Kisänbikä Bajrasova

Kisänbikä Bajrasova (baškiiri keeles Байрасова Киҫәнбикә; 1679 – 30. aprill 1739 Jekaterinburg, Venemaa Keisririik) oli baškiiri päritolu naine, kes islamiusku tagasi pöördumise eest põletati aastal 1739.

EluluguRedigeeri

Kisänbikä sündis 1679. aastal. Ta abiellus qatay suguharru.

18. sajandi alguses rajati Uuralitesse uusi tehaseid ja kaevandusi, sinna asus elama ohtralt venelasi. See tekitas kohalikes baškiirides ärevust ja tõi kaasa baškiiride ülestõusu. Ülestõus suruti julmalt maha; ülestõusnute külad hävitati, sealsed elanikud tapeti või ristiti vägivaldselt ja anti kaevandustesse töölisteks.

Üks taolistest vägisi ristitutest oli ka Kisänbikä. Ta anti kindluse kirjutaja Kiriak Kondratovitši omandisse, ristiti ja sai nimeks Katerina.

1737. aastal põgenes Kisänbikä 18. septembril esimest korda, ent tabati ja piitsutati läbi. See teda ei peatanud; 26. septembril põgenes ta taas koos sekretär Ivan Zorini "hoovinaisega". Ta tabati taas ja piitsutati nuudiga läbi.

Kolmandat korda põgenes Kisänbikä septembris 1738.[1] 8. veebruaril 1739 mõisteti ta kolme põgenemiskatse ja islamiusku pöördumise eest surma põletamise läbi;[2] ta ei olnud esimene vägisi ristitud baškiir, kes vanale usule kindlaks jäämise eest põletati.[3]

30. aprillil 1739 põletati ta Jekaterinburgi keskväljakul tuleriidal.[4] Tegemist oli viimase taolise hukkamisega Venemaal.[5]

ViitedRedigeeri

  1. Государственный архив Свердловской области. Ф. 24. Оп.1. Д. 818, lk 70.
  2. Государственный архив Свердловской области. Ф. 24. Оп. 1. Д. 818, lk 243.
  3. Шакинко И. М. Василий Татищев. — М., 1986. — lk 185–186.
  4. Старостин А. Н. Ислам в Свердловской области / Под ред. проф. А. В. Малашенко. — М.: Логос, 2007. — lk 28 — ISBN 978-5-98704-268-2.
  5. Последний официальный костер в России был сложен для человека в 1739 году