Klassikaline mehaanika

Klassikaline mehaanika kirjeldab makroskoopiliste kehade liikumist, selle liikumise põhjusi ja tagajärgi. Makroskoopilised kehad on kõik kehad, mille mõõtmed on oluliselt suuremad kui nanomeeter ja liikumiskiirus peab olema oluliselt väiksem kui valguse kiirus.

Klassikalise mehaanika seaduste rakendatavuse piirid

Kui keha hetkeseisund on teada, on klassikalise mehaanika seaduste abil võimalik ennustada keha liikumist tulevikus (determinism) ja määrata keha liikumist minevikus (pööratavus).

Klassikalisel mehaanikal on mitmeid olulisi rakendusi teistes teadustes: astronoomias (näiteks taevamehaanika), keemias (aineosakeste põrkumise dünaamika), geoloogias (nt maavärinad) ja inseneriteadustes (näiteks ehitiste tasakaal ja stabiilsus).[1]

Klassikalise mehaanika seadused

muuda

Klassikalist mehaanikat nimetatakse sageli ka Newtoni mehaanikaks, kuna suurem osa sellest põhineb Isaac Newtoni seadustel.[2]

Mõned füüsikaseadused, millel põhineb klassikaline mehaanika:[2]

 
Klassikalise mehaanika harude jaotus

Klassikalise mehaanika harud

muuda

Klassikaline mehaanika ei uuri ainult tahkete kehade liikumist, vaid käsitleb ka vedelike ja gaaside. Klassikalise mehaanika harudeks jagamine on tinglik ja seda võib teha mitmel eri viisil. Antud jaotus eristab teoreetilist mehaanikat (absoluutselt jäiga keha mehaanikat) ja pideva keskkonna mehaanikat pannes nende kahe jaotuse alla mitte sobituvad harud eraldiseisvateks. Seega teoreetilise mehaanika korral käsitletakse kehade liikumist, mis ei muuda mõjuvate jõudude tõttu oma kuju (on kujukindlad). Pideva keskkonna mehaanika puhul käsitletakse kehasid ja keskkondi, mis võivad oma kuju muuta.

Klassikalise mehaanika harud on järgmised:

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. What is classical mechanics? farside.ph.utexas.edu
  2. 2,0 2,1 What Is Classical Mechanics? www.livescience.com