Klugen

Klugen oli Saksamaalt Baierist pärit aadlisuguvõsa^[1].

Suguvõsa esimene esindaja Eestis oli Hans Klugen (surnud 1616)^[1]. Hansu sama nime kandev poeg Hans sai 1662 Keila kihelkonna Lodijärve mõisa (hilisem Klugenide järgi nimetatud Klooga mõis) omanikuks^[1]. Suguvõsa sai 1688 Rootsi aadlikeks^[1]. Suguvõsa kanti 1746 Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse^[1].

Staabirittmeister Konstantin von Klugen suri vallalisena ja järglasteta Tallinnas 13/26. märtsil 1916.

Suguvõsa liikmeid muuda

Johann Heinrich von Klugen (1747−1827), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralmajor), polgukomandör, Kroonlinna komandant
Jakob Gottlieb von Klugen (1761−1815), kreisikohtunik, Eestimaa maanõunik, mõisaomanik
Gustav Adolph Alexander von Klugen (1779−pärast 1839), Venemaa keisririigi sõjaväelane (polkovnik), polgukomandör, Kinburni komandant
Hans (Johann) Christoph Magnus von Klugen (1779−1857), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralmajor), Peterburi politseimeister
Johann Moritz Pancratius (Pankratius) von Klugen (1791–1873), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kapten), meeskohtunik, Klooga mõisnik
Friedrich von Klugen (suri 1887), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralmajor), pataljoni- ja polgukomandör
Cesar Alexander von Klugen (1824−?), Venemaa keisririigi sõjaväelane (kindralleitnant), pataljoni- ja polgukomandör
Valerian Karl von Klugen (1851−1919), salanõunik, Liivimaa kubermanguprokurör, senaator, vanglate peavalitsuse ülem
Konstantin Alexander Kasimir von Klugen (1830–1916), Venemaa keisririigi sõjaväelane (staabirittmeister)

Klooga mõis oli Klugenite pikaajaline valdus (1665−1909). Klugenite järgi sai see eestikeelse nime

Eestimaa:
- Enivere (Sternberg) (1788−1806, pandivaldus), Kalle (Kalle) (1793−?, pandivaldus), Kelba (Kelp) (1793−1796, pandivaldus), Kirdalu (Kurtna) (1789−1808 pandi-, 1808−1820 pärusvaldus), Klooga (Lodensee) (1665−1909), Kuijõe (Kuijöggi) (1801−1816), Kurtna (Kurtna) (1789−1808 pandi-, 1808−1820 pärusvaldus), Kõmmaste (Kemmast) (1690ndad, rendivaldus), Lehetu (Lehhet) (1765−1853), Lümandu (Limmat) (1677−1703), Maidla (Wredenhagen) (1730ndad−1762), Meremõisa (Merremois) (1791−1792), Muuga (Münkenhof) (1796−1799, pandivaldus), Mõraste (Fersenau, tollal Morras) (1695−1736), Ohtla (Ochtel) (1833−1848), Ohukotsu (Odenkotz) (1815−1821 pandi-, 1821−1838 pärusvaldus), Prümli (Heidemetz) (1780ndad, rendivaldus), Põllküla (Pöllküll) (1762−pärast 1765, pandivaldus), Suru (Surro) (1840−1842 pandi-, 1842−1879 pärusvaldus), Uue-Karjaküla (Neu-Hohenhof) (1886−1903), Vana-Karjaküla (Alt-Hohenhof, a-ni 1860 Alt-Karjaküll) (1856−1903), Vardi (Schwarzen) (1738−1816)

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 Damier, P. E. & Ando Pajus, 2007. Eestimaa rüütelkonna vapiraamat. Tänapäev, lk 81

Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 333-334.
Engelhardt, Ernst Frhr. von. Auszüge aus den Kirchenbüchern des St. Peterburger Konsistorialbezirks. – Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1905 und 1906. Mitau: Gedruckt bei J. F. Steffenhagen und Sohn, 1908. Lk 1-160. Siin: lk 58-60.
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 235-240 [1].
Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 152 [2].