Keelekümblus
Keelekümblus on mitmekeelsuse väljakujunemist toetav kakskeelse õppe meetod. See sai alguse Kanadast ja tänapäeval rakendatakse seda paljudes riikides, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja mitmel pool Euroopas.[1] See võib tähendada mistahes teise keele õpetamist, näiteks on olemas inglise keele kümbluse klassid. Siiski valdavalt mõeldakse Eestis keelekümbluse all venekeelsetele elanikele eesti keele õpetamist.
Keelekümblusprogrammi käigus õpetatakse Eestis võõrkeelt riikliku õppekava järgi keeletundides ja ka teistes ainetes. Seejuures toimuvad need ainetunnid vähemalt 60% mahus sihtkeeles. Programmi kasutatakse Eestis enamasti vene õppekeelega lasteaedades ja põhikoolides. Koolides alustatakse keelekümblusprogrammis osalemist kas esimeses klassis või teises kooliastmes. Keelekümblus võib olla nii ühesuunaline (sihtkeel on eesti keel) kui ka kahesuunaline (sihtkeeled on eesti keel ja vene keel).[2][3]
Ajalugu muuda
Keelekümbluse põhimõtted töötati välja Kanadas, et võimaldada Québeci provintsi ingliskeelsetele õpilastele prantsuse keele õpet. Kuna suurem osa provintsi elanikest kõneles emakeelena prantsuse keelt, hakkas provintsi ingliskeelne elanikkond otsima võimalusi prantsuse keele ära õppimiseks. Wallace Lambert McGilli Ülikoolist ja Wilder Penfield Montreali Neuroloogiainstituudist töötasid seejärel välja prantsuse keele kümbluse programmi (French Immersion Program).[1]
Enne kui prantsuse keel 1976. aastal Québeci provintsi ainsaks ametlikuks keeleks tunnistati, avati 1965. aastal esimesed sellel süsteemil põhinevad keelekümblusklassid, mis tagasid inglise keelt kõnelevatele õpilastele ka prantsuse keele oskuse. Hiljem levisid seda tüüpi klassid ka teistesse provintsidesse, kus prantsuse keelt emakeelena kõneleva elanikkonna suhtarv oli väike.[1]
Keelekümblus Eestis muuda
Ajalugu muuda
Termin keelekümblus võeti Eestis kasutusele 1992. aastal, mil Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi keelekaitsekomisjon kinnitas Keeleameti sama aasta tööplaani. Terminit kasutati esmalt just Keeleameti väljaannetes. Eestis tutvustas sellist keeleõppeviisi Ülle Rannut.[1][4]
Esimesed keelekümblusklassid olid tekkinud Eestis juba 1980. aastate lõpus. Kohtla-Järvel, Aseris, Valgas ja Tartus, kus oli palju eestikeelses koolis õppida soovivaid vene õpilasi, rakendati esmalt hoopis Ameerika Ühendriikides kasutusel olnud keelekümblusprogrammi, kus õpetati inglise keelt üks-kaks aastat selleks, et õpilane saaks riigikeelsesse kooli õppima minna.[1][4]
Keelekümbluse kavandamist alustati Eestis riigi tasandil 1998. aastal. Keelekümblusprogrammi, mis põhines Kanada süsteemil, hakati rakendama 2000. aastal, mil osales neli kooli. Seda toetasid alates 1996. aastast Kanada saatkond ja Kanada rahvusvahelise arengu agentuur ning seda iseloomustas eestikeelse õppe osakaalu järkjärguline suurendamine venekeelses koolis. 2002/2003. õppeaastal rakendati keelekümblust juba seitsmes vene õppekeelega koolis Kohtla-Järvel, Maardus, Narvas, Tallinnas ja Valgas.[1][3][4]
Esimene lend, kes õppis varase keelekümbluse programmi alusel, lõpetas gümnaasiumi 2012. aasta kevadel. 2013. aastast koordineerib keelekümblusprogrammi Sihtasutus Innove keelekümbluskeskus. 2017. aasta lõpus oli programmiga liitunud juba 63 lasteaeda ja 37 kooli, hõlmates enam kui 10 000 õpilast.[3][2]
Võõrkeelt õpitakse ka lõimitud aine- ja keeleõppe ehk LAK-õppe raames, tähelepanu pööratakse nii aine sisule, keelele kui ka õpioskustele. Mitmes Tallinna koolis alustati võõrkeelset aineõpetust juba 1960. ja 1970. aastatel, peamiselt inglise keeles, kuid ka prantsuse ja saksa keeles. Tänapäeval rakendatakse LAK-õpet nii eesti kui ka vene õppekeelega koolides. Viimase kahekümne aasta jooksul on märgatavalt kasvanud eestikeelset õpet andvate vene koolide arv.[5]
Keelekümbluse mudelid muuda
Eesti lasteaedades kasutatakse kolme keelekümbluse mudelit.[6]
- Täielik keelekümblus: rühm koosneb vene kodukeelega 5-aastastest lastest ja tegevus toimub ainult eesti keeles.
- Osaline keelekümblus: rühm koosneb vene kodukeelega 3- ja 4-aastastest lastest ning tegevus toimub nii eesti kui ka vene keeles (päeva ühes pooles on kasutusel eesti keel ja teises pooles rakendatakse õpitut venekeelse õpetajaga).
- Kahesuunaline keelekümblus: rühm koosneb vene ja eesti kodukeelega 3- ja 4-aastastest lastest ning tegevused toimuvad kahes keeles. Samamoodi nagu osalise keelekümbluse puhul õpitakse päeva ühes pooles eesti keeles ja päeva teises pooles rakendatakse õpitut vene keeles.
Eesti põhikoolides on kasutusel nii varase kui ka hilise keelekümbluse mudel.[6]
- Varane keelekümblus: põhikooli lõpuks toimub vähemalt 60% õppest eesti keeles. Vene keele kui emakeele õppimist alustatakse 2. klassist ja vene keele osatähtsus suureneb järk-järgult, kuni see moodustab alates 6. klassist umbes 40% õppekava mahust.
- Hiline keelekümblus: see süsteem rakendub põhikooli teise astme 5. või 6. klassist. Eesti keel ja eesti keeles õpetatavad ained moodustavad vähemalt 60% õppekava mahust. Mahu kujundamisel ja ainete valikul järgib kool põhikoolijärgseks õppeks vajaliku keeleoskuse saavutamise ootuseid.
Tulemused muuda
Uuringud on muu hulgas näidanud seda, et keelekümblusklassis õppinud õpilaste tulemused on põhikooli eesti keele eksamil paremad kui neil, kes õppisid tavaklassis. Samuti on leitud, et eesti keeles õppimine ei avaldanud negatiivset mõju matemaatika õpitulemustele.[3]
2011. ja 2012. aasta uurimuste kohaselt olid oma valikuga rahul 86–91% keelekümblusklasside õpilastest ja 82% nende vanematest.[3]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Ülle Rannut 2004. Kuidas keeles kümmeldakse. Oma keel 1, 28–33.
- ↑ 2,0 2,1 Innove. Keelekümblus. Vaadatud 10.01.2019.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Innove. Fakte keelekümblusest. Vaadatud 10.01.2019.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Kai Võlli 2018. Sadakond lugu keelekümblusest.
- ↑ Innove. Lõimitud aine- ja keeleõpe (LAK-õpe). Vaadatud 13.01.2019.
- ↑ 6,0 6,1 Innove. Eesti keelekümblusprogramm ja mudelid. Vaadatud 10.01.2019.