötas välja Vilno õpperingkonna usaldusisik Ivan Kornilov. Nii püüdis Vene tsaarivalitsus takistada leedulaste poolastumist, neutraliseerida Poola kultuurilist ja poliitilist mõju ning hõlbustada venestumist. Muravjovi järeltulija Konstantin Kaufman laiendas aastal 1865 keeldu kõigile väljaannetele. Sama aasta oktoobris keelustas siseminister Pjotr Valujev oma ringkirjaga kõigi leedukeelsete ladina tähestikus teoste trükkimise ja impordi Venemaale. Aastal 1872 laiendati seda keeldu ka Leedu ajakirjanduses kasutatud gooti kirjale. Rahvuse kadumise oht põhjustas ulatusliku leedukeelsete raamatute salakaubaveo ehk knygnešystė Vene impeeriumi leedulastega asustatud piirkondadesse, peamiseks tarnijaks kujunes Ida-Preisimaa (Väike-Leedu).

Liikumise teke

1896. aastal konfiskeeritud leedukeelsete väljaannete nimestik

Põhiline osa leedu keeles välja antud raamatutest trükiti Ida-Preisimaal (Väike-Leedus) ja Ameerika Ühendriikides. Ebaseadusliku leedukeelse ajakirjanduse ja ladina tähestikus trükiste sisseveo algatajad ning esialgsed korraldajad olid Leedu katoliku vaimulikud. Ladina tähestiku kasutamist peeti katoliku kirikule lojaalseks olemise sümboliks, kuna tavapäraselt kasutati katoliku kirikus just seda kirja, samas kui õigeusu kirik kasutas kirillitsat.

Niipea kui Väike-Leedus hakati avaldama trükiseid, mis olid mõeldud Venemaa Leedu aladele, tekkis ka knygnešystė – ilmusid rohkem või vähem kogenud salakaubavedajad, kes tarnisid välismaiseid väljaandeid ja levitasid neid Leedus.

Esimese teadaoleva raamatusmugeldajate organisatsiooni lõi piiskop Motiejus Valančius. Jurgis Bielinise abil saatis ta Tilsitis elavale preestrile Jonas Zabermanasele raha trükikoja avamiseks ja esimese üheksa voldiku trükkimiseks.

Nendes raamatutes astus ta vastu õigeusu mõju kasvule ja võitles venestamisega. Raamatuis olid lastele õpetamiseks mõeldud leedukeelsed palved ning oma emakeeles lugemise ja kirjutamise alused. Organisatsioon tegutses aastatel 1868–1870, kuni see paljastati. 17 inimest sattus vanglasse, kuid piiskop jõudis arreteerimise kartuses põgeneda.

Organisatsioon

Ebaseaduslike väljaannete tee lugejateni oli üsna keeruline. Mõningal määral aitas raamatute levikule kaasa Valančiuse kehtestatud süsteem. 1860. aastate lõpus hakkas tekkima klubisid ja kogukondi, mille eesmärk oli aidata avaldada ja levitada ladina kirjas leedukeelseid väljaandeid. Enamik sellistest organisatsioonidest tekkis 1890. aastatel. Raamatute väljaandja Martynas Jankus seadis oma valduses Bitėnai külas Rambynase jalamil sisse trükipressi ja suur hulk teoseid trükiti just nimelt seal. Tema talu nimetati sageli salakaubavedajate Mekaks.

Piiskop Motiejus Valančius, esimese teadaoleva raamatusmugeldajate organisatsiooni looja

Keelustatud leedu kirjanduse väljaandmiseks valiti trükikojad, mis asusid piirialadel. Vene-Preisi (Saksa) piiri lähedus oli vajalik, et teosed oleksid kergesti kättesaadavad Leedu leedulastele, kes korraldasid raamatute kohaletoimetamist ja üle piiri vedamist. Trükitööstuse keskusteks olid Tilsit, Ragnit, Priekulė, Bitėnai, Memel.

Kuulus Leedu raamatukaupmees Vincas Juška (1860–1939)

Väike-Leedu ja Venemaale kuuluvate Leedu alade vahel piiritsoonis elavad inimesed, kes tundsid maastikku ja teadsid lünkasid piirivalve tegevuses, said salakaubavedajate assistendiks. Nende ülesandeks oli aidata salakaubavedajatel piiri ületada ning viia raamatuid piiritsooni. Preisi trükkalid teadsid hästi, kuidas raamatuid ja ajalehti üle piiri vedamiseks ette valmistada. Teosed pakiti tihedalt, kaks naela (32 kg) raamatuid inimese kohta, seejärel viidi need mõnda piirilähedasse kõrtsi või mujale, kus need olid salakaubavedajatele kättesaadavad. Selleks, et kanda üle piiri nii palju trükiseid kui võimalik, palgati piiril tugevaid ja kogenud mehi. Raamatuid toimetati üle piiri valitud paikades olevate peidikute kaudu, mis asusid tihti esimesel piiriribal. Raamatuid varjati puidu all, heina sees või isegi mõne olematu surnud mehe kirstus, kasutati ka topeltpõhjaga kärusid.

Seejärel jagati raamatud teistele edasimüüjatele. Viimased olid tingimata mingi tegevusala esindajad või käsitöölised, nii varjasid nad oma suuremaid tulusid, lisaks oli vaja omada katet, õigustamaks kontakte erinevate vähetuntud ja võõraste isikutega. Enamik neist trükistest jõudis eraisikuteni kirikutes pühapäeviti ja pühade ajal. Samal ajal jõudis väheses koguses USAs ja Saksamaal välja antud trükiseid ja ajalehti "reklaammaterjali" nime all ka Leedu intellektuaalideni, kes elasid Vene sisemaal. Postitöötajad ja tsensuur ei olnud seal nii tähelepanelikud kui Leedus.

Raamatutega kauplemine ei saanud olla kellegi põhitegevus, kuna see oli väga riskantne. Väikese kasumi saamiseks tuli ka muul viisil elatist teenida, näiteks olid mitmed salakaubavedajad kalurid. Samuti ei olnud salakaubavedu nende inimeste jaoks mitte niivõrd kasumi teenimise vahend, kuivõrd ideoloogiline töö riiklikus valdkonnas. Salakaubaveo esimese etapi moodustasid peaaegu eranditult religioossed väljaanded. Hiljem olukord muutus ning hakkasid ilmuma ja seejärel ka domineerima rahvusliku sisuga trükised.

Leedukeelse kirjanduse salakaubavedu Preisimaalt levis üle kogu tänapäevase Leedu ala, samuti üle Suwałki piirkonna, Riia ja Miitavi. Samas olid Leedu erinevad piirkonnad salakaubana sisse veetud kirjandusega ebaühtlaselt varustatud.

Lisaks sellele tekkisid veel ebaseaduslikud Leedu koolid. Õpetajaid nendes koolides kutsuti direktoriteks (leedu daraktorius). Leedus oli raske leida linna või alevit, kus ei oleks olnud võimalik osta leedukeelseid trükiseid.

Liikumise geograafiline jaotus

Teadaolevad salakaubavedajad piirkonniti (aluseks on süüdimõistetud salakaubavedajate arv)

Maakonnad	Salakaubavedajaid	Turustajaid	Kirjanduse omanikke	Kokku
Piiriäärsed
Vladõslavovi	58	44	52	154
Volkovõski	114	20	62	196
Rossienõ	435	129	223	787
Telše	152	118	301	571
Kokku	759	311	638	1708
Aktiivselt osalenud maakonnad sisemaal
Marijampole	7	54	67	128
Poneveži	4	84	176	264
Šavli	15	69	139	223
Vilkomiri	4	104	97	205
Kokku	30	311	479	820
Passiivselt osalenud maakonnad sisemaal
Kovno	18	48	44	110
Novoaleksandrovski	–	57	46	103
Kokku	18	105	90	213
Ida- ja lõunapoolsed maakonnad
Kalvarija	2	16	18	36
Sajny	3	7	7	17
Sventsjanõ	–	3	4	7
Trakai	–	18	27	45
Vilno	1	9	5	15
Kokku	6	53	61	120
Ülejäänud leedukeelsed alad	4	3	3	10
Määratlemata leedukeelsed alad	–	18	98	116
Väljaspool Leedut asuvad alad	13	58	32	103
Kokku	830	859	1401	3090

Ebaseaduslikud organisatsioonid

Morta Zauniūtė

Piiskop Motiejus Valančius korraldas raamatute vedu Aukštaitijasse Jurgis Bielinise abil aastail 1866–1867. Hiljem lisandus muid salajasi raamatujaotuskeskusi. Kõige olulisemad neist tegutsesid Sudargases vaimulik Martynas Sederevičiuse juhtimisel, Šilo Pavėžupise mõisas Vladas Putvinskise, Povilas Višinskis ja Morta Zauniūtė juhtimisel, Sejny teoloogiaseminaris, Kaunase seminaris, Kretinga kloostris. Vilniuses organiseerisid salakaubavedu vaimulik Juozapas Ambraziejus-Ambrozevičius, insener Jonas Bortkevičius, doktor Andrius Domaševičius, Jonas Jasmantas, Donatas Malinauskas, Povilas Matulionis, Elijošius Nonevicius, Liepšinskid, vaimulik Valentinas Urbanavicius, vennad Antanas, Jonas ja Petras Vileišised, kes lõid organisatsiooni "Kaksteist Vilniuse apostlit", mille eesmärgiks oli ka rajada linna vähemalt üks leedu kirik. 1901. aastaks oli organisatsioon saavutanud oma eesmärgi: Püha Nikolause kirikus taastati leedukeelsed jumalateenistused.

Žemaitijas tegutsesid agaralt vaimulik Marcijonas Povilas Jurgaitis ja Dominykas Vičas, Suvalkijas aga Petras Mikolainis-Noveskis, Juozas Kancleris (viimast peksid sandarmid, kuni ta kaotas mõistuse). Vilniuse ümbruskonnas tegutses vaimulik Silvestras Gimžauskas, Leedu idaosas Stanislovas Didžiulis, Riias politseinik Juozas Miliauskas-Miglovara. Nende isikute ümber kujunesid hiljem aktiivsed salakaubavedajate organisatsioonid. Tähtsamad salakaubaveo keskused olid Sudargas, Gardamas ja Garšviai.

Allpool on kirjas salakaubavedajate organisatsioonid, mis tegelesid aastatel 1867–1904 leedukeelse kirjanduse ebaseadusliku levitamisega.

Number	Nimetus	Piirkond	Tegevusaeg	Liikmeid
1	Valančiaus lietuviškų knygų leidimo ir platinimo (Valančiuse leedu kirjastajad ja raamatulevitajad)	Kovno kubermang	1867–1870	?
2	M. Sederavičiaus	Sudargase alevik, Vladõslavovi maakond Suwałki kubermang	1873 – XX saj. algus	?
3	Garsvių	Kovno kubermangu Poneveži ja Vilkamiri maakonnad	1885–1895	5–7
4	Atgaja (Võrse)	Kovno kubermangu Šaule maakond	1889–1895	3–11
5	Šviesos skaitykla-knygynas (Valgustavad raamatud lugemiseks)	Suwałki kubermangu Kalvarija maakond	1880	?
6	Kaimiška artojų draugija (Küla põllumeeste selts)	Kovno kubermangu Šaule maakond	1891	?
7	Bevardė (Anonüümne)	Kovno kubermangu Poneveži maakond	1892	9
8	Bevardė jaunimo draugija (Anonüümne noorteühendus)	Suwałki maakonna Marijampole maakond	1892	?
9	Nemunėlio ir Apaščios susivienijimas (Nemunėlise ja Apaščia ühendus)	Kovno kubermangu Poneveži maakond	1893–?	7–?
10	Teisybė (Tõde)	?	1893–1896	5–15
11	Aušrinė (Koit)	Kovno kubermang	1893–1894	7
12	Lietuvišku Prievartos draugija (Leedu survestajate ühendus)	Kovno kubermang	1894	?
13	Darželis (Iluaed)	Kovno kubermangu Poneveži maakond, Krikliniai	1894–1895	16
14	Atžala (Võrse)	Kovno kubermangu Kovno maakond	1894	6–10
15	Sietynas (Tähtkuju)	Suwałki maakonna Marijampole maakond	1894–1897	70
16	Žiburėlis (Säde)	Kovno kubermangu Ponevezi maakond	1897	5–15
17	Bevardė (Anonüümne)	Suwałki maakonna Marijampole maakond	1898	15
18	Bevardė (Anonüümne)	Kovno kubermang	1899	27
19	Žvaigždė (Täht)	Suwałki kubermangu Novoaleksandrovski maakond	1900–1902	20
20	Lietuviškos jaunuomenės draugija (Leedu noorteühendus)	Kovno kubermangu Rossienõ maakond	1900–1901	15
21	Spindulys (Kiir)	Suwałki maakonna Marijampole maakond	1900	?
22	Artojų draugija (Põlluharijate liit)	Suwałki maakonna Marijampole ja Vladõslavovi maakond	1900	?
23	Aušrelė (Koiduke)	Suwałki maakonna Novoaleksandrovski maakond	1900–1903	5–15
24	Susivienijimas Lietuvos ūkininkų (Leedu talumeeste kogukond)	Aukštaitija	1901	13–20
25	Bevardė (Anonüümne)	Kovno kubermang	1902	?
26	Mužikėlis (Talupoeg)	Kovno kubermangu Šaule maakond	1903	?
27	Vienybė (Üksildus)	Kovno kubermangu Šaule maakond	1903–1905	5–7

Võitlus knygnešystė vastu

Esimene kriminaaljuhtum raamatute salakaubaveo asjus algatati aastal 1865. Ametivõimud ei oodanud, et keeld põhjustab nii massilise salakaubaveo laine, nii et esialgu ei teadnud nad, mida kinni peetud salakaubavedajatega ette võtta. Kuni 1870. aastani, mil kaotati sõjaseisukord, trahviti salakaubaveolt tabatud inimesi kindralkuberneri korraldusel 25 rublaga. Osadel nimetatud juhtudel andsid kohalikud võimud asja piirkonnakohtusse, aastast 1876 rahukohtusse ja aastast 1883 ringkonnakohtusse. Karistusmäärasid suurendati 250 rublani või 7,5 rublani iga leitud välismaise väljaande eest. Kuna leedukeelse kirjanduse väljaandmise keeld ei olnud seadusandlikult reguleeritud, mõisteti raamatukaupmehed sageli süüdi valitsusvastaste väljaannete omamise eest.

Politseiamet ei usaldanud kohtuid, kuna aastast 1890 kärbiti nende funktsioone ning juhtumid, mis olid seotud valitsusvastase kirjandusega, tuli üle anda tsiviilvõimudele. Politsei, tolli ja muude asutuste poolt tuvastatud kuritegudest tuli teatada prokurörile, Vilniuse või Varssavi kohtuvõimudele ja vastava provintsi sandarmeeria peavalitsusele (Suwałki kubermangus kubermangu sandarmeeriale). Ülekuulamistel, mille viisid läbi sandarmeeria ametnikud, osalesid ka prokurör või tema assistent. Pärast kohtuprotsessi pidi ringkonnakohtu prokurör esitatama juhtumi Vilniuse või Varssavi kohtu prokurörile. Sealse otsuse kooskõlastas kindralkuberner ja saatis selle justiitsministrile, kes koos välisministriga koostas lõpliku süüdistuse, lisas väljapakutud karistuse ja esitas selle kinnitamiseks tsaarile. Vastavalt süüdistuskokkuvõttele tsaar kas kinnitas või muutis karistuse. Tema otsus oli lõplik.

Juhul, kus konfiskeeritud salakauba hulgas ei olnud valitsusvastaseid trükiseid ja kinnipeetavatelt võeti ära ainult religioosset kirjandust, põllumajandusalaseid abiraamatuid või ilukirjandust, oli süüdistuse määramise kord lihtsam ja karistused mõõdukamad. Konfiskeeritud asitõendid ja nende loetelu, samuti ka tolliameti ja politsei aruanded saadeti kubernerile. Pärast määras kuberneri ettepanekut arvestades lõpliku karistuse kindralkuberner. Eksperdid, kes määratlesid tõendina kasutatavate trükiste kategooria (kas nende sisu on valitsusvastane või mitte), olid enamikus Vilniuse tsensuuri välismaise kirjanduse tsensorid või kohaliku sandarmeeria tõlgid.

Tsaarivalitsus määras piirivalvuritele eriauhinnad: iga leitud raamatu eest 10 kopikat, puuda ajalehtede või teistes väljaannete eest 10 rubla.. Paljastatud raamatuvedajad said karistada, näiteks Vincas Juškale (1860–1939), kes vahistati 30. detsembril 1894 keelatud kirjanduse omamise eest, mõisteti 2 aastat vangistust ja 3 aastat pagendust Vologda kubermangus (sai amnestia 14. mail 1896 seoses Nikolai II kroonimise manifestiga).

Salakaubavedajate vastu ei võidelnud mitte ainult Vene ametnikud, vaid ka sakslased. Nii jahtis Preisi politsei raamatute kandjaid, nende kaup konfiskeeriti ja süüdlased anti üle Vene poolele. Aastal 1897 arutasid Saksa keiser Wilhelm II ja Vene tsaar Nikolai II kõnelustel Peterburis koostööd Vene-Preisi piiril.

Erinevad sotsiaalsed rühmitused osalesid leedukeelse kirjanduse levitamise protsessis erinevalt.

Protsendiline osakaal knygnešystė liikumises

Sotsiaalsed rühmitused	Salakauba- vedajad	Levitajad	Trükiste omanikud	Kokku
Põllumehed	87,9	67,4	82,5	79,6
Linnakodanikud	4,8	10,8	6,7	7,4
Aadelkond	2,2	6,2	6,1	5,1
Vaimulikkond	0,3	3,7	3,6	1,4
Erusoldatid	1,7	3,6	1,5	2,1
Intelligents	–	8	2	3,2
Preisimaa elanikud	3,1	0,3	0,6	1,2

Kaasaegsed uuringud näitavad, et süüdi mõisteti 1584 salakaubavedajat: 52 küüditati Siberisse ja Venemaa Euroopa-osa põhjaprovintsidesse, 89 vangistati ja saadeti hiljem naaberprovintsidesse, 866 arreteeriti ja mõisteti karistust kandma kohalikes vanglates ning politseijaoskondades, 21 sai rahalise karistuse, 478 mõisteti õigeks ja 78 inimest vabastas tsaar erinevate manifestide alusel.

Nähtuse mõõtmed ületavad riikliku statistika piire. Nii ütles Vilnius kindralkuberner Pjotr Svjatopolk-Mirski oma kahe aasta aruandes (1902–1903):

„Tollis konfiskeeritud leedukeelseid raamatuid: aastail 1891–1893 37 718, aastail 1894–1896 40 335, aastail 1897–1899 39 024, aastail 1900–1902 56 182, aga aastal 1903 23 079.“

–

Praeguste hinnangute järgi suutsid ametivõimud konfiskeerida vaid umbes 8–10% salakaubana maale toodud raamatutest.

1904. aastal kaotati Vene impeeriumi liberaliseerimise käigus leedukeelsele kirjandusele kehtinud keeld.

Knygnešystė tulemused

Jurgis Bielinis

Kokku anti ladina tähestikus leedukeelsele kirjandusele kehtinud keelu ajal välja umbes kuus miljonit eksemplari erinevaid trükiseid (keskmine aabitsate tiraaž oli 10 000 eksemplari, kalendritel ja palveraamatutel 8000–7500, populaarsemate ilmalike trükitud raamatute keskmine tiraaž 2500 eksemplari). Vastavalt aruannetele ilmus aastatel 1865–1904 Preisimaal 1830 väljaannet, mis olid mõeldud Venemaale saatmiseks. Ameerika Ühendriikides avaldati aastatel 1874–1904 701 leedukeelset trükist (mõned neist saadi kätte ka Venemaa Leedu provintsides).

Eksisteeris ebaseadusliku piiriületuse ja raamatute müügiga tegelevate inimeste võrgustik. Ebaseadusliku kirjandusega seoses peeti kinni umbes 2900 inimest, mõned neist mitu korda. Tabatud raamatukaupmehi karistati vastavalt kohtute otsustele, see siiski ei takistanud nende tegevust. Tänapäeval on laialt tuntud tookordne salakaubavedaja Jurgis Bielinis, kes suutis sandarmite käest viis korda minema lipsata.

Keeld leedu keeles ladina tähtedega kirjutada kaotati 1904. aastal.

Knygnešystė liikumine, mis on seotud peamiselt põllumeestega, sai oluliseks elemendiks võitluses rahvusliku identiteedi säilitamise eest ja lahutamatuks osaks Leedu rahvuslikust ärkamisest 19. sajandi teisel poolel – 20. sajandi alguses. Aastakümneid kestnud liikumise ridadesse kaasati rahvusliku liikumise juhid, tekkis palju rahvaühendusi ja sellest sai üks rahvusliku liikumise alustalasid.

Knygnešystė Valgevene aladel

Nagu on näha ülevalpool toodud tabelist knygnešystė leviku kohta, tegutsesid salakaubavedajad ka etnilistes Valgevene piirkondades (näiteks Vilniuse kubermangu Vilniuse maakonnas, Vaŭkavyski ümbruskonnas ja Grodno kubermangus), kus leedukeelset kirjandust toimetati sealsele leedukeelsele vähemusele. Ajaleht Tėvynės Sargas ('isamaa valvur'), mis ilmus aastail 1896–1904, teatas raamatukaupmeestest, kes külastasid kaks korda nädalas Mogiljovi kubermangu leedulasi (sihtpunktideks olid Babinavičy, Sianno, Talačyn, Čačersk, Škłoŭ ja Radomla).

On teada, et esimesi teoseid hakati uues valgevene kirjakeeles avaldama pärast 1891. aastat. Vene impeeriumis ei olnud aga võimalik neid trükkida, eriti raske oli see trükiste puhul, mis olid kirjutatud łacinka's. Seega kirjastati Valgevene raamatud, kasutades leedulaste kogemusi knygnešystė vallas ja nende sagedamini kasutatavaid trükkimisvõimalusi välismaal.

1926. aastal andis Vacłaŭ Łastoŭski välja oma vestluse Leedu kirjastaja Martynas Jankusega:

„Kevadel 1892 ületas Vene-Saksa piiri ilma dokumentideta noormees (23–25 ​​aastat vana), kes nimetas ennast Anton Abramovitšiks ja pöördus litviinide juurest tagasi valgevene keeles trükitud brošüüridega, mis olid välja antud Tilsitis. Kirjastaja oli kiiresti määranud hinna, mille tasus Abramovitš Minskist. Trükikojas (tegutseb veel tänapäevalgi) Schenk trükiti 3–4 esimest ladina tähtedega brošüüri. Lisaks neile brošüüridele olid Schenki trükikojas oli veel mingisugused kaks brošüüri ...

Pärast seda valis Abramovitš oma tööde trükkimiseks Jankuse, kelle juures avaldati kolm voldikut, millest M. Jankus mäletab kahte: Jan Skiba (ilukirjandus) ja "Onu Anton", samuti ilukirjandus. Brošüürid toimetatu ebaseaduslikul teel üle Vene-Saksa piiri ja hiljem edastati postipakkidena Minskisse. Pärast seda episoodi suundus Abramovitš Šveitsi.“

– Vacłaŭ Łastoŭski

See noormees oli Marjan Abramovitš, tänapäevani on säilinud vihik "Onu Anton ", tõlge Poola poliitilisest brošüürist "Ojciec Szymon" (Isa Szymon).

Trükist tulnud brošüüri konfiskeeris Preisi politsei, kuid hiljem see tagastati. Pärast seda toimetati "Onu Antonit" väikeste koguste kaupa järk-järgult üle piiri, see kestis ilmselt paar aastat. Poola Sotsialistliku Partei aruande kohaselt toimetati veel aastal 1895 Tauragė piiripunkti kaudu Preisimaalt üle piiri 332 eksemplari mitmesuguseid Valgevene väljaandeid. Võib-olla oli nende hulgas ka "Onu Anton".

Tuntud Poola Valgevene vähemuse aktivisti Jury Turonak organiseeris juba 20. sajandil spetsiaalse kanali ebaseadusliku valgevene kirjanduse maale toimetamiseks, kasutades sealjuures aktiivsemate Leedu salakaubavedajate kogemusi 19. sajandist.

Mälestamine

Motiejus Valančiuse 200. sünniaastapäeva puhul välja antud 50-litine juubelimünt

Knygnešystė sein Vytatutas Suure sõjandusmuuseumis Leedus

Nõukogude ajal seda ajaloolist episoodi eirati.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on see Leedus taas au sees, on olemas vastavad muuseumid ja mälestusmärgid, nähtus kajastub ka tänavanimedes. Leedu knygnešystė muuseum asub Krekenava lähistel Ustronės.

2004. aastal tunnistas UNESCO raamatute ebaseadusliku levitamise Leedus unikaalseks ajalooliseks nähtuseks, millega võrreldavat mujal maailmas pole esinenud.

Leedu kirjanduse ebaseadusliku levivõrgustiku rajaja Jurgis Bielinise sünniaastapäeval (. märtsil 1846) tähistatakse tänapäeval Leedus knygnešystė päeva (Knygnešio diena).

Poolas on avatud mälestustahvel salakaubavedaja Povilas Matulevičiuse mälestuseks, see asub Krejwiany külas Puński lähistel.

Knygnešystė kunstiteostes

Kaunases asub monument tundmatule raamatukaupmehele, taiese autor on Juozas Zikaras. See on üks tuntumatest 1930. aastatel püstitatud Leedu skulptuuridest.

Knygnešystė inspireeris Uładzimir Karatkievičit kirjutama novelli "Raamatusmugeldajad".

Leedu kirjanik Dalia Giniuvienė kirjutas seoses ladina tähestikus leedukeelsete trükiste keelustamise 100. aastapäevaga raamatu "Pašešupio knygnešiai", mille illustratsioonid on loonud kunstnik Jolita Bičkienė.

2011. aastal valmis Leedus mängufilm "Raamatusmugeldajad" (Knygnešystė). Noored filmitegijad on väljendanud toetust ideede vabale liikumisele ning tegutsesid ka ise vastavalt: filmi ei näidatud mitte üksnes kinodes, vaid ette oli nähtud ka avatud ligipääs.

Kirjandus

• Борьба литовского народа за свободу печати в 1864—1904 гг. Вильнюс: Литовский национальный музей, 2004.
• Aleksandravičius E., Kulakauskas A. Carų valdžioje. XIX amžiaus Lietuva. — Vilnius: Baltos lankos, 1996'
• Kaluškevičius B., Misius K. Lietuvos knygnešiai ir daraktoriai 1864—1904. Vilnius: Demedžio leidykla, 2004.
• Merkys V. Knygnešys // Visuotinė lietuvių enciklopedija. T. X. Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų leidybos institutas, 2006.
• "Lietuvos knygnešiai ir daraktoriai", 1864–1904: žinynas. Benjaminas Kaluškevičius, Kazys Misius – Vilnius: Diemedžio leidykla, 2009.
• "Radviliškio krašto knygnešiai ir jų pagalbininkai: bibliografijos žinynas". – Radviliškis: Radviliškio rajono savivaldybės viešoji biblioteka, 2009.
• Benjaminas Kaluškevičius, Ona žemaitytė–Narkevičienė. "Šimtas knygnešių: knygnešių sienelės vardai". Vilnius, 1998.

Välislingid

 Knygnešystė – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

• Raamatute salakaubaveost (vene keeles)
• Raamatute salakaubaveost (leedu keeles)
• Knygnešystė seina lugu (leedu keeles)