Kergekuulipilduja

Kergekuulipilduja on üksiklaskuri õlale või harkjalale toetatav kuulipilduja, mille kaliiber on enamasti 5,45–5,56 mm.[1]

FN Minimi on NATO riikides üks levinumaid kergekuulipildujaid
Madsen, mida eestlased kasutasid laialdaselt Vabadussõjas

Kirjeldus muuda

Kergekuulipilduja on tänu oma väiksele kaliibrile ja sellest tulenevale kergele kaalule ning lihtsale käsitsemisele hõlpsalt kasutatav ühe sõduri poolt (erinevalt keskmisest- ja raskekuulipildujast). Üldjuhul on tänapäevase kergekuulipilduja kaliiber 5,45 (Vene) või 5,56 (NATO) mm ja kaal laetuna alla 10 kg. Laskemoona ette söötmine toimub kas suurema mahuga salvest (sealhulgas trummelsalvest) või lindist. Lindi kandmiseks on relva küljes reeglina lindikott või lindikarp. Padruni kaliiber sarnaneb teiste jao laskur-tulirelvade omaga, mis võimaldab lihtsustada logistikat. Samas on kergekuulipilduja siiski tavalisest automaadist raskem ja raud on tavaliselt pikem, mis teeb relva automaattulega laskmisel täpsemaks ja stabiilsemaks ning konstruktsioonilt vastupidavamaks.

Tänu omadustele on tegemist sõjavägedes populaarse jao koosseisus-varustuses oleva kerge tuletoetusrelvaga.

Mudeleid muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Valimik sõjandustermineid. 1998. Koostanud Heino Ernits. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 77 ja 143