Keskkonnadeterminism
Keskkonnadeterminism (ka klimaatiline determinism, geograafiline determinism) on teooria, mille kohaselt keskkond määrab inimeste hoiakud ja käitumise. Keskkonnadeterministide põhiargumendiks on väide, et füüsiline geograafia, eriti kliima, mõjutab inimeste teadvust, mis omakorda määrab nende loodud ühiskonna ja kultuuri. Väidetakse, et troopiline kliima põhjustab laiskust ja rahulikku meeleolu, muutuva kliimaga piirkonnad keskmistel laiuskraadidel soodustavad aga kindlameelsust ja töökust. Kuna keskkonna mõjud inimesele ei ilmne otsekohe, uuritakse inimgruppide rännet, et näha, millistes tingimustes nad arenenud on. Keskkonnadeterminismi peamisteks uurijateks on Ellen Churchill, Ellsworth Huntington, Thomas Griffith Taylor.[1]
Ajalugu muuda
Keskkonnadeterminismi ajalugu ulatub antiikaega. Esimest korda on teooriat mainitud Hippokratese meditsiinilises uurimuses "Õhud, veed ja kohad". Rooma ajast on keskkonnadeterminismile viitamisi leitud näiteks kreeka geograafi Strabo töödest. Strabo kirjutas kliima mõjudest inimrasside psühholoogilisele loomusele.[2] Viiteid keskkonna mõjude kohta inimese loomusele on leitud ka iidsest Hiina kirjandusest. Üks varasemaid keskkonnadeterminismi pooldajaid oli keskaja kirjanik al-Jahiz. Viimane selgitas, kuidas keskkond määrab teatud kogukonna elanike füüsilised tunnused. Al-Jahiz kasutas oma varajast teooriat evolutsioonist, et selgitada inimeste nahatoonide erinevuse põhjuseid. Eriti huvitatud oli ta tumedanahalisuse põhjustest, kuna uskus, et see on kindlasti tingitud keskkonnast. Oma teooria tõestamiseks uuris ta üht mustast basaltsest kivist regiooni Põhja-Najdis, Araabia poolsaarel:[3]
| „ | On väga ebatavaline, et selle piirkonna gasellid, jaanalinnud, putukad, kärbsed, rebased, lambad, eeslid, hobused ja linnud on kõik musta värvi. Must ja valge värvus on põhjustatud regiooni omadustest niisamuti nagu on jumala poolt meile antud vesi ja pinnas ning Päikeselt saabuv soojuse hulk on alati kooskõlas Päikese kaugusega“. | “ | al-Jahiz – Medieval Sourcebook: Abû Ûthmân al-Jâhiz | ||
Araabia sotsioloog ja õpetlane Ibn Khaldūn oli samuti keskkonnadeterminismi pooldaja. Oma raamatus "Muqaddimah" (1377) selgitab ta, et musta naha põhjustajaks on Lõuna-Sahara piirkonna kuum kliima, mitte sealsete inimeste päritolu. Selle väitega olevat ta ka purustanud Hamiidi teooria, mille kohaselt on Hamiidi pojad needuse tõttu musta nahaga. Mitmed Ibn Khaldūni teoseid tõlgiti koloniaalajastul, mistõttu sobitati teooria kolonialismi propagandasse. 1841. aastal ilmunud raamat „Tõlge ja koloniaalne kujutlus: orientalist Ibn Khaldun“ sisaldab lõpuks tõlkeid, mida pole mõjutanud kolonialistlik propaganda. Lisaks eelnevale huvitus Ibn Khaldun ka meteoroloogilise kliima teooriast, mille hilisem uurija 18. sajandil oli Charles de Montesquieu. Khaldun huvitus oma teoorias füüsilise keskkonna mõjudest inimese omadustele. Ta selgitas inimeste erinevusi, uuris nii püsielanike kui ka rändava eluviisiga inimeste tunnuseid. Samuti võttis ta arvesse traditsioone ja asustust: füüsiline keskkond, eluase, toit, kliima, pinnas ja viisid, kuidas inimesed on sunnitud oma vajadusi rahuldama ning elatist teenima. Selline lähenemisviis eristus senini loodud Hippokratese ja Jean Bodini klimaatilistest teooriatest. Arvatakse, et kaudselt võis Ibn Khaldūni teooria mõjutada ka Montsquieud.[4]
Vahepeal vaibunud idee keskkonnadeterminismist tõusis taas oluliseks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Sellel ajal sai keskkonnadeterminismist geograafia üks kesksemaid teooriaid, vähemal määral tegeleti sellega ka antropoloogia teadusharus. Keskkonnadeterminismi olulisust on suuresti mõjutanud ka evolutsioonibioloogia areng. Ameerikas peetakse teooria uuesti uurimise algatajaks Clarki ülikooli professor Ellen Churchill Semple’it. 1930–1940 sattus keskkonnadeterminism mitmete süüdistuste ja rünnakute alla, teooria väiteid peeti valelikeks ning ohtlikult ebatäpseteks. Geograafid reageerisid rünnakutele, luues uue ja pehmema keskkonnapossibilismi, hiljem hüljati vastavate teooriate uurimine ja seletamine mitmekümneks aastaks. Ka kriitikud väitsid, et keskkonnadeterminism üritas õigustada rassismi ja imperialismi.[5]
Keskkonnadeterminism on jätnud geograafia arengusse küllaltki suure jälje. Mitmed geograafid reageerivad siiani väga negatiivselt igasugusele keskkonna ja inimese seostamisele. Paljud aga usuvad, et selline eemaldumine keskkonna ja inimese suhetest on läinud liiga kaugele ning tegelikult oleks nende kahe faktori seostamine vägagi vajalik. Kuigi eelnev kirjeldab küllaltki täpselt geograafide üldist suhtumist ja ettekujutusi keskkonnadeterminismist, on siiski ka teistsuguseid arvamusi antud teema kohta. Erhard Rostlund avaldas essee, milles väitis, et keskkonnadeterminismi ei lükatud ümber, vaid lihtsalt ei kiidetud heaks (not disproved only disapproved). Lisaks viitab Rostlund ka faktile, et vastuseis ei olnud põhjustatud ebatäpsest teooriast, vaid metodoloogilistest protsessidest, mis erinesid tavapärasest teaduslikust lähenemisest.[6] Sarnane arvamus oli ka Carl O. Saueril, kes 1924. aastal kritiseeris liiga varajast üldistamist ning liiga suuri eelarvamusi keskkonnadeterminismi vastu. Ta tõi välja, et geograafia kui keskkonnamõjude õpetuse defineerimiseks on siiski vaja oletada, et keskkond võib inimest mõjutada ning teadus ei saa põhineda eelarvamustel.[7] Teatud versioon keskkonnadeterminismist oli küllaltki populaarne ka marksismi ajastul. Nimelt kasutati dialektilist materialismi ajaloo üldistamises. Marxi tavalisele majanduslikul baasil määratud ideoloogilisele ja kultuurilisele mudelile lisati idee, et majandusliku aluse määravad omakorda keskkonnaolud. Vene geograaf Giorgi Plekhanov väitis, et vene rahvas on ikka veel feodaalses ajastus ja ei ole arenenud kapitalismi, kuna Venemaa lagedad väljad soodustavad klassikonfliktide teket. Marksistlik keskkonnadeterminism hüljati umbes samal ajal kui klassikaline keskkonnadeterminism.[8]
Alajaotused muuda
Klimaatiline determinism muuda
Klimaatilist determinismi (ehk ekvatoriaalset paradoksi) loetakse majandusgeograafia üheks osaks. Selle teooria kohaselt saab riigi arengutaseme määrata riigi ja ekvaatori vahemaa järgi: mida kaugemal paikneb riik ekvaatorist, seda arenenum ta on. See paradoks kehtib võrdselt nii põhja kui ka lõuna pool ekvaatorit, näiteks Austraalia on kõrgema arengutasemega kui Indoneesia. Paradoksi kehtivus toimib ka riikide siseselt, näiteks on Ameerika Ühendriikide põhjaosa rohkem arenenud kui lõunaosa.
Vastunäitena antud teooriale saab tuua Singapuri, mis paikneb küll ekvaatori läheduses, kuid on üks maailma jõukamaid riike. Riigi rikkus on tingitud sellest, et tegemist on sadamapiirkonnaga. Singapuris kehtib küllaltki karm valitsemiskord, mis ühtib Montesquieu teooriaga. Selle teooria kohaselt on soojemates piirkondades edukuse saavutamiseks vajalik karmim ühiskonnakorraldus ja karmimad reeglid. Teistel klimaatilise determinismiga vastuolus olevatel riikidel on enamjaolt suured looduslikud ressursid, mis tagavad rikkuse, näiteks Saudi Araabia. Üks populaarne viis ekvatoriaalse paradoksi kirjeldamiseks on väide, et troopilistes riikides ei ole areng otseselt ellujäämiseks vajalik – kõik eluks tarvilik on looduse antud. Selline põhjendus võib küll olla lihtne, kuid teaduslikult siiski mitte piisav. Ekvatoriaalne paradoks kehtib väidetavalt alates modernismi ajastust. Klimaatilise determinismi tuntuim uurija on Ellsworth Huntington.[9]
Arhitektuuriline determinism muuda
Keskkonnadeterminismi põhimõtteid on püütud kasutada ka linnaplaneerimises, et uurida, kuidas võib ehitatud keskkond avaldada mõju inimese käitumisele. Teooria on võetud aluseks keskkonna planeerimise kaudu kuritegevuse vähendamise programmile. Samuti on keskkonnadeterminism aluseks aktiivse ruumikasutuse teooriale, kus läbi ruumi planeerimise soovitakse soodustada aktiivset ja tervislikku eluviisi. Linnaplaneerimisega seotud keskkonnadeterminismi on sageli nimetatud ka arhitektuuriliseks determinismiks.[10]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Andrew, Sluyter (2003), "Neo-Environmental Determinism, Intellectual Damage Control, and Nature/Society Science", Antipode 4 (35): 813–817.
- ↑ Strabo, Strabonis Geographica, Book 17, Chapter 7.
- ↑ Medieval Sourcebook: Abû Ûthmân al-Jâhiz: From The Essays, c. 860 CE
- ↑ Lawrence I. Conrad (1982), "Taun and Waba: Conceptions of Plague and Pestilence in Early Islam", Journal of the Economic and Social History of the Orient
- ↑ Ballinger, Clint (2011), Why Geographic Factors are Necessary in Development Studies MPRA Paper No. 29750
- ↑ Rostlund, E., "Twentieth-century magic." Landscape, 5(3):23–26, 1956
- ↑ Sauer, C. O. 1925. "The Morphology of Landscape". University of California Publications in Geography 2
- ↑ Haimson, The Russian Marxists and the Origins of Bolshevism, pg. 43.
- ↑ http://www.library.yale.edu/judaica/exhibits/webarch/front/Huntingtoncollection.html
- ↑ Corsini Encyclopedia of Psychology and Behavioural Science, article on Environmental Psychology, p. 510