Kirgas unenägu

Kirgas unenägu ehk teadvusel uni (inglise keeles lucid dream) on unenägu, mille nägija on teadlik sellest, et ta näeb und ja saab selle käiku mõjutada. Tavaliselt nähakse seda une REM-faasis.

Kirkas unenäos saab inimene kontrollida unes toimuvate sündmuste käiku ja tal on võimalik teha asju, mis ärkveloleku ajal oleksid talle füüsiliselt võimatud. Kirgas unenägu võib tunduda vägagi reaalne ja elav olenevalt inimese eneseteadvuse tasandist unenäo jooksul.

Kirgas unenägu võib alata mitmel viisil. Esimene on inglise keeles dream-initiated lucid dream (DILD), mis algab nagu tavaline unenägu ja mille käigus saab und nägev isik mingil hetkel aru, et tegu on unenäoga ning hakkab unenäomaailma eeliseid järele proovima. Teine viis on inglise keeles wake-initiated lucid dream (WILD), mille puhul unenägija inimene jõuab unefaasi otse ärkvel oleku faasist, ilma, et teadvusel olek katkeks. Neid kirka unenäo nägemise (nendeni jõudmise) viise on veel.

Kirgaste unenägude nägemist on teaduslikult uuritud ja nende olemasolu on tõestatud. Teadlased, nagu Allan Hobson on neurofüsioloogilise lähenemisega unenäole aidanud avada kirka unenäo tagamaid.

Teaduslik minevik

Esimene teadaolev raamat, mis viitab kirgastele unenägudele ja nende teaduslikule potentsiaalile, oli 1968. aastal avaldatud Celia Greeni teos "Kirkad unenäod". See andis ülevaate varasemast kirjandusest ja tema enda uuringute käigus avastatust. Green analüüsis selliste unenägude karakteristikat ja jõudis järeldusele, et need on uus kogemuste kategooria, mis on üsna kaugel tavalisest unenäost. Ta ennustas, et need võivad olla seotud REM-unega. Green oli esimene, kes viis kirkad unenäod kokku nn võltsärkamise fenomeniga.

Filosoof Norman Malcolmi 1959. aastal avaldatud tekst "Dreaming" vaidles unenägude aruande täpsuse kontrollimise võimalusele vastu. Arusaam, et silma liikumine unenägudes mõjutas und nägeva inimese füüsilisi silmi, lõi siiski võimaluse tõestada, et tegusid, mis on magaja elu jooksul aset leidnud, oleks võimalik uuesti esile kutsuda ja läbi elada kirkas unenäos. Esimese tõestuse selle kohta esitas 1970. aastate lõpus Briti parapsühholoog Keith Hearne. Vabatahtlik nimega Alan Worsley kasutas silma liikumist, et anda märku kirkuse olemasolust, mis talletati polüsomnograafiga (polüsomnograafia või PSG on mitmeparameetriline test, mida kasutatakse une õppimisel. Testi tulemust kutsutakse polüsomnogrammiks [< kr poly 'palju', lad somnus 'uni', kr graphein 'kirjutama'].)

Hearne'i tulemusi ei levitatud väga laialt. Esimese artikli avaldas paar aastat hiljem Stephen LaBerge Stanfordi ülikoolis, kes iseseisvalt leiutas sarnase tehnoloogia oma doktoriõpingute käigus.

1980. aastate jooksul levis kirgaste unenägude uurimine laiemalt. Teaduslikud uuringud kinnitasid, et kirgaste unenägude nägijad on suutelised uurijatele demonstreerima, et nad on oma une käigus täiesti ärkvel (kasutades silma liigutamise signaali).