Kiirgustugevus (inglise keeles radiant intensity), tähis , on radiomeetrias kiiratud, peegeldunud, edastatud või vastuvõetud kiirgusvoog ruuminurga ühiku kohta. Kiirgustugevus on vektoriaalne (suunaga) suurus.

Spektraalne kiirgustugevus on kiirgustugevus sageduse või lainepikkuse ühiku kohta olenevalt sellest, kas spektrit esitakse sageduse või lainepikkuse funktsioonina.

Kiirgustugevuse SI ühik on vatt steradiaan kohta (W/sr) ja spektraalse kiirgustugevuse ühik sageduse järgi on vatt steradiaani ja hertsi kohta (W·sr−1·Hz−1), vastavalt lainepikkuse järgi tavaliselt vatt steradiaani ja nanomeetri kohta (W·sr −1·nm−1).

Matemaatiline esitus

muuda

Kiirgustugevus on avaldatav kujul

 

kus

Üldjuhul on Ie,Ω vaatenurga θ ja potentsiaalse asimuutnurga funktsioon. Lamberti pinna erijuhul järgib Ie,Ω Lamberti koosinusseadust Ie, Ω = I0 cos θ.

Spektraalne kiirgustugevus sageduse järgi

 

kus   on sagedus.

Spektraalne kiirgustugevus lainepikkuse järgi

 

kus   on lainepikkus. . Suuruste tähises kasutatakse indeksit "e" (sõnast "energetic"), et vältida segiajamist vastavate fotomeetriliste suurustega (nt valgustugevus  ). Kui vaatluse all on ainult radiomeetrilised suurused, jäetakse indeks sageli ära.

Kiirgustugevus antennitehnikas

muuda

Kiirgustugevust kasutatakse antenni kiirgusvõime iseloomustamiseks:

 

kus

Erinevalt võimsustihedusest ei sõltu kiirgustugevus kaugusest: kuna kiiritustihedus on defineeritud kui võimsus läbi ruuminurga, siis kompenseeritakse kauguse suurenemisest tingitud võimsustiheduse vähenemine pindala suurenemisega.

Vaata ka

muuda