Ava peamenüü

Keelekümblus on mitmekeelsuse väljakujunemist toetav kakskeelse õppe meetod. Meetod on alguse saanud Kanadast ja tänapäeval rakendatakse seda paljudes riikides üle maailma, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja mitmel pool Euroopas.[1] Kuigi valdavalt mõeldakse Eestis keelekümbluse all venekeelsele elanikkonnale eesti keele õpetamist, võib see tähistada mistahes teise keele õpetamist (nt inglise keele kümblusklassid).

Programmi raames õpetatakse Eestis võõrkeelt riikliku õppekava alusel lisaks keeletundidele ka teistes ainetes. Seejuures toimuvad mainitud teised ainetunnid vähemalt 60% ulatuses sihtkeeles. Programm leiab Eestis enamasti kasutust vene õppekeelega lasteaedades ja põhikoolides. Koolide puhul alustatakse keelekümblusprogrammis osalemist kas 1. klassist või teisest kooliastmest. Keelekümblus võib olla nii ühesuunaline (sihtkeeleks on eesti keel) kui ka kahesuunaline (sihtkeeled on eesti keel ja vene keel).[2][3]

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Keelekümbluse põhimõtted töötati välja Kanadas, võimaldamaks Québeci provintsi inglise keelt kõnelevatele õpilastele prantsuse keele õppimist. Kuna suurem osa provintsi elanikkonnast kõneles emakeelena prantsuse keelt, hakkas provintsi ingliskeelne elanikkond otsima võimalusi prantsuse keele ära õppimiseks. Wallace Lambert McGilli Ülikoolist ja Wilder Penfield Montreali Neuroloogiainstituudist töötasid seejärel välja prantsuse keele kümbluse programmi (French Immersion Program).[1]

Esimesed sellel süsteemil põhinevad keelekümblusklassid, mis pidid andma inglise keelt kõnelevatele õpilastele ka prantsuse keele oskuse, avati 1965. aastal. Seega juba mõnda aega enne seda, kui prantsuse keel 1974. aastal Québeci provintsi ainsaks ametlikuks keeleks tunnistati. Hiljem levisid seda tüüpi klassid ka teistesse provintsidesse, kus prantsuse keelt emakeelena kõneleva elanikkonna suhtarv ei pruukinudki olla eriti suur.[1]

Keelekümblus EestisRedigeeri

AjaluguRedigeeri

Termin keelekümblus võeti Eestis kasutusele 1992. aastal, mil Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi keelekaitsekomisjon kinnitas keeleameti 1992. aasta tööplaani. Terminit kasutatigi esmalt just keeleameti väljaannetes ja selle lähenemisviisi tutvustaja Eestis oli Ülle Rannut. Ent esimesed keelekümblusklassid olid tekkinud Eestis juba 1980. aastate lõpus. Kohtla-Järvel, Aseris, Valgas ja Tartus, kus leidus palju eestikeelses koolis õppida soovivaid vene õpilasi, rakendati esmalt hoopis Ameerika Ühendriikides kasutusel olnud keelekümblusprogrammi. Seda iseloomustas teise keele õpetamine 1-2 aastat selleks, et õpilane saaks minna üle teise kooli.[1][4]

Keelekümbluse kavandamisega riigi tasandil alustati Eestis 1998. aastal ja keelekümblusprogrammi hakati rakendama 2000. aastal, mil programmis osales neli kooli. Süsteem põhines Kanada süsteemil, seda toetasid 1996. aastast alates Kanada saatkond ning Kanada rahvusvahelise arengu agentuur ja seda iseloomustas eestikeelse õppe osakaalu järkjärguline suurendamine venekeelses koolis. 2002/2003 õppeaastaks rakendati keelekümblust seitsmes vene õppekeelega koolis Kohtla-Järvel, Maardus, Narvas, Tallinnas ja Valgas.[1][3][4]

Esimene lend varase keelekümblusprogrammi alusel õppinud gümnasiste lõpetas kooli 2012. aasta kevadel. Aastast 2013 koordineerib keelekümblusega seotud programmi sihtasutuse Innove keelekümbluskeskus. 2017. aasta lõpu seisuga oli programmiga liitunud juba 63 lasteaeda ja 37 kooli, hõlmates enam kui 10 000 õpilast.[3][2]

Võõrkeelt õpitakse ka lõimitud aine- ja keeleõppe ehk LAK-õppe raames, pannes rõhku nii aine sisule, keelele kui ka õpioskustele. Mitmetes Tallinna koolides alustati võõrkeelse aineõpetusega juba 1960. ja 1970. aastatel (peamiselt inglise keeles, kuid ka prantsuse ja saksa keeles). Tänapäeval rakendatakse LAK-õpet nii eesti kui ka vene õppekeelega koolides ja viimase kahe aastakümne jooksul on märgatavalt kasvanud eestikeelset õpet pakkuvate vene koolide arv.[5]

Keelekümbluse mudelidRedigeeri

Eesti lasteaedades rakendatakse kolme keelekümbluse mudelit.[6]

  • Täielik keelekümblus. Rühm koosneb vene kodukeelega viieaastastest lastest ja tegevus toimub ainult eesti keeles.
  • Osaline keelekümblus. Rühm koosneb vene kodukeelega kolme- ja nelja-aastastest lastest ning tegevus toimub nii eesti kui ka vene keeles (päeva ühes pooles on kasutusel eesti keel ja teises pooles rakendatakse õpitut venekeelse õpetajaga).
  • Kahesuunaline keelekümblus. Rühm koosneb vene ja eesti kodukeelega kolme- ning nelja-aastastest lastest ja tegevused toimuvad kahes keeles. Sarnaselt osalisele kümblusele õpitakse päeva ühes pooles eesti keeles ja päeva teises pooles rakendatakse õpitut vene keeles.

Eesti põhikoolides on kasutusel nii varase kui ka hilise keelekümbluse mudel.[6]

  • Varane keelekümblus. Põhikooli lõpuks toimub vähemalt 60% õppest eesti keeles. Vene keele kui emakeele õppimist alustatakse teisest klassist ja vene keele osatähtsus suureneb järk-järgult kuni see moodustab 6. klassist alates umbes 40% õppekava mahust.
  • Hiline keelekümblus. See süsteem rakendub põhikooli teise astme 5. või 6. klassis. Eesti keel ja eesti keeles õpetatavad ained moodustavad 60% mahust ja mahu kujundamisel ning ainete valikul lähtub kool ootustest, mis on seatud põhikoolijärgseks õppeks vajaliku keeleoskuse saavutamisele.

TulemusedRedigeeri

Uuringud on muuhulgas näidanud seda, et keelekümblusklassis õppinud õpilaste tulemused on põhikooli eesti keele eksamil paremad kui neil õpilastel, kes õppisid tavaklassis. Samuti on leitud, et eesti keeles õppimine ei omanud negatiivset mõju matemaatika õpitulemustele.[3]

Aastatel 2011 ja 2012 läbi viidud uuringute järgi olid valikuga rahul 86-91% keelekümblusklasside õpilastest ja 82% nende vanematest.[3]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri