Peeter Suure merekindlus

(Ümber suunatud leheküljelt Keiser Peeter Suure merekindlus)


Peeter Suure merekindlus (vene Морская крепость Императора Петра Великого) oli osa Peterburi merekaitse rannikupatareide ja maismaakindlustiste vööndist, mis rajati Tallinna ja Porkkala ümbrusse ja nende vahelistele saartele aastatel 19121918.

Keiser Peeter Suure merekindlus
Морская крепость Императора Петра Великого, МкИПВ (vene keeles)
Üldandmed
Asukoht Eestimaa kubermang, Liivimaa kubermang, Soome Kindralkubermang
Ehituse algus 1912
Ehituse lõpp 1918

Nimetused

  • eestikeelse täistõlkena "Keiser Peeter Suure merekindlus"
  • eesti keeles venepäraselt vahel ka "Imperaator Peeter Suure merekindlus"
  • vene keele vanapärases kirjaviisis Морская крѢпость Императора Петра Великаго
  • vene keele uues kirjaviisis Морская крепость Императора Петра Великого

EelluguRedigeeri

Merekindluse rajamise vajadus ja taustRedigeeri

20. sajandi algul piirdus Peterburi kaitse Kroonlinna tõrjesüsteemiga – patareid Kotlandi saarel ja selle vahetus läheduses (Viaporis). Lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (19041905), eriti aga rünnak Port Arturile sundis Venemaad vaatama üle oma riigikaitsekavasid. Jaapanlaste edu tagas kaitseehitiste kaitstavale objektile liiga lähedal asumine. Port Arturi kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud eksperdid leidsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus.

  Pikemalt artiklis Vene-Jaapani sõda

Uue ohuna Läänemerel nähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz juhtimisel arendati energiliselt merejõude. 1907. aastal tegi keiser Nikolai II vastava korralduse asuda välja töötama Soome lahe kaitsekava.[1]

Soome lahte sissesõitu takistavate miinitõkete ja laheäärsete lahest läbisõitu kontrollivate rannakaitsekahurite vööndiga sooviti kaitsta Venemaa Keisririigi pealinna Peterburi võimalike vaenulike laevastike rünnakute eest. Kaitse põhirõhk oli Läänemere ja Soome lahe miiniväljadel. Kaitsepiirkonna ehitamise ajal suurendati miinivälju kaitsvate rannikupatareide hulka ja Balti laevastikku. Liepājast viidi laevastiku operatiivbaas Tallinna loodud Peeter Suure Sadamasse.[2]

PlaneerimineRedigeeri

Soome lahe kaitsekava nägi ette seniste kindluste relvastuse moderniseerimist ja kaitsevööndi lääne poole nihutamist. Kroonlinna kindluses rajati patareid Inosse ja Krasnaja Gorkasse.[3]

Lahe keskosa planeeriti uus positsioon Tallinna-Porkkala liinil, kust Tallinnast pidi kujunema sõjalaevastiku operatiivbaas.[3] Kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser heaks alles 16. novembril 1911.

Esialgne kaitsekava valmis 1907. aastal. Ehitus loodeti valmis saada kümne aastaga, Eesti osa 31. detsembriks 1917. Uue operatiivbaasi tarvis pidi valmima 1916. aastaks suur sõjasadam Muuga lahel, kuid peagi otsustati see viia üle Tallinna lahele. 1909. aastal alustati projekti rahastamist. Tallinna-Porkkala kaitseliini strateegilise printsiibi kiitis keiser Nikolai II heaks alles 16. november 1911.

Peagi avastati, et Peterburi kaitsmiseks ei piisa vaid olemasolevatest kindlustistest. Ohustatud oli ka Tallinna rajatav mereväebaas, millel puudus maapoolne kaitsevöönd. Ka Lääne-Eesti saared oleks vaenlaste vallutamise järel olnud suurepärane baas jätkuvaks lahingutegevuseks. Nii otsustati kaitseliinide arvu suurendada.[3] Kaitsekava järgi oli ühe, Narva regioonis paikneva varupositsiooni ülesandeks tõkestada eelnevatest positsioonidest läbimurdnud vaenuliku laevastiku tee Peterburini Meriküla-Rankisaari vahelisel alal. Meriküla-Rankisaari varupositsioon, lääne poolt vaadatuna olles järjekorras eelviimane, seitsmes positsioon enne pealinna Peterburi. Positsiooni lõunapoolseim patarei rajati Narvast läände, Meriküla piirkonda. Varupositsioonil jäid tööd 1916. aastal lõpetamata.

26. aprillil 1913 anti välja ukaas kaitsepositsiooni rajamiseks, mis oli jaotatud kolmeks sektoriks : Lõuna- (Eesti), Põhja- (Soome) ja Meresektor.

EhitamineRedigeeri

Tööde kulgRedigeeri

Ehitustöid alustati 1911. Tükipealse poolsaare, Väikese Paljassaare ja Tallinna reidi vahelisele alale rajatavale Peeter Suure Sadamale pani 1912. aastal nurgakivi keiser Nikolai II.

Soome lahe ümbrusse ehitati uusi ranniku- ja õhutõrje suurtükipatareisid, varjendeid, kaitsekraave, raud- ja maanteid, sildu, sõjaväelinnakuid, arsenale, ladusid, aedlinnu.[2]. Ehitamise käigus tekkis võimude ja maaomanike vahel maade võõrandamisega mitmesuguseid õiguslikke probleeme, mis hiljem tuli Eesti Vabariigil ära klaarida.[4]. Maa- ja mererinde projekteerijate vahelise nõrga koostöö tõttu toimunud valearvestuste tõttu kavatseti 1916. aastal nihutada peaaegu kogu esialgselt planeeritud maarinnet Tallinna keskmest 3–7 km kaugemale:

  • I kaitsesektor seniselt Viti – Kodasema joonelt üle Türisalu – Humala joonele;
  • II kaitsesektor seniselt Hüüru – Pääsküla – Männiku – Raudalu joonelt üle Vääna-Posti/ Keila – Alliku – Pääsküla – Tammemäe – Saku – Sausti-Nõmme joonele ning sealt hiljem veel Sausti mõisa – Kurna/ Veneküla (Kiili) joonele;
  • III kaitsesektor seniselt Lehmja küla – Rae – Lagedi – Iru – Muuga joonelt üle Kurna/ Veneküla (Kiili) – Lehmja mõisa/ Kautjala – Saha – Kroodi – Uusküla joonele.
 
Soome lahe kaitseplaan 1917. aastal

Esimese maailmasõja puhkemise tõttu aeglustus kindluse ehitamine, Saksa vägede lähenemise tõttu aastal 1918 jäi osa kindlustistest lõpetamata.

TööjõudRedigeeri

Tööjõuna kasutati sõjaväelasi, kohalikke inimesi, Venemaalt palgatuid[5] ja Saksa sõjavange. Saksa sõjavangilaagreid oli Tallinna ümbruses kolm: Pääsküla sõjavangilaager andis ka nime tänapäevasele Laagri asumile; Alliku sõjavangivangilaager asus Allikul ja seal kinnipeetud tegelesid Pääsküla naaberpositsiooni väljaehitamisega; kolmas sõjavangilaager asus Rahumäel.

Merekindluse ülemadRedigeeri

Peeter Suure merekindluse staap
Riik   Venemaa keisririik
  Venemaa vabariik
Haru   Venemaa keisririigi ja Venemaa vabariigi Balti laevastik
Garnison/staap Staabi asukoht Pagari tänaval ja Narva maanteel
Lahingud Esimese maailmasõja Operatsioon Albion
Laiali saadetud 1918

Peterburi merekaitse üldine ülesehitusRedigeeri

Peterburi kaitsel oli neli põhipositsiooni (•) ja erinev arv tiibpositsioone (neid ei käsitleta eri maades üheselt ja nende koguarvus pole veel jõutud ühtsele kokkuleppele):

EelpositsioonRedigeeri

Peterburi merekaitse Eelpositsioon asus TahkunaHanko liinil.

Eelpositsiooni Põhjatiib asus Russarö saarel Soome rannikul mõned miilid Hanko poolsaarest, kus paiknesid kolm kahetorulist rannapatareid
Eelpositsiooni Lõunatiib oli aga TahkunaLehtma joonel Hiiumaal põhjarannikul ja Dirhamis:

PeapositsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse peapositsioon

Tallinna ümbritsenud kolm kindlustatud liini (eelpositsioon, Peeter Suure merekindluse mererinde ja Turu-Ahvenamaa positsioon) pidi takistama vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida[2].

Kindluse staapRedigeeri

Kindluse peastaap ja juhtkonna elamu[14] asus hoones Pikk tänav 61 ja Pagari tänava 1 hoone oli merekindluse juhtkonna elamu.

Merekindluse raadiojaam asus Saue lähedal, praeguse Alliku küla territooriumil, Allika tee 13[15]. Alates Eesti Vabariigi algusaegadest raadiojaama ei kasutatud, 1921 – 1974 töötas selles hoones Saue algkool.

MererinneRedigeeri

  Pikemalt artiklis Peeter Suure Merekindluse Tallinna mererinne

Selle moodustasid Pakri, Suurupi ja Viimsi poolsaarel ning Kakumäel, Aegnal, Naissaarel, Väike-Pakril ja Paljassaarel paiknevad rannakaitsepatareid.[16]

MaarinneRedigeeri

  Pikemalt artiklis Peeter Suure Merekindluse Tallinna maarinne

Venemaa Balti laevastikus oli 1917. aastal kokku üle 700 sõja-ja abilaeva 100 000 mereväelasega, lisaks allus laevastikule 70 000 maaväelast, kes olid rannakaitses Eestis ja Soomes[18]. Merekindluse maarinne kaitses piirkonda maismaalt (lõunast) tuleva võimaliku ründe eest. Maarinne koosnes kaitseliinidest, mille välisserv jooksis kaarena Türisalu-Humala-Pääsküla-Saku-Sausti-Maardu joonel ümber Tallinna. Jagunes omakorda kolme kaitsevööndisse[16]. Merekindluse projekt kiideti heaks 1913, millal algasid ka ehitustööd, kuid valmisid maismaaja kaitseehitused vaid osaliselt, peamiselt I ja II kaitsesektoris: üks vähestest positsioonidest, mis projektijärgses mahus valmis, oli Pääsküla paenõlvale rajatud – kaitsepositsioon nr 6.

Merekindluse maarinde moodustasid Tallinna kindlustatud rajooni PSM garnisoni kuulunud 23. jalaväediviisi 118. jalaväediviisi: 469. Arzamassi jalaväepolk (469-й пехотный Арзамасский полк), 470. Dankovi jalaväepolk (470-й пехотный Данковский полк), 471. Kozelski jalaväepolk (471-й пехотный Козельский полк), 472. Masalski jalaväepolk (472-й пехотный Масальский полк) jm väeosad. 118. jalaväediviisi jalaväepolgud formeeriti 1916. aastal Venemaa Ivanovo-Voznessenski ja teiste selle piirkonna tekstiilivabrikute kvalifitseeritud töölistest, kes streikide tõttu jäeti ilma ajapikendustest mobiliseerimisel. Polgud olid formeeritud senise 4 pataljoni asemel 3-st pataljonist. Veebruarirevolutsiooni järel kaotasid üksused korra ning merekindluse staap suunas 470. Dankovi jalaväepolgu Kasarijõe ja 472. Masalski jalaväepolgu Kuressaare piirkonda.

Maarinde I kaitsesektorRedigeeri

I Kaitsesektor asus Tallinnast läänes ehk Suurupi-Vääna-Humala piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: kolm jalaväepataljoni; kuus patareid 6-tolliseid (") suurtükke – 24 tk; kaks patareid 4,25" suurtükke – kokku 8 tk; üks patarei 3" suurtükke, kokku 4 tk;

Maarinde II kaitsesektorRedigeeri

II Kaitsesektor asus Tallinnast lõunas ehk Vääna-Posti-Pääsküla-Raudalu piirkonnas, kaitsesektori koosseisu kuulusid: viis jalaväepataljoni; kuusteist patareid 6" suurtükke – kokku 64 tk; viis patareid 4,25" suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3" suurtükke, kokku 12 tk;

  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 1, Vääna-Vitil, kus asus ka koordineeriva keskusena maa- ja mererinde vahel staabiblindaaž[19].
  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 2
  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 3
  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 4 Peeter Suure merekindluse Vääna-Posti positsioon;
  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 5
  • Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde II kaitsesektori positsioon nr 6 ehk Peeter Suure merekindluse Pääsküla positsioon;

Pääsküla positsioon koosnes 6 rooduvarjendist ja neid ühendanud ühendus-[20] ja drenaažitunnelitest, need tunnelid olid vajalikud väeüksuste varjatud liikumiseks ühest osast teise. Kaitsepositsiooni eesmärk oli Tallinna–Haapsalu raudtee ja Tallinna–Pärnu maantee sulustamiseks, positsiooni kirdepoolne tiib pidi sulgema ka vastase võimaliku liikumise üle Pääsküla raba Nõmmele[21]. Positsiooni juurde kuulus ka Kivimäe patarei kahurialus ja suurtükipositsioon ning Pääsküla positsiooni komandovarjend ja tagalapatarei positsioon[22].

Maarinde III kaitsesektorRedigeeri

III Kaitsesektor asus Tallinnast idas ehk Lehmja-Rae-Muuga piirkonnas (kindlustustevöönd hävis peamiselt aastatel 1920–1939, kui ehitused anti tsiviilomandusse ning seoses uue Tartu maantee rajamisega), kaitsesektori koosseisu kuulusid: neli jalaväepataljoni; neli patareid 6" suurtükke – kokku 16 tk; viis patareid 4,25" suurtükke – kokku 20 tk; kolm patareid 3" suurtükke, kokku 12 tk.

Merekindluse lennusalkRedigeeri

Peeter Suure merekindluse koosseisus oli ette nähtud Peeter Suure merekindluse lennurood (Крепостная воздухоплавательная рота). Lennuroodu asukohaks valiti Lasnamäel juba kasutatud platsidest veidi idapoole jäänud Tallinna jalaväepolkude lasketiir. 1916. aasta kevadeks oli tiiru linnapoolsesse serva püstitatud neli puitangaari, Narva maantee poolsesse külge pommikelder ja bensiinihoidla. Lasnamäe lennuvälja nurgas paiknes teenistushoone, kus olid puidu- ja remonditöökoda, ladu ning torniga valvurimaja. Ülemiste raudteejaamast oli Lasnamäe lennuväljani rajatud raudteeharu. Meeskond elas lennuväljast veidi eemal, praeguse Lauluväljaku kõrvale jäävas ja tänaseni säilinud rekvireeritud kahekorruselises puitmajas[26]. Tallinna lahe poole jäänud Põhja Paberi- ja Puupapivabriku direktori Emil Fahle rekvireeritud suvemajas, Narva maantee 87 asusid [[Peeter Suure merekindluse lennuroodu staap ning ohvitseride kasiino. Rajatud lennuväljal algasid lennud 1916. aastal.

Merelennusalga (Отдельный крепостной авиационный отряд) merelennukite baasiks sai Lennusadamas asunud ja 1917. aastal poolelijäänud angaar, merelennusalk kasutas baasina Pirita jõe suudmes asunud Tallinna Merelennujaama.

18. veebruaril 1918. aastal, kui saksa üksused ka Saaremaalt üle jää ning alustasid Eesti mandriosa hõivamist, Pirita jõe suudmes asunud Tallinna Merelennujaama merelennusalk hävitas oma lennukid ja võttis suurema osa muust varast kaasa, Lasnamäel asunud Peeter Suure merekindluse lennusalk jättis kõik lennuväljale maha, vaid meeskond evakueerus.

EhitisedRedigeeri

 
Vääna-Posti positsiooni rooduvarjend nr 5[27]
 
Vääna-Posti positsiooni jaovarjend[28]
 
Humala positsiooni rooduvarjendi nr 1 seestvaade[29]
 
Türisalu-Naage positsiooni rooduvarjend[30]

LaskemoonalaodRedigeeri

---

  • Keiser Peeter Suure Merekindluse Viljandi maantee laod, Kalmistu tee 34a, Tallinn
  • Keiser Peeter Suure Merekindluse Hiiu laod, Pärnu maantee 327b, Tallinn

VarjendidRedigeeri

PatareipositsioonidRedigeeri

Maarinde kaitsepositsioonidRedigeeri

Maarinde üksusedRedigeeri

  Pikemalt artiklis Keiser Peeter Suure merekindluse maarinde 4. suurtükipolk, ülem alampolkovnik M. M. Konokotin
4. suurtükipolk koosnes 8 roodust, milles 17 suurtükiväepatareid:
  • 1. rood. Patarei nr 152, mille relvastuses 4 77 mm kaliibriga saksa päritolu kahurit, patarei nr 153, milles 3 15 cm kaliibriga saksa päritolu kahurit, patarei nr 154, milles 4 10,5 cm kaliibriga saksa päritolu haubitsat
  • 2. rood. Patarei nr 162, mille relvastuses 4 10,5 cm saksa päritolu haubitsat, patarei nr 164, milles 4 6-tollist välimortiiri
  • 3. rood. Patarei nr 172, mille relvastuses 4 77 mm saksa päritolu kahurit, patarei nr 173, milles 4 6-tollist välimortiiri
  • 4. rood. Patarei nr 181, mille relvastuses 4 75 mm kaliibriga saksa päritolu kahurit, patarei nr 182, milles 4 6-tollist kindlushaubitsat
  • 5. rood. Patarei nr 192, mille relvastuses 4 6-tollist välimortiiri, patarei nr 163, milles 4 10,5 cm saksa päritolu haubitsat
  • 6. rood. Patarei nr 201, mille relvastuses 4 77 mm saksa päritolu kahurit, patarei nr 202, milles 4 6-tollist välimortiiri
  • 7. rood. Patarei nr 211, mille relvastuses 4 10,5 cm saksa päritolu haubitsat, patarei nr 212, milles 4 15 cm saksa päritolu haubitsat
  • 8. rood. Patarei nr 221, mille relvastuses 4 77 mm saksa päritolu kahurit, patarei nr 222, milles 6-tollist kindlushaubitsat.

LinnakudRedigeeri

LiiklussoonedRedigeeri

KindlusraudteeRedigeeri

  Pikemalt artiklites Peeter Suure merekindluse kindlusraudtee ja Liiva–Vääna raudtee
  Pikemalt artiklites Nõmme-Kindluse, Nõmme-Väikse ringdepoo ja Rahumäe raudteejaam (kitsarööpmeline raudtee)
  Pikemalt artiklis Paljassaare kindlusraudtee, mis sai alguse Paljassaare poolsaare Katariina kailt ja suundus Suur-Paljassaare poolsaare tipus asunud suurtükipatareideni ja miiniladudeni[37].

Maa- ja mererinnet ning varustusladusid ühendas 750mm kitsarööpmeline kindlusraudtee[38]. Keskus oli Nõmme-Kindluse.[16] 1919. aastaks oli arvel 106 km raudtee peateid, koos haruteedega oli rööpaid Tallinna merekindluses 263 kilomeetrit.[39]

Väljaspool Tallinnat rajati ka kitsarööpmelise kindlusraudtee liinid:

Eriotstarbelised maanteedRedigeeri

Kindlustatud territooriumile rajati munakiviteid. Sillutuseks kasutati mererandadest hangituid väikesi munakive. Säilinud on teelõigud HarkuVatsla, Pühaküla–Alliku, Jõeküla–Kakumäe, Klooga maanteelt (vanalt trassilt) Suurupi rannapatareidesse[47] ja Võiküla munakivitee Väinamere positsioonil Muhul.

Turu–Ahvenamaa positsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Turu-Ahvenamaa positsioon

Kindlusvöönd riivistas Põhjalahte ning takistas Soome edelaosa vallutamist. Julgestas eel- ja peapositsiooni kaguserva. Staap asus Turus. Ehitustööd positsioonil algasid 1916. aastal.[48] Patareid ehitati kokku kümnel saarel ja neisse paigutati 37 suurtükki.[49]

Väinamere positsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Väinamere positsioon

Väinamere (Moonsundi) ehk Muhu väina kindlustatud positsioon[50] (vene keeles Моонзундская укрепленная позиция) kulges Eestimaa kubermangus Hiiumaalt Sõrve säärde ning sealt üle Muhu ja Vormsi mandrialadele, hõlmates ka Haapsalu linna, Rohuküla sadama ja Virtsu poolsaare. Positsiooni ülem[51] oli admiral Dmitri Svešnikov, staabiülem oli Nikolai Reek. Positsiooni koosseisus olid lisaks 107. jalaväediviisi väeosadele:

 
Väinamere positsioon

Lisaks rannapatareidele kavandati Hiiumaa rannikule kaevikusüsteemi kolm lõiku, kuid neid ei jõutud täielikult valmis ehitada: 1. Lehtma sadamast Paope külani; 2. Paope külast Mardihansu külani; 3. Mardihansu külast Emmaste mõisani

Mandril, Läänemaal Haapsalu kreisis Rohukülas ja Virtsus.[49]

LennusadamadRedigeeri

PMS positsioonide koosseisus olid ka lennusadamad: Saaremaal Papisaare lennusadam (58° 21′ 58″ N, 21° 58′ 54″ E), Kuressaare ja Sõrve poolsaare Sääre lõukas, Hiiumaal Kõrgessaare ja Tahkuna lennusadam ning Ruhnu saarel. Eesti läänerannikul olid Haapsalu lennusadam (58° 57′ 43″ N, 23° 31′ 4″ E), Bürgermeistri holmil ja Virtsu lennusadam.

Kura kurgu positsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kura kurgu positsioon

Kura kurgu positsioon kulges Liivimaa kubermangus Liivi lahte ümbritseval Kura poolsaarel ja Saaremaal

PõikpositsioonRedigeeri

Peterburi merekaitse Põikpositsioon jääb Helsingi ümbrusse ja pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist.[49]

RelvastusRedigeeri

 
152 mm (6") Canet' suurtükk avatud puitplatvormil
 
234 mm (9,2") kahur
 
Peterburi ja Kotlini saar, kus asub Kroonlinn. Kaart aastast 1888
 
Kroonlinna kaitserajatised
 
Suomenlinna kindlustus
  • 305 mm (12") merekahurid. Kaal 446,3 tonni, laskekaugus 28,8 km.
  • 280 mm (11") mere- ja välikahurid
    • Vene välikahur M1877. Kaal 57,4 tonni, laskekaugus 11,7 km.
    • Vene välikahur M1878. Kaal 81,9 tonni, laskekaugus 12,4 km.
    • Vene rannamortiir M1878. Kaal 26,2 tonni, laskekaugus 8,7 km.
  • 250 mm (10") merekahurid.
    • Durlacheri suurtükk, 45 kaliibrine. Kaal 49,3 tonni, laskekaugus 20,5 km.
  • 234 mm (9,2") merekahurid
  • 229 mm (9") mere- ja välikahurid
    • Vene välikahur M1867. Kaal 32,7 tonni, laskekaugus 10,2 km.
    • Vene rannamortiir M1877. Kaal 15,2 tonni, laskekaugus 7,7 km
  • 152 mm (6") mere- ja välikahurid
    • Canet' meresuurtükk. Kaal 19,6 tonni, laskekaugus 13,2 km.
    • Vene kindlusesuurtükk M1877
      • 190-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 4,8 tonni, laskekaugus 8,8 km.
      • 170-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 3,1 tonni, laskekaugus 6,8 km.
    • Vene kindlusesuurtükk M1904
      • 200-puudased rataslafettidel kahurid. Kaal 5,4 tonni, laskekaugus 12,1 km.
    • Schneideri/Vene raskehaubits M1909. Kaal 2,4 tonni, laskekaugus 7,7 km.
    • Vene rannamortiir M1909. Kaal 2,8 tonni, laskekaugus 8,7 km.
  • 150 mm (5,9") välikahurid
  • 130 mm (5,1") merekahurid
  • 120 mm (4,7") merekahurid
    • Vickersi kahur (toodetud Obuhhovi tehases). Kaal 11,1 tonni, laskekaugus 13,9 km.
  • 107 mm (4,2") välikahurid
    • Vene kindlusesuurtükk M1877. Kaal 2,5 tonni, laskekaugus 9,6 km.
    • Vene patareisuurtükk M1877. Kaal 1,2 tonni, laskekaugus 5,3 km.
  • 102 mm (4") merekahurid
  • 77 mm suurtükk
  • 76 mm (3") välikahurid
  • 75 mm õhutõrjekahurid
    • Mölleri õhutõrjesuurtükk
  • 57 mm merekahurid
  • 47 mm õhutõrjekahurid[54][55],[56].

Kindluse tegevusRedigeeri

Esimeses maailmasõjasRedigeeri

  Pikemalt artiklites Operatsioon Albion ja Moonsundi lahing
  Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas#Sõjategevus Läänemerel ja Lääne-Eesti saarestikus
  Pikemalt artiklites Muhu väin ja Moonsundi arhipelaag

Merekindluse lõppRedigeeri

Pärast 1917. aasta rahutusi tehti kindlustuses ainult hädavajalikke töid, veebruais 1918 seiskusid tööd täielikult. Tõsisemat vastupanu sakslastele osutada ei suudetud. Enne sakslaste sissetungi õhiti osaliselt patareisid, põletati kasarmuid, purustati mitmeid ehitisi. Merekindluse arhiiv evakueeriti 1918 Venemaale, kuid Eestisse jäi umbes 1/5 kogu materjalist.

Eesti VabariigisRedigeeri

Eesti Vabariik merekindlust endisel suurel kujul ei vajanud, kuid osa rajatisi korrastati ja võeti siiski kasutusele. Patareidest säilitati Naissaare, Aegna, Suurupi ja Viimsi ning lõhkeaineladudest Männiku. Osa merekindluse relvastusest kasutati Vabadussõjas soomusrongidel.[39]

1920. a müüs Eesti Vabariik soodsalt kindluse puithooneid, varjendeid, kaevikuvooderdist, kindluseraudtee liipreid ja rööpaid.[57] Maaomanike võõrandatud maade omandisuhte reguleerimiseks võttis Riigikogu 20. mail 1927 vastu "Peeter Suure merekindluse ja mereametkonna jaoks võõrandatud kinnisvarade korraldamise seaduse" (RT 1927, 65,54). Lahenduseks olid nii maade väljamaksmine kui ka vahetus. Sellega tegeleti kuni 1940. aastani.[4]

Nõukogude Liidus ja Teises maailmasõjasRedigeeri

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal, võeti seni kasutuses olnud kindlustused Punaarmee poolt üle. Osaliselt leidsid need koos juurde rajatud ehitistega kasutust ka sõja päevil 1941. a.

TänapäevalRedigeeri

  Pikemalt artiklis Peeter Suure merekindluse objektid

Palju merekindluse Eesti-poolseid ehitisi võeti 1997. aastal muinsuskaitse alla, kuid endiselt on ehitised halvas seisukorras.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn : Olion, 1993. Lk 3–5
  2. 2,0 2,1 2,2 Treufeldt, Robert. VASAR: Peeter Suure merekindlusest sõja ja rahu ajal. Sirp, 15. mai 2009
  3. 3,0 3,1 3,2 Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn : Olion, 1993. Lk.6
  4. 4,0 4,1 Lembit Teinbas. Kahekümnes sajand Jälgimäel Saku Sõnumid / Saku Vald
  5. Hiiglaslikust Soome lahe lukust saab turistidele matk ajalukku. Eesti Maaturism
  6. Герасимов Александр Михайлович. Раздел "Люди", Русско-Японская война на море 1904–1905 г.г.
  7. Краткие биографические справки. Российский Императорский флот / IT InfoArt Stars
  8. Герасимов, Александр Михайлович. Словари и энциклопедии на Академике
  9. Краткие биографические справки. Российский Императорский флот / IT InfoArt Stars
  10. Изместьев, Петр Иванович. Словари и энциклопедии на Академике
  11. Изместьев Петр Иванович. Биография.ру
  12. Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni Ehituse Sõjaväelaste, Tööliste, Talupoegade ja Teenistujate Saadikute Undva-Ninasi Jaoskonna Kohalik Komitee – See more at: https://www.archivesportaleurope.net/ead-display/-/ead/pl/aicode/EE-RA/type/fa/id/ERA.R-1303;jsessionid=2539A5A67A2670630542D048A7B06B55#sthash.Tyr26XBX.dpuf
  13. Peeter Suure merekindluse patarei nr 38 (IV-152/50) Lehtmas
  14. Mälestised • 27436 Hoone, kus on paiknenud Eesti riigikaitseasutused
  15. Mälestised • 293 Peeter Suure merekindluse raadiojaam
  16. 16,0 16,1 16,2 Tallinn : entsüklopeedia. 2., N-Ü / (peatoimetaja Jaan Tamm ; märksõnastiku koostaja Robert Nerman). Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004. Lk 56–57
  17. 6" Canet suurtüki soomustorn. Kultuurimälestiste riiklik register
  18. Hanno Ojalo, TSAARI LIPU ALL: merelahingud Eesti vetes Esimese maailmasõja päevil, Sõdur: Eesti sõjandusajakiri, nr. 1, veebruar 2017
  19. 8856 Peeter Suure Merekindluse Viti kaitsepositsiooni rooduvarjend, 1913-1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8856
  20. 8889 Peeter Suure Merekindluse Pääsküla positsiooni varjenditevaheline tunnelisüsteem, 1913-1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8889
  21. 21,0 21,1 Peeter Suure merekindluse Pääsküla positsiooni varjenditevaheline tunnelisüsteem, 1913–1917. a.
  22. 8837 Peeter Suure Merekindluse Pääsküla kaitsepositsiooni tagalapatarei, 1913-1916, Kultuurimälestiste riiklik register nr 8837
  23. 21530 Peeter Suure Merekindluse Rae positsiooni rooduvarjend, Kultuurimälestiste riiklik register nr 21530
  24. 8831 Peeter Suure Merekindluse Iru kaitsepositsiooni haubitsapatarei, 1913-1916, Kultuurimälestiste riiklik register nr 8831
  25. 8784 Peeter Suure Merekindluse Iru kaitsepositsiooni tunnel, 1914-1916, Kultuurimälestiste riiklik register nr 8784
  26. Toomas Türk, Eesti lennuvägi Lasnamäel, Sõdur: Eesti sõjandusajakiri, nr. 3, juuni 2019
  27. 8873 Peeter Suure Merekindluse Vääna- Posti positsiooni rooduvarjend nr. 5, 1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8873
  28. 21532 Peeter Suure Merekindluse Vääna- Posti positsiooni läänepoolsed kaevikud koos jaovarjenditega, Kultuurimälestiste riiklik register nr 21532
  29. 8880 Peeter Suure Merekindluse Humala positsiooni rooduvarjend nr.1, 1916. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8880
  30. 8869 Peeter Suure Merekindluse Türisalu-Naage positsiooni rooduvarjend, 1917. a., Kultuurimälestiste riiklik register nr 8869
  31. Peeter Suure Merekindluse Maarinde Männiku lahingumoonalaod, Number: 83, Kultuurimälestiste riiklik register
  32. Imperaator Peeter suure merekindluse maarinde Vana-Pääsküla positsiooni kohta pildimaterjali
  33. Haruldane objekt Rae vallas: Peeter Suure merekindluse varjendid, Rae Sõnumid, 15. september 2012
  34. Merekindluse maarinde Rae (Johannishof) positsiooni kohta pildimaterjali
  35. Peeter Suure merekindluse Humala positsiooni Kultuurimälestiseks tunnistamine
  36. Kultuurimälestis nr 8701, Kultuurimälestiste register
  37. Paljassaare kindlusraudtee, www.histrodamus.ee
  38. KINDLUSRAUDTEED Peeter Suure merekindlus
  39. 39,0 39,1 Peensoo, Piret. Vallad kavandavad Peeter Suure merekindluse punkrisse muuseumi. / Eesti Päevaleht, 31. august 2007
  40. Aegna kindlusraudtee tammid, 1914. a., Kultuurimälestis nr 8701, Kultuurimälestiste register
  41. 2638 Kitsarööpmelise raudtee tammid koos säilinud raudteega, Kultuurimälestiste register
  42. Kuressaare kindluseraudtee, Kultuurimälestiste register
  43. Hiiumaa kindlusraudtee, www.histrodamus.ee
  44. Saladuslik linn Tahkuna metsades, Lääne Elu: Läänemaa häälekandja, 4 august 1936
  45. Muhu kindlusraudtee, www.histrodamus.ee
  46. I maailmasõda 1914-1917. Virtsu rannakaitsepatareid nr. 33 ja 33a (vaadatud 20.06.2020)
  47. Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn: Olion, 1993. Lk.74
  48. Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn, 1993. Lk. 19
  49. 49,0 49,1 49,2 Mehis Helme. Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996. Autori kirjastusel : 2006. Lk. 50
  50. Моонзундская позиция
  51. Начальники Моонзундской укреплённой позиции, battal.ee (vaadatud 15.07.2020)
  52. Peeter Suure merekindluse patarei nr 47 (IV-152/45) Hirmustes
  53. Моонская батарея, www.melkon.lv, 2004-04-13
  54. Крепостные войска 1914 г.
  55. Барсуков Е.И. Русская артиллерия в мировую. Военная литература
  56. Toe Nõmm. Eesti relvad Teise maailmasõja eel. / Tehnikamaailm, August 2008
  57. Viimsi militaarajalugu Viimsi Muuseumid

KirjandusRedigeeri

RaamatudRedigeeri

  • Heino Gustavson, "Merekindlused Eestis 1914–1940", Olion, Tallinn 1993
  • Mehis Helme, "Pietari Suuren merilinnoituksen rautatiet", Tallinn 1992
  • Mehis Helme. Fortress railways of the Baltic shores. 1994
  • Leho Lõhmus, "Nõmme kindlusraudtee", Kirjastus: KOOLIBRI, ISBN 9789985027660, 2011
  • Mati Õun, "Eesti merekindlused ja nende suurtükid 1918–1940", Tammiskilp, 2001
  • Петров М. А. Подготовка России к мировой войне на море. – М-Л.: Государственное военное издательство, 1926. Глава седьмая. Оборудование театров Балтийского и Черного морей, (netiversioon militera.lib.ru)

ArtiklidRedigeeri

VälislingidRedigeeri

Eesti keelesRedigeeri

Teistes keeltesRedigeeri