Vikipeedia

Keskaja kirjandus

Keskaja kirjandus on lai valdkond, mis hõlmab sisuliselt kõiki kirjatöid, mis olid saadaval Euroopas ja selle naabermaades keskaja vältel (umbkaudu tuhande aasta jooksul Lääne-Rooma impeeriumi langusest umbes 500. aastal kuni renessansi alguseni Firenzes 15. sajandi lõpul). Sellesse kuuluvad niihästi vaimulikud kui ka ilmalikud teosed. Just nagu tänapäeva kirjandus, oli ka keskaja kirjandus keerukas ja rikkalik, ulatudes pühalikest tekstidest profaanseteni. Laia ajalise ja geograafilise haarde tõttu on raske rääkida keskaja kirjandusest tervikuna, laskumata liigsetesse lihtsustustesse; seepärast on seda kõige parem käsitleda sünnikoha, keele ja žanri alusel.

Keeled

muuda

Kuna ladina keel oli roomakatoliku kiriku keel, mis domineeris kogu Lääne- ja Kesk-Euroopas, ning kirik oli peaaegu ainus haridusinstitutsioon, oli ladina keel tavaline ka keskaja kirjanduses – isegi neis Euroopa piirkondades, kuhu Rooma võim kunagi ei jõudnud. Ida-Euroopas muutsid Bütsantsi impeeriumi ja õigeusu kiriku mõju peamisteks kirjakeelteks kreeka ja kirikuslaavi keele.

Lihtinimesed kasutasid igapäevaelus endistviisi kohalikke keeli. Ka neis keeltes sündinud teostest on mõned tänapäeval tuntud, näiteks vanainglise keeles "Beowulf", keskülemsaksa keeles "Nibelungide laul", keskaja kreeka keeles "Digenis Acritas" ja vanaprantsuse keeles "Rolandi laul". Ehkki nende eeposte säilinud versioone peetakse üksikute (kuid anonüümsete) luuletajate teosteks, rajanevad need kahtlemata vanemal rahvalikul suulisel traditsioonil. Keldi traditsioonid on säilinud Marie de France'i bretooni leedes, "Mabinogionis" ja Arthuri-tsükli legendides.

Anonüümsus

muuda

Suur osa keskaja kirjandusest on anonüümne. See tuleneb mitte üksnes tolle aja kohta käivate dokumentide nappusest, vaid ka teistsugusest arusaamast autori rolli kohta – tänapäevane kirjaniku mõiste sündis alles romantismi ajal. Keskaegsed autorid austasid tihti antiikkirjanikke ja kirikuisasid ning kaldusid pigem kuuldud ja loetud lugusid ümber jutustama ja ilustama kui uusi lugusid leiutama. Isegi kui nad seda tegid, väitsid nad sageli, et vahendavad kellegi varasema loomingut. Sellest vaatenurgast tundusid üksikautorid märksa vähem tähtsad ning seepärast ei omistatud paljude tähtsate teoste autorsust kunagi ühele konkreetsele inimesele.

Kirjutiste tüübid

muuda

Vaimulik kirjandus

muuda

Keskaja raamatukogudest moodustas kõige mahukama osa teoloogilised teosed. Katoliku vaimulikkond oli keskaja ühiskonna intellektuaalne kese ning nende kirjanduslik toodang oli kõige ulatuslikum.

Sellest ajast on säilinud lugematul hulgal hümne (nii liturgilisi kui ka paraliturgilisi). Liturgia ise ei olnud kinnistunud vormis ning arvukad omavahel võistlevad missaraamatud esitasid eri arusaamu missakorraldusest. Vaimulikud õpetlased nagu Anselm Canterburyst, Thomas Aquinas ja Pierre Abélard kirjutasid pikki teoloogilisi ja filosoofilisi traktaate, püüdes sageli ühitada Kreeka ja Rooma paganlike autorite õpetusi kiriku doktriiniga. Sageli kirjutati ka pühakute elulugusid ehk hagiograafiaid, julgustuseks ühtedele ja hoiatuseks teistele.

Jacobus de Voragine'i "Kuldlegend" muutus nii populaarseks, et väidetavalt loeti seda rohkem kui piiblit. Assisi Franciscus oli viljakas luuletaja ning tema frantsiskaanidest järgijad kirjutasid ka ise sageli luulet oma vagaduse väljendajana. "Dies Irae" ja "Stabat Mater" on kaks kõige võimsamat ladinakeelset luuletust usulistel teemadel. Mõned rahulolematud vaimulikud kasutasid oma vaadete väljendamiseks goliarde (neljarealisi satiirilisi värsse). Ainus laialt levinud vaimulik kirjandusžanr, mida ei loonud vaimulikud, olid müsteeriumid: lihtsatest piiblistseenidest (tableau vivant) väljakasvanud näidendid, millest igaüks kujutas oma küla arusaama piibli võtmesündmustest. Nende näidendite teksti kontrollisid sageli kohalikud gildid ning müsteeriume etendati iga-aastastel pidupäevadel, mil need tihtipeale kestsid terve päeva ja tüki ööd pealekauba.

Keskaja vältel tõusis rida silmapaistvaid kirjanikke esile ka Euroopa juutide seast. Hispaanias Cordobas sündinud Maimonides ning Troyes's Prantsusmaal sündinud Rashi olid kaks kõige tuntumat ja mõjukamat keskaegset juudi kirjanikku.

Ilmalik kirjandus

muuda
 
"Beowulfi" esileht

Selleaegne ilmalik kirjandus jäi oma mahult vaimulikule kirjandusele alla, kuid paljugi sellest säilis ning tänapäeval on meie käsutuses rikkalik kogu. 11. sajandil muutus oluliseks kurtuaasse armastuse teema, eriti romaani keeltes (prantsuse, hispaania, provanssaali, galeegi-portugali ning katalaani), kus rändlaulikuist trubaduurid oma lauludest elatusid. Trubaduuride lüürikat seostatakse tihti vastamata armastusega, kuid see pole päris täpne (vt nt alba). Saksamaal jätkasid trubaduuride traditsiooni minnesingerid.

Lisaks eepilisele luulele germaani traditsioonis (nt "Beowulf" ja "Nibelungide laul") võitsid laia ja kestva populaarsuse ka teised eepikatraditsioonid: chanson de geste (nt "Rolandi laul" ja "Digenis Acritas" ning kurtuaassed romaanid (roman courtois). Kaht viimast eristab mitte üksnes teema – esimene tegeles Prantsuse ja Bütsantsi, teine Rooma ja Briti legenditsükliga -, vaid ka kurtuaasse kirjanduse rõhuasetusega armastusel ja rüütellikkusel, mitte sõjal.

Kirjutati ka poliitilist luulet, eriti ajastu lõpupoole, ning goliardivormi kasutasid nii ilmalikud autorid kui ka vaimulikud. Reisikirjandus oli keskajal väga populaarne, kuna kaugete maade fantastilised kirjeldused (mis olid sageli ilustatud või täiesti valed) lõbustasid ühiskonda, kus enamik inimesi ei lahkunud oma sünnikohast. (Samas tasub silmas pidada palverändude tähtsust, eriti Santiago de Compostelasse, millest annavad tunnistust ka Geoffrey Chauceri "Canterbury lood".)

Keskaja tuntuimad ilmalikud juudi luuletajad olid Solomon ibn Gabirol ja Yehuda Halevi, kes mõlemad olid ka tunnustatud vaimulikud luuletajad.

Naiskirjandus

muuda

Ehkki on tõsi, et keskajal ei saavutanud naised kunagi meestega täielikku võrdsust (ehkki mõnes sektis, näiteks katarite seas, olid naistel kõrgem staatus ja õigused), võisid mõned naised oma kirjanduslike võimetega kuulsust võita. Vaimulik kirjandus oli selleks kergeim tee – naised, kes hiljem pühakuteks kuulutati, avaldasid sageli oma mõtisklusi, ilmutusi ja palveid. Palju sellest, mida me teame keskaja naistest, pärineb selliste nunnade teostest nagu Clara Assisist, püha Birgitta Rootsist ja Siena Katariina.

Sageli pidasid võimulolijad aga naiste religioosseid vaateid mitteortodoksseteks ning selliste autorite müstilised nägemused nagu Juliana Norwichist ja Hildegard Bingenist kirjeldavad keskaja inimese elukogemust, mis oli toona valitsevatele võimuorganitele üsna ebamugav. Naised kirjutasid ka mõjukaid ilmalikke tekste – Marie de France'i ja Christine de Pizani kirjeldused kurtuaassest armastusest ja kõrgseltskonnast pakuvad tänuväärset materjali keskaja elu ja ühiskonna kohta.

Allegooria

muuda

Ehkki keskaja kirjanduses tarvitati palju kirjanduslikke võtteid, oli allegooria ehk mõistukõne nii levinud, et väärib eraldi äramärkimist. Suur osa keskaja kirjanikest andis moraali lugejale edasi allegooriate abil – toonases kirjanduses esines hulgaliselt abstraktsioonide, sündmuste ja institutsioonide kehastusi. Võib-olla varaseim ja mõjukaim allegooria oli Aurelius Clemens Prudentiuse "Psychomachia" ("Hingede sõda"). Teised tähtsamad näited on "Roosiromaan", näidend "Igamees", "Piers Plowman", "Roman de Fauvel" ja "Jumalik komöödia".

Silmapaistvaid keskaegseid kirjandusteoseid

muuda

Üksikasjalikumad artiklid

muuda

Piirkonna või keele järgi

muuda

Žanri järgi

muuda

Perioodi järgi

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Keskaja_kirjandus&oldid=6759815"