Vikipeedia

Kasti vasallilinnus

Kasti vasallilinnus (saksa keeles Schloẞ Alt-Kasty) oli keskaegne linnus Märjamaa kihelkonnas Kasti külas.

Kasti mõisa praegune peasissekäik lääneküljel. Kunagise oletatava peatorni asukoht
Kasti mõisa idaseina vundamendis olev tellistest võlv-kaarsillus

Nimekujud muuda

 
Oletatava linnusetorni I korrus – praegune vestibüül. Tünnvõlvid ja sambad tunduvad olevat mõisaaegne ümberehitus. Vaade praegusele läänepoolsele peasissepääsule
 
Arhailine käik või ukseava oletatava torni kõrval hoone põhjatiiba
  • 1333. aastast on juba teada Saare-Lääne ja Tartu piiskopkonna toomhärra Gerlacus de Castella nimi, kes tegutses Märjamaa kihelkonnas kirikuõpetajana. Castella tähendab ladina ja itaalia keeles asulat või linnust ja viitab ka "kastellaanile" ehk linnusepealikule.
  • Khaste - 1478
  • Kasthe - 1529
  • Costi arx - XVI sajand
  • Casbe - 1595
  • Casty
  • Casti - 1687
  • Alt-Kasty

Ehitus muuda

 
Kasti mõis, läänekülg. Lääneküljel asub praegu peasissekäik, kunagi on see asunud ka põhjaküljel vana trepi vastas. Mõisa ees asub ringtee ja park

Kasti linnuse ehitusloos on loogilised 3 etappi:

  • algne torn või majalinnus 14. sajandi lõpul – 15. sajandi algul
  • kogu kompleksi väljaehitamine 15. sajandi lõpuks
  • lisandused ja täiendused tulirelvade ajastul 16. sajandil.
 
Kasti mõisahoone põhjakülg. Kunagi asus seal vahepeal kasutuses olnud sissepääs. Paremal asub üks eenduvatest tiibhoonetest, mis ehitati 1820ndatel pärast mõisa von Sieversitele minekut

Kasti on olnud väikelinnustele omaselt kolmekorruseline: sokli- ehk laokorrus, elukorrus ja kaitsekorrus. Siinjuures on praegune poolkeldrikorrus olnud arvatavasti algselt 1. korrus, kuna tundub, et mõisa esifassaadi poolsel küljel kümmekond meetrit enne hoonet maapind tõuseb järsemalt vähemalt 1 m või 1, 5 m. (Tundub, et tegemist võib olla rusu- ja täitematerjaliga. Mõisa taga on see tõus siiski palju laugem.) Algselt keldri rajamine ei tohiks kõne alla tulla kõrge pinnasevee taseme tõttu. Hoone soklikorrusel väärib tähelepanu, et see on jaotatud kaheks, eraldi sissepääsudega nn. elukorruselt, kusjuures neid eraldab läbipääsuta paks müür. Põhjapoolses massiivsete rist- ja tünnvõlvidega keldris on neli ruumi ning käik kinnimüüritud ukseavaga (on näha et käik jätkub, kuid edasi on ta täidetud laeni pinnasega), lõunapoolses väiksemas ristvõlvidega keldris on kaks ruumi. Kusjuures avatud keldrid ei hõlma kogu hoone all olevat pinda. Kaks eraldatud keldrit nagu kinnitaksid linnuse jaotatust piiskopi ja vasallide vahel. Kui nüüd keldritevahelise müüri paiknemist selle paksuse järgi hinnata (2 m ja rohkem), siis võib oletada torni paiknemist hoone keskel suurema keldri kohal vastu väiksemat keldrit (kõrgema ja tugevama torni müürid peavad paksemad olema). Ülejäänud müürid on umbes 1,75 m paksud.

Härrastemaja tagaküljel hoone põhjapoolsemas otsas on esimesel korrusel näha seespool kuni aknani ulatuv akna sillusest tunduvalt madalam vana tellistest võlvlagi. Sarnaselt, kuid veidi kõrgemalt on võlvitud kogu esimene korrus.

 
Tünnvõlvidega kelder Kasti mõisa kõrval Märjamaa kihelkonnas. Asetseb hoone põhjakülje vastas

Asend kaitseliinis ja paigutus maastikul muuda

Kasti piiskopi ja vasallilinnus on Saare-Lääne piiskopkonna kaitseliini kõige idapoolsem tugipunkt (vähemalt kindlasti Põhja-Läänemaal, Kaisma ja Sauga jõe äärsete tugipunktide kohta andmed puuduvad), mis asus umbes 4 km kaugusel Taani kuninga (hiljem Liivi Ordu) valduste (Harju) piirist ning vähem, kui 10 km kaugusel oletatavast vaenulikust Harju-Kabala vasallilinnusest. Harju-Kabala rüütlimõisat[1] on esmamainitud 1469. aastal[2]. Kui kunagi selgub, et Kasti linnus püstitati hiljem kui Harju-Kabala, siis võib see olla veel üks (lisaks allpool nimetatavaile 3. põhjus) mõjutegur Kastisse linnuse rajamiseks. Kindlasti oli olemas XIII sajandil juba Harju-Kabala küla (Capell), mida on mainitud piiskopi ja Taani kuninga vaheliste valduste piiri kirjelduses, mis on koostatud ajavahemikus 1275–1285[3]. Peab veel märkima, et 6 km Harju-Kabalast edasi Rapla poole, Kuusikul asus veel üks oletatav vasallilinnus, mida on esmamainitud Wrangellide valdusena 1467.[4]

Kaitseliini paiknemisel on vähemalt suvel oluline roll ka ühendusteedel. Lõunapoolset ja põhjapoolset Läänemaad ühendas 2 "põhimaanteed" ja 3 väiksemat ühendusteed (täpselt, nagu praegugi). Pärnu poolt tuli maantee mööda Pärnjõge (Sauga) Areni, läbis Kõrve kihelkonna ja jõudis Jädivere ja Kivi-Vigala juurde, kus jagunes kaheks. Põhja poole läks tee edasi läbi Kose (Päärdu), Velise ja Valgu mööda tihedasti asustatud ja põldudeks haritud Velise jõe kaldaid. Valgus hargnes tee kolmeks: suurem tee läks vasakule edasi Vanamõisa ja Jaaniveski kaudu läbi Kasti ja Haimre (või Kastist Telliste mõisa kaudu Orgitale) Märjamaa kihelkonnakiriku juurde (kus oli samuti suurem teederist ja kuhu jooksid kokku paljude mõisate ja maavalduste piirid), paremale keeras väiksem tee Valgu mõisa tagant üle veskisilla Nurtu ja Nõlva poole edasi Kõrve kihelkonda. Teeristist otse edasi läks enamjaolt taliteena kasutatav (suvel ka põuasel ajal) teerada üle Tõrasoo Harjusse, Järvakandi mõisa, kust sai edasi Raikkülla ja Raplasse või Kehtnasse. Märjamaalt läks "põhimaantee" edasi läbi Orgita, Vaimõisa, Lümandu ja Ruussalu Harjusse Nissi ja sealt edasi Keila kaudu Tallinnasse. Lümandust läks väike tee ka vasakule, Koluvere poole. Märjamaa kiriku juurest läks suurem tee Märjamaa mõisani, kust keeras vasakule ja kulges Sipa juurest läbi koolmekoha Kasari jõel Koluverre ja sealt edasi Haapsallu. Ka Jädiverest ja Kivi-Vigalast lääne poole (tee kaheks jagunemise kohalt) läks nähtavasti suuremat sorti maantee läbi Sikenkose (Vana-Vigala) ja Teenuse Sillale ja Koluverre. Märjamaalt viis ka lõuna poole väiksem tee, mis kulges Paeküla kaudu läbi Tolli mõisa juures oleva koolmekoha Teenusele. Märjamaalt veidi põhja poole jäävast Orgita külast (hilisem Orgita mõis) Tallinna–Pärnu maanteel keeras paremale väiksem maantee, mis läks läbi Pühatu, Harju-Kabala ja Kuusiku Raplasse. Võimaliku ühendustee olemasolu Koselt (Päärdu) läbi Konuvere Paekülla on veel ebaselge. Sealt võis minna mõni väiksem rada, mis pidi olema küll kohati raskesti läbitav, kuna vahepeal oli hõre asustus, madal soine maa ja paksud metsad (Liivi sõja ajast on seal (Vigala jõel) küll mainitud 1563 Konuvere mõisat[5] Milleni ühendustee võis minna ka piki Vigala jõge). Lisaks tuli ületada kaks suurt jõge. Kui nüüd eespool toodut arvesse võttes paigutada Tallinna–Pärnu trass (nagu me seda tänapäeval nimetame) "põhimaantee" kulgemise kohta, näeme, et kõik Läänemaa idapoolse kaitseliini linnused asusid tollase Tallinna–Pärnu maantee ääres, kujutades endist otsekui nn. teetõkkelinnused. Kõigele lisaks kahtlustatakse vasallilinnuse olemasolu ka Vaimõisa härrastemaja juures[6], mis jääb samuti maantee äärde. Fahrensbachidele kuulunud Vaimõisa[7] oletatava vasallilinnuse ja Üxküllidele kuulunud Lümandu vahe on 3 km. Võimalik, et need linnused olid nõrgemad ja asetsesid seetõttu lähestikku. (Kui nii, siis jäävad kolm nõrgemat kindlustatud tugipunkti – Märjamaa kindluskirik, Lümandu ja Vaimõisa väikelinnused, Kasti linnuse n-ö vasakule tiivale ning tugevamad Velise ja Vigala paremale tiivale.) Ka kihelkonnakirik Märjamaal oli kindluskirik. Väärib märkimist, et nii 1560, kui ka 1575. aasta suvel ja sügisel kasutasid venelased just eelpoolmainitud trajektoori Märjamaa ümbruses linnuseid ja mõisaid purustades ja rüüstates. Ilmselt oli see suvel liikumiseks sobivaim marsruut. Talvel muidugi, kui sood, jõed ja järved olid külmunud, võidi suvine teedevõrk üldse kõrvale jätta ning palju otsesemaid taliteid kasutada. Võib-olla võeti kaitseliini äärmistes linnustes kaupmeestelt piiskopimaade läbimise või ka kaupade hoiustamise eest mingit tolli. Mõjukate hansakaubanduse juhtlinnade lähedusesasumisele vaatamata oli ju piiskopiriik vormiliselt ikkagi iseseisev riik.

Maastikul asetseb Kasti linnus tasasel maal, keskmiselt 35 m üle merepinna[8] – väga lauge ja madala künka otsas, millest u 1 km ida pool voolab väikeses uhtorus Vigala jõgi. Lauge maastiku tõttu vajab linnus kaitsevõime tugevdamiseks seetõttu eeslinnust ja vallikraave, millest aga tänapäeval looduses enam jälgi leida pole.

Kasti ümbrus ise moodustab Kasti-Haimre n-ö põllumajanduspiirkonna pindalaga üle 30 km²[9], mis asetseb ümbritsevast veidi kõrgemal lainjate ja künklike pinnavormidega viljakal platool, mida idast piirab põhiliselt Vigala jõgi, põhjas Orgita raba, läänes lahutab seda Märjamaast paar meetrit kõrgem ja u 1,5 km laiune liivast, kruusast ja paest koosnev järtadega pikitud oos ning lõunas madaldub maapind Haimre taga läände keeranud Vigala jõe poole. Aegade kestel on Kasti piirkonnas asunud 4 mõisat – Kasti, Haimre, Mõisamaa ja Telliste mõis.

Ajalugu muuda

 
Vaade kinnimüüritud käigust väljapääsu poole

Mõisaomanike varasemas kronoloogias paistab silma, et Kasti linnusest läänistati alati välja umbes pool. Teine pool jäi keskajal arvatavasti alati piiskopi valdusse. Piiskopil endal küll alalist sõjaväge polnud; sõjakäigul kandsid teenistuskohustust oma salkadega vasallid; kuid mingi väike kaitsemeeskond võis piiskopimaade ametkondades olla. Ka tuleb siin ilmselt vahet teha mõisa (Hof, Gut – väiksem mõis) ja linnuse (Burg, Slott, Schloss) vahel. Majandusmõis võis asetseda kas eellinnuses (mis võis olla näiteks puidust ehitis püstpalktara ja vajalike majandushoonetega – laudad, tallid, aidad, sepikoda, jne) või siis väljaspool seda, moodustades näiteks omakorda ühe linnuse kaitseelemendi – nn Hakelwerki. (See on tarade ja hekkidega läbipõimitud tiheasula, mis ründajal nö. hoo maha võtab.) Seda aitavad kindlaks teha tulevikus arheoloogilised väljakaevamised. Praegu on teada pealinnuse umbkaudne põhiplaan ja pindala. Samuel Waxelbergi 1687. aastal seoses Kasti mõisa redutseerimisega koostatud skeem ja reaalselt allesolevad soklikorruse ruumid selle lääne-edelapoolsel küljel kuigipalju kattuvad. Waxelbergi plaanil on kujutatud üksteisega risti olevaid hoonetiibasid. Härrastemaja otseses läheduses kirjeldatakse XVII sajandil vanu müüre[10], mis peaksid siis olema vasallilinnuse põhja-kirdetiiva varemed. Linnuse kuju ja ruumide jaotus Waxelbergi plaanil ei kattu küll praeguse mõisahoone esimese korruse ruumidega, kuid ilmselt jäi osa linnusevaremeid uue mõisahoone põhiplaanist välja. Võib arvata, et mõisahoones kasutati ära linnusevaremete rohkem säilinud ja tugevamaid müüriosi, ülejäänut kasutati kivimurruna häärberi püstitamisel.

XIII-XIV sajand ja Kasti piirkond muuda

 
Ukseava keldrikorrusel tornialusesse kinnimüüritud käiku
 
Tornialune kinnimüüritud käik

Aastatel 1275-1285 koostati Saare-Lääne piiskopi Hermann I Buxhövdeni ja Taani kuningliku Tallinna pealiku Letgasti ühisdokument, kus on kirjeldatud, kuidas kulges kahe feodaalriigi vahel Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani valduste vaheline piir. Kasti piirkonna kohta on seal alamsaksakeelses variandis öeldud: "piir jookseb katkematult Mustoja jõe tagant Lodede mõisate (Kasti piirkond) keskelt ja Harju-Kabala küla suunas (dar na volgede her to deme vlete Mustoya, twischen den guidern van Loden und deme dorpe Cappele).[11] Sellest nähtub, et Kasti piirkond kuulus Lodede perekonnale, kes need maad omale juba ilmselt esimeste piiskop Gottfriedi läänistuste ajal haaranud olid. Praeguste ajaloolaste arvates kuulus Märjamaa kihelkond Koluvere lääni ja selle linnuse võimupiirkonda. Omal ajal võimutses seal foogtina Lode, kes piiskopile vastu hakkas ja kelle piiskop ordu abiga Läänemaalt minema ajas.

1333. ja 1360. aastatel on kirjutatud Saare-Lääne piiskopkonna toomhärrast ehk toomkapiitli liikmest Gerlacus de Castellast (Gerlich von Costelen). Toomkapiitlisse kuuluvad preestrid olid piiskopi lähimad nõunikud ja usaldusisikud, nö. "silmad ja kõrvad" piiskopkonnas. Neile läänistati ülalpidamiseks ja kohustuste täitmiseks maid ja ameteid piiskopkonnas. 1364 on ta olnud ametis Märjamaa kirikhärrana ja samal ajal on ta Taani kuninga soovitusel saanud ka Tartu toomhärraks. Tegemist on olnud Vana-Liivimaa mõistes tähtsa mehega, sest paavst Urbanus V isiklikult on ta määranud sama aasta 25. märtsil Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks.[12] 1368 on ta töötanud ilmselt Haapsalu toomkirikus kantorina.[13] Kuna toomhärrad korraldasid ka piiskopkonna elu, siis on loogiline, et Märjamaal ametis olles vajas ta alalist elukohta ja peatus pikemalt lähedalasuvas piiskopimõisas. Või eraldati selleks puhuks vanadest Lodedele kuulunud maadest piiskopimõisa rajamiseks maad, mida Castella sai valitseda ja üles ehitada. Oletatakse, et sellal ehitati ka võimalik, et Liivi ordu kaasabil tsistertslaste ehitustraditsioone järgides Märjamaale uus suur võlvitud kivikirik. Vana kirik on rahvapärimuse järgi asunud kunagises Kirkota (Kiriku) mõisas kümmekond kilomeetrit uuest põhja pool vana Tallinna maantee lähedal. Uue kiriku juurde jooksid kokku vähemalt 5 mõisa piirid, sealhulgas ka Kasti oma. Väärib märkimist, et Castella ja Kasthe (Costelen – Costi arx) nimed on väga sarnased ja viitavad tugevale omavahelisele seosele.

Aastatel 1343–1345 toimus Jüriöö ülestõus, mis haaras kogu Põhja- ja Lääne-Eesti ning saared. Kroonika kirjutab, et "tapeti maha kõik sakslased ja ka preestrid, ülestõusnud põletasid maha kõik mõisad ja käisid kogu maa risti ja põiki läbi, ning kes saksa naistest ja lastest meeste käest pääsesid, selle lõid maha eesti naised. Naised olevat põletanud maha ka kõik kirikud ja preestrite elamised". Kokku tapnud läänlased 1800 sakslast ja põletanud nende mõisad.[14] Võimalik, et peale ülestõusu mahasurumist saadetigi toomhärra Castella Märjamaa kihelkonda "üles ehitama". Selline verine ülestõus andis kindlasti tõuke kindlustuste ehitamiseks taoliste sündmuste vastu.[15]

Aastatel 1381–1383 toimus Saare-Lääne piiskopkonnas kodusõda, kui peale piiskop Heinrich III tapmist toomhärrade poolt Kuressaare piiskopilinnuses oli piiskopkonnas võimuvaakum (interregnum).

Willem Varnsbecki tegevus muuda

Hiljemalt 1385. aastal saabus alles veel noorukina Liivimaale Saare-Lääne piiskopkonda Willem Varnsbeck (Wilhelm I Fahrensbach, u 1365 – pärast 1443. aastat.[16]), sealsete Fahrensbachide esiisa. Tänu oma emapoolsele onule piiskop Winrich von Kniprodele sai temast kirikumõisate foogt ehk valitseja. Ajapikku luges Farensbach need valdused isiklikuks omandiks ja keeldus järgmise piiskopi Caspar Schuwenflugi valitsusajal mõisaid kirikule tagastamast. Oma positsioonide kindlustamiseks kasutas Varnsbeck sõjajõudu, dokumentide võltsimist, valduste orduvasallidele pantimist ning isegi välispoliitilisi abinõusid.

Fahrensbach omandas Haimre, Valgu, Purku-Järvakandi, Maidla, Vaimõisa, Telliste, Päädeva, Uugla ja muud mõisad, mis kõik ümbritsesid ringina Kastit. Piiskop pani Farensbachi kirikuvande alla ja kaebas paavstile Rooma. Fahrensbach oma kahe pojaga vastas sellele mereröövi ja kirikute rüüstamisega.[17]

Kuna Fahrensbachide peavaldus Haimre asus Kastilt vaid 3,5 kilomeetri kaugusel, otsustatigi ilmselt just seetõttu sinna piiskopimõisa kaitseks linnus rajada.

Tüli piiskoppide ja Fahrensbachide vahel toimus 1421–1427 ning ilmselt on see üks ajadaatum, mil võidi rajada Kasti ka esimene torn- või majalinnuse kavatis.

 
Fahrensbachide aadliperekonna uljas vapp. Pilt saksa Wikist

1469. aastal[18] on mõnes allikas esmamainitud Kasti veskit.[19] Veski oli iga linnuse juures oleva majandusüksuse üks olulisimaid rajatisi.

Asukoht kaitseliinil muuda

Teine tähtis põhjus Kasti linnuse rajamiseks võis olla asukoht. Nimelt moodustas Kasti linnus tähtsa punkti Saare-Lääne piiskopkonna kaitseliinis koos Vigala, Velise ja Lümandu linnustega ida pool asetseva orduriigi vastu.[20]

Linnulennult asetsevad Vigala, Velise ja Kasti peaaegu täpselt 25 km (3 saksa miili[21]) kaugusel suuremast Koluvere linnusest, Lümandu jääb 21 km kaugusele (suuremat tähtsust omas see asjaolu ilmselt talvel, kui paljusid kohti sai otse läbida. Tol ajal toimuski suur osa sõjakäikudest talvel). Koluvere oleks moodustanud nn. teise kaitseliini ja Haapsalu koos lähedalasetsevate väikelinnustega oleks siis moodustanud nn. kolmanda kaitseliini. Vigala, Velise ja Kasti on üksteisest 10 km kaugusel ning Lümandu ja Kasti vahe on 15 km. Kui pidada silmas kaitseliini enam-vähem üheaegset väljaehitamist, siis võis Kastis piiskopil olla juba 13. sajandi lõpus kaitserajatis, sest Vigala ja Velise linnuse rajamise algusaega arvatakse olevat XIII sajandi keskpaiku. Kirde suunalt oli see siis kaitseks taanlaste vastu (kes kuni veel vähemalt XIII sajandi keskpaigani püüdsid isegi paavsti juures vaidlustada Põhja Läänemaa kuulumist sakslastele) ja kagust leedukate (kes vähemalt juba XIII sajandi keskpaigast alates rüüsteretkedega ka Läänemaale jõudsid) tõrjumiseks.

1478–1558 muuda

6. novembril 1478 [22] on ürikutes esmamainitud Kasti linnust kui Hinrich von Brabecke lääni, milles läänistamisele kuuluvana on märgitud poolt linnust (hoff tho Khaste medt dem haluenn slothe).[23] Nimelt müüs Hinrik von Brabeke sel aastal läänikirja tingimuste vastaselt oma poole Kasti linnusest ja lisaks veel Kaypenkulli (Märjamaa) mõisa koos veel paari päranduseks saadud mõisaga Padise kloostrile. Selle vastu protesteeris tollane Saare-Lääne piiskop Peter Wetberg, kuna tegemist polnud mitte otseselt müügi, vaid ühe varasema kloostripoolse heateo võla kustutamisega. Samal aastal tagastas klooster mõisad Brabekele, kes need siis 9500 marga eest Gosswyn Donhoffile maha müüs. Kasti linnuse kohta eraldi ei ole tagastust mainitud.[24] Eelpoolmainitud ürik on koostatud Tallinna piiskopi Simon von der Borchi ja Padise kloostri abti Erdmanni vahel.[25]

1478 on suurendatud Padise kloostri valdusi Kasti (Casti) ja Raikküla (Ruyküll) piirkonnaga.[26]

Samal aastal suri Päärdu mõisa omanik Wolmar Uexküll[27]. Uexküllide suguvõsa uurijate arvamusel on Wolmari pojad omakorda rajanud Kasti (Reinholt Uxküll), Lümandu ja Mõraste mõisad[28]. Siin võibki olla põhjus, miks Kasti linnuse ja mõisa rajamine kirjutatakse tavaliselt Uexküllide arvele, kuid mis ei ole kuidagi tõestatud.

1488. aastal on esmamainitud Kasti mõisat, kui Hans Maydell pantis selle 12 000 marga eest Hermann Lodele.[29]

1503. aastal mainiti Kasti mõisa valdajatena Uexkülle.[30]

 
Uexküllide perekonna vapp. Põhielemendid on lõvi, kroon, hellebard ja kirves. Pilt SAAGA digiteeritud arhiiviallikatest

4. veebruaril 1509 ostsid Vigala Uexküllidest vennad Peter (surnud u 1547), Otto (surnud 1545) ja Johann Uexküll (surnud u 1540) oma surnud venna Konrad Uexküllii (surnud u 1506) lastele Reinhold Uexküllilt Kasti mõisa.[31]

1528. aastal suri vanglas Konradi poeg Woldemar Uexkull, kes oli Kasti mõisa saanud päranduseks oma lelledelt.

15. novembril 1529 on Tallinna ja Saare-Lääne piiskop Georg von Tiesenhauseni poolt välja antud läänikiri Kasti kohta Vigala Uexküllidele, milles on lause "...kogu Kasti mõis koos poole lossiga, nagu eeslinnus, siis põhikorrus, siis torn, siis söögisaal, puidust ülaruum ja köögiruumid... (den gantzen hoff tho Kasthe medt dem haluenn slothe vnnd dath reuenther vnnd die koken bauenn vnnd bonedden vnnd alle dath jennige dath vonn alders her alle wege tho gedachtem haue tho Kaste...)[32] Samas ürikus nimetatakse Kasti linnusele kuuluvat Vigala jõe ääres olevat Koha veskit – "die mole to Koath".[33] ja mitmeid ümbruskonna külasid: Alaküla (Allenküll), Lokuta (Lockkethe), Kinnita (Kinnethe). Lisaks on Kasti mõisa läänikirja valduste loetelus mainitud Saara (Türingu) oja ääres kahte talu – "twe gesinde tho Sarnia".[34]

1529 sai Wolmar Treiden, Woldemar Uexkülli lesestunud abikaasa Anna teine mees, piiskop Tiesenhausenilt õiguse Kasti ajutiseks valdamiseks 15 aasta peale 1544. aastani.[35]

Umbes 1546. aastast kuni oma surmani 1564 valdas Kastit Wolmar von Uexküll, Woldemari poeg.[36] Kasti mõisal oli tollal 40 adratalu suurusega 38 adramaad ja 6 üksjalga.[37]

XVI sajandi keskel on teiste aadlile kuuluvate linnuste nimekirjas ka Kasti (Costi arx).[38]

Kasti linnus Liivi sõja ajal 1558–1583 muuda

 
Torni keldrikorrusel olev kinnimüüritud võlvkäik jätkub ida suunas ülejäänud hoone all
 
Keldrikorrus, tornist põhja poole jääv I ruum. Paremal on eend, kus on näha vana võlvikanda ja kõige varasemat müüriosa

1558. aastal algas Liivi sõda ja Läänemaa läks Taani valdusse.

1560. aasta septembris röövisid ja põletasid venelased Läänemaal. Nad tungisid sisse Vana-Pärnusse ja liikusid sealt edasi Audru ja Sauga kaudu Vigalasse, Velisele ning Kasti, kust suundusid mõisaid põletades edasi Sõtkülla, Haeskasse ja Haapsallu.[39] Seda aastat on kasutatud põhilise daatumina Kasti vasallilinnuse mahapõletamise ja hävitamise ajaloos[40]. Tekitatud kahjustuste ulatus ei ole siiski teada.

1565. aastal oli mõisa omanik Wolmari lesk Anna von Taube, kes abiellus uuesti Kaagvere mõisniku Johann von Stackelbergiga[41] (Wolmar von Stackelbergi isa), kes valdas Kastit 1568–1582[42]. Võimalik, et valduste säilitamiseks, sest Wolmar, kui rootslaste vastane põgenes Saaremaale taanlaste kaitse alla.

1566 liideti Kasti alad Koluvere linnuselääniga.

8. oktoobril 1573 pantisid rootslased Läänemaa linnused neid kaitsvatele saksa sõjasulastele, kuna neil polnud linnuste kaitsjatele palka maksta.

12. jaanuaril 1575 müüsid saksa sõjasulased Läänemaa koos linnustega taanlastele.

1575. aasta juulis, pärast Pärnu piiramist ja vallutamist 27. juunist kuni 6. juulini, tungisid venelaste väesalgad talupoegi tappes ning vangi viies Paadremale ja sealt edasi Koluvere, Vigala, Velise ja Valgu kaudu kuni Märjamaa kirikuni välja. Peale eespool nimetatute mainitakse vasall Ungerni kirjas Taani kuningale Frederik II-le ka Kasti ja Nõlva mõisat.[43]. 1576 jaanuaris jõudsid venelased uue sõjakäiguga Koluvere, Lihula ja Vigala alla.

1581 septembriks tõrjusid rootslased venelased Läänemaalt välja.

1582 võõrandati Kasti mõis (ilmselt koos linnusega) Uexküllidelt, kuna Wolmar von Uexküll, olles ilmselt vande andnud taanlaste hertsog Magnusele, võitles rootslaste vastu ja sai surma 1566. aastal Saaremaal. Arvatavasti oli siis linnus purustatud ja kasutusest juba välja langenud.

1582–1586 (tõenäoliselt kuni 1599) valdas Kastit rootslane Johan Sparr, kuigi juba 1560. aastast oli Kastit endale taotlenud ka Russalu mõisnik Dirik Yxküll.

Linnus-mõis pärast sõjalise tähtsuse kaotamist 1583. aastast kuni Vene tsaaririigi alla minekuni 1721. aastal muuda

 
II keldrikorrusel asuva põhjapoolse ristvõlviga ruumi kirdenurk. Idaseinas on nišid

1584 moodustati Rootsi võimu all oleval Eestimaal maakonnad ja läänid. Kasti, mis kuulus Märjamaa kihelkonda, ühendati koos selle, Kullamaa ja Vigala kihelkonnaga Koluvere linnuselääniks. Läänemaa idapoolse kaitseliini väikelinnused, mis piiskopiriigi ajal paistsid seotud olevat Koluverega, jäid sinna alla ka nüüd.

1586 tagastas Rootsi kuningas Johan III Uexküllidele Kasti. Omanikuks sai 1528 Wolmari pojana sündinud Dietrich von Uexküll. Valdama sai ta seda hakata 1599. aasta sügisel. Tema pojad Wolmar ja Dietrich taotlesid mõlemad Kastit endale, kuningas otsustas Wolmari kasuks, kes oli Rootsi õuemarssal.[44]

1592 – mõisamaade revisjon.[45]

 
I ja II keldrikorruse põhjapoolse ruumi ukseava. Ukseava jätkub sügavamal, on näha et põrandapinda on vähemalt 40 cm tõstetud

1595 välja antud flaamlase Gerardus Mercatori koostatud kaardilehel "Livonia: Cum Privilegio" on märgitud poolringis ümber Koluvere 3 asulat: nimeta, Tolk, ja Casbe. Need võiksid olla Fickel, Felcks, ja Casty ehk siis Vigala, Velise ja Kasti. See näitab, et kuigi moonutustega nimes ja häälduses, siis ikkagi jõudsid asustuse andmed kaupmeeste kaudu üpris hästi Lääne-Euroopa kartograafideni. Suuremad ja tähtsamad (Vigala kui kaitseliini lõunapoolseim, kontrollis tähtsat ühendusteed Läänemaa põhja ja lõunaosa vahel) idapoolse kaitseliini linnused, nagu Koluvere (Lode) ja Vigala (Sickel) on alates XVI sajandist peaaegu kõigi täpsemate ja suuremate keskaegsete kaartide peal.[46] See kaart kajastas küll Liivi sõja eelset olukorda.

17. jaanuaril 1618 andis B. Oxenstierns Rootsi kuningale teada, et poolakate laager asub Kehtnas ning järgmiseks ööks peaks jõudma Kasti alla. Vaenlane tappis, röövis ja põletas maal nii palju, kui suutis.[47]

 
II keldrikorrusel asuva põhjapoolse ristvõlviga ruumi loodenurk koos aknaavaga

1602–1627 valdas kuni oma surmani Kastit Rootsi kõrge riigiametnik Wolmar Yxkull (u. 1579–1627), kes oli abielus kuninga Erik XIV vennatütre, Östergötlandi ja Dalslandi hertsog Magnuse tütre Helena Gyllenhielmiga (1572–1630).

1627–1699, kuni oma surmani oli omanik Wolmari poeg Johan Yxkull (1605–1654) ja seejärel viimase poeg Claes Yxkull. Mitmed Uexküllid abiellusid sel ajal rootslannadega. Ilmselt ka oma valduste säilitamise huvides. Näiteks Gustav Uexküll, Johanni poeg oli abielus Hebbla Planting-Gyllenbagaga. Tänu lähedastele suhetele Rootsi kuningakojaga omandasid Kasti Uexküllid XVII sajandil rida valdusi ka Rootsis.[36]

1638 – piiritüli Kasti (Yxkull) ja Haimre (Dietrich ja Hans Wrangel) omanike vahel.[47]. Kohtu otsusega anti Kunso küla Kastilt Haimre mõisale.

1648 on rootslane Matia Andersson joonistanud Kasti ja selle ümbruskonna (Haimre, Alaküla, Telliste jm) kaardi. Kasti mõisat on seal kujutatud künkal asuva viilkatuse ja kahe korstnaga kahekorruselise hoonena, kuid võimalik, et see on kujunduslik tingmärk. Linnusemüüride kohta pole midagi.[48]

 
Keldrikorruse lagi I põhjapoolse ruumi eendis. Avaus on kaetud laudadest kaanega

1669–1684 jagunes Kasti mõis Vana- ja Uue-Kasti mõisaks.[49] Mõis jaotati Johann Uexkülli (kes valitses mõisat 1627–1669) kolme poja Johann-Wolmari, Gustavi ja Claesi vahel. Pärast Gustavi surma oktoobris 1682 jaotati ka tema osa mõisast kahe ülejäänud venna vahel. 1678 asus Uue-Kasti mõisa keskus Kasti–Valgu maantee ääres nn Kivitrummist sadakond meetrit lõuna pool. XIX sajandi algul on Uue-Kasti juba Karkmal, Konovere (Vigala) jõe kaldal. Rahvamälestustes märgitakse, et vanasti olevat saksad elanud Karkmal, hiljem aga toodud mõis Kasti üle. Tõenäoline on siiski võimalus, et mõisnik elas Karkmal siis, kui Vana-Kastis toimus mõni suurem härrastemaja ümberehitus või remont. Uue-Kasti mantelkorstnaga hoone seinakrohvis on aastaarv 1751.[50] Võib-olla oli Kasti jaotamine ka Üxküllide tagamõttega trikk, et mitte anda riigile ära kogu mõisat. Võimalik, et seejuures Uue-Kasti hoonete ehitamiseks lammutati vana vasallilinnust.

XVII sajandi teise poolde on dateeritud Kasti mõisa ja selle maade kaart Geometrisch Charta oxtemew Godzet Kasti, iser tigedoniert Estland, Districtet Wyk ocs Mariamah Voisa belägert (Tolleaegne kirjaviis on kohati raskesti ümberkirjutatav). Sellel plaanil on kujutatud tollast mõisa ühekorruselise kõrge viilkatusega (ja võib arvata, et mantelkorstnaga) hoonena. Selle kõrval on vana linnuseplaan, mis huvitavalt kattub S. Waxelbergi mõõtmisjoonisega tollest ajast. Ka sellel plaanil on linnuse hoonetiivad üksteise suhtes risti. Kasti maad piirnevad Haimre ja Vaimõisa (mis tollal oli üks valdus Telliste ja Mõisamaaga) mõisaga. Kaardil on näha ülekäigud Vigala jõest Jaaniveskil ja Koha veski juures, ühendusteed suunduvad edasi Vanamõisa juurde ja sealt Valgu. On juba kujutatud Uue-Kasti mõis, mis ei asu veel Vigala jõe ääres.[51]

1676. aastast pärineb Samuel Waxelbergi joonistatud kaart Kasti ja Telliste mõisa vahelise piiri kulgemisest. Mõisat või linnust kujutatud pole.[52]

1682–1733 on omanikena märgitud küll Uexkülle, kuid valdamiste aastad on kaunis segased. Linnus võis olla selleks ajaks ka osaliselt remonditud, sest juttu on Haus Castist[53].

1687 (teistel andmetel 1684) toimus Kasti mõisa inventeerimine ja ainsana Märjamaa kihelkonnas redutseerimine (riigistamine – läks Rootsi krooni omandusse). Tõenäoliselt anti mõis Uexküllidele rendile. Mõisa kohta koostati kaardid ja kirjeldused, milles märgitakse härrastemaja vana ja lagunenud hoonena, mille paljudel akendel puuduvad klaasid. Härrastemaja otseses läheduses kirjeldatakse vanu müüre, mis on näidatud ka kaardil. Tegu peab olema vasallilinnuse varemetega, millest mõisnik kasutab elamuna ainult väikest osa. Peale härrastemaja on kaartidel märgitud veel kuus hoonet. Samal aastal mainitakse Kastis teist veskit – Jaaniveskit, mis töötas veel 1828. aastal.[54] Ilmselt on kasutatud nende ehituseks kivimurruna jällegi linnusevaremeid. 1687 tehtud kaardi "Casti Hoff" koostaja on leitnant Samuel Waxelberg (koostas 1683 ka Haapsalu linna plaani ja teostas üle Eesti muid kindlusehitiste ja linnade mõõdistamisi). On kujutatud jälle ühekorruselist viilkatuse ja ühe korstnaga hoonet, ning säilinud linnuseehitise ruumide jaotust. Selle suurendatud kujutist ja ümberjoonistatud skeemi ongi hiljem kujutatud Waxelbergi linnuseplaanina. Eraldi suurt Waxelbergi plaani Kasti linnusest ei ole teada.[55] Mõisa ristkülikukujuline õu on piiratud taraga ja selle edelanurgas on lihtne puidust väravaehitis. Sissepääsutee on samas kohas tänapäevalgi. Õue kirdenurgas ja väravaehitise lähedal, praeguse nn. Sepa kõrtsi vastas on küünid.

XVII sajandi lõpus on üle tähendatud, et Kasti olla "üks kivist maja olnud, aga põletatud" (ein steinernes Hauss gewesen aber verbrannt...) ja et see kuuluvat Uexküllidele.[56] Pole välistatud, et mõisnik seal ise põlengu korraldas, kui mõis kroonule läks.

Kasti linnus-mõis 1721. aastale järgnenud ümberehitustest kuni 1939. aastani muuda

1733–1756 valdas Vana-Kasti mõisat Klaus Georg von Uexkülli abikaasa, Kärevere ja Laeva mõisa omaniku tütar Maria (sünd. Igelström) koos tütre Margaretha Juliana von Uexkülli ja tema abikaasa Georg Gustav von Baranoffiga.[57] Baranoffid olid omanikud kuni 1795. aastani ja püstitasid mõisa tõenäoliselt siis linnuse keskaegsetele keldritele-müüridele kahekorruselise barokse peahoone.[58] 1745 immatrikuleeriti Baranoffide suguvõsa Eestimaa rüütelkonda.

1748. aastast pärineva kaardi järgi vastab uus Vana-Kasti härrastemaja praegusele hoonele ilma otsatiibadeta. Kuid keldrites ja esimesel korrusel leidub vasallilinnusest pärinevaid müüre. Sellele viitavad mõningad detailid 1. korruse põhiplaanis ja kinnimüüritud käik keldrikorrusel.[59] Rahvajutt räägib, et keldrist pidavat minema maa-alune käik Mõisamaa või Haimre mõisa.

1760 koostati Kasti ja Mõisamaa vahelise piiritüli lahendamiseks plaan, millel näeme endise linnusevaremete kohal veel tiibhooneteta kivist mõisamaja.[60]

1822 ostsid Fr. Taubelt Kasti mõisa, Vigala ja Haimre mõisniku vabahärra Bernhard von Uexkülli (1762–1827) ja krahvinna Elisabeth von Sieversi (1795–1873) tütar, Elisabeth Karoline von Uexküll (1802–1862) ja tema abikaasa krahv Karl von Sievers (1795–1873), kes asutasid oma valdustest fideikomissi. Tõenäoliselt pärast 1824 aastat toimus härrastemaja põhjalik klassitsistlikus stiilis ümberehitus. Hoone sai otsatiivad, ehitati välja kõrgete ja avarate ruumidega teine korrus, mida ühendasid kogu korruse ulatuses ühes reas asuvad kahepoolsed uksed. Maja peasissekäik asus siis põhjapoolses otsatiivas, kust läks ka trepp teisele korrusele. Lisaks ühendas korruseid veel kaks tagatreppi. Hoone põhjapoolses osas asetseva, veel praegugi kasutuses oleva paekivitrepi (praegu betoneeritud) kõvasti kulunud astmed, aga samuti tema asukoht paksude müüride vahel viitab trepi kõrgele vanusele.[61]

1905 a. revolutsioonisündmustes pandi mõisa peahoone põlema. Mõisnik suutis kohe taastada ainult katuse ja osa ruume I korrusel.[62]

Kasti linnus-mõis 1939. aastast kuni tänapäevani muuda

1960. aastatel remonditi ja võeti kasutusele mõisa peahoone II korrus, kuhu kolis majandi kontor.[62]

1973 mõõdistas Vabariiklik Restaureerimisvalitsus Uno Hermanni juhtimisel Kasti mõisa härrastemaja ning selle ümbruse. Mõisa kohta koostati ajalooline õiend. 1970. aastatel tulid mõisahoone läheduses soojustrassi kaevamisel välja (ilmselt keskaegsed) müürikatked.[63]

1974 satuti parki läbiva soojustrassi rajamisel härrastemajast kagus pargi serval mingi hoone vundamendile. Pinnases leidus rohkesti punase katusekivi tükke.[64]

31. juulist 1976 pärineb kunstiteadlase Juhan Maiste poolt koostatud Kasti mõisa inventariseerimisprotokoll, milles märgitakse, et Kasti mõisa peahoone keldrid toetuvad vanadele, tõenäoliselt piiskopilinnuse müüridele ja et linnusest on säilinud osi mujalgi peahoone müüritises. Mõisakeskuses tegi "Tasuja" kolhoos rekonstrueerimistöid. Tehti ettepanek võtta Kasti mõisaansambel kohaliku tähtsusega mälestisena riikliku kaitse alla.[65]

Praegune seisukord muuda

Mõisahoone müürid keldrikorrusel ja osaliselt ka esimesel korrusel läänepoolse peaukse poolses vestibüülis sisaldavad kindlasti keskaegse linnuse kehandit, kuid põhjalikult uuritud seda ei ole. Müüripaksuse järgi otsustades on vestibüüli kohal võinud asuda linnusetorn, kuid ülejäänud ruumidejaotus on väga segane. Hoone ise seisab enamjaolt tühjana, kuid on siiski katustatud ja seda hooldatakse. Hoone teisel korrusel töötab väike õmblustsehh. Esimesel korrusel on tegutsenud ka baar-söögikoht.

Pildid muuda

  •  
    Keldrikorruse I põhjapoolse ruumi eendis, oletatavast tornist arvates, on näha teadmata otstarbel tehtud hilisem müüripaksendus, mis on laotud vastu vana linnusevundamenti ja mis kannab hilisemat tünnvõlvi
  •  
    Vaade keldrikorruse I põhjapoolsest ruumist torni ukseavale. Paremal on näha vana võlvikand, mis näitab, et tünnvõlvi asemel oli ruumil varem ristvõlv. Näha on torni erakordselt paksu seina – 2,3 meetrit
  •  
    Kasti mõis. Idafassaadi kirdenurga esimese korruse aknast on näha, et selles hooneosas asub võlvlagi palju madalamal, kui ülejäänud hoones. Mis omakorda viitab praegusest palju varasemale hoonele. Põhjapoolses küljes asub ka vana võimas paekivitrepp
  •  
    Kasti mõis. Idapoolne fassaad. Enne 1905 aasta põletamist oli ka fassaadi keskel teise korruse akende all hoone lääneküljega analoogne rõdu.
  •  
    Paremal hoone idaseinas aknast endast madalam aknavõlv. Nagu ruumiseinast näha, on hoone ehitatud paekivist, millele on mõnedes konstruktsioonisõlmedes lisatud tellist ja vundamenti ka põllukivi
  •  
    Vana sissekäigu vastas olev trepp II-le korrusele hoone põhjatiivas

Viited muuda

  1. ↑ http://www.mois.ee/harju/kabala.shtml Eesti mõisaportaal, Harju-Kabala
  2. ↑ Mõisaportaal
  3. ↑ Bunge, F. G. "Liv-, Est- und Curländisch. Urkundenbuch", III kd Peterburg, Reval, Riga, lk 351
  4. ↑ Mõisaportaal
  5. ↑ Kultuurimälestised
  6. ↑ ""Järgukatsed"". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. september 2014. Vaadatud 28. septembril 2010.
  7. ↑ Bunge, F. G. "Est- und Livländische Brieflade", Band I, Theil I. Reval, 1856, lk 267
  8. ↑ Ajalooline õiend
  9. ↑ Kasti – Haimre piirkond
  10. ↑ Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 42
  11. ↑ Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch, Bunge, CDXXXIX, lk 71-72
  12. ↑ https://web.archive.org/web/20180930202552/http://www.eelk.ee/marjamaa/ Märjamaa kiriku ja koguduse ajaloost, Märjamaa ajaloo algus, Aet Reinhold
  13. ↑ https://web.archive.org/web/20180930202552/http://www.eelk.ee/marjamaa/ Märjamaa kiriku ja koguduse ajaloost, Kogudus ja karjased, Aet Reinhold
  14. ↑ Liivimaa noorem riimkroonika, Sulev Vahtre, 1960, lk 79, 89
  15. ↑ https://web.archive.org/web/20181005112209/https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial-special-cmtype-48&action=view&id=4401 Kasti linnus (mõis), ajalooline õiend. Vabariiklik Restaureerimisvalitsus, Tallinn, 1973
  16. ↑ http://de.wikipedia.org/wiki/Wilhelm_I._von_Fahrensbach
  17. ↑ Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 41, 65 – 66
  18. ↑ https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Burgenlexikon für Alt-Livland, Teil II, Die Steinburgen des Mittelalters, Karl von Löwis of Menar, Riga 1922, lk. 69
  19. ↑ eestigiid
  20. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 121.
  21. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 374
  22. ↑ Index corporis historico-diplomatici Livoniae, Esthoniae, Curoniae: oder ..., Karl Eduard Napiersky, nr 3446, lk 300 Hiärni kollektsioon
  23. ↑ Bunge, F. G.; Toll, R. "Est- und Livländische Brieflade", Band I. Reval, 1856, lk 137
  24. ↑ J. Tamm, "Padise klooster", TEA Kirjastus, Tallinn, 2010, lk 27
  25. ↑ Est- und Liefländische Brieflade I, Bunge ja von Toll, Reval, 1856, lk 207
  26. ↑ J. C. Brotze, "Estonica", Estopol OÜ, Tallinn, 2006 a., lk 452
  27. ↑ Aitsam, M. "Vigala kihelkonna ajalugu", käsikiri lk 41
  28. ↑ Hansen, G. O. "Geschichte der Geschlechts derer von Uexküll", Band I, Reval, 1900, (XXIII)
  29. ↑ Bunge, F. G.; Toll, R. "Est- und Livländische Brieflade", Band I. Reval, 1856, lk 207, 226
  30. ↑ Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 44
  31. ↑ Eesti Ajalooarhiivi Kinnistute register: Vana-Kasti mõis (Märjamaa khk)
  32. ↑ Löwis of Menar, Estlands Burgen 149.
  33. ↑ Hansen, G. O. "Geschichte der Geschlechts derer von Uexküll", Band I, Reval, 1900, lk 179
  34. ↑ Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 41 – 42, 50, 83
  35. ↑ Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 115
  36. ↑ 36,0 36,1 Taube, H. "Die von Uexküll" I – II, Berlin, 1936
  37. ↑ Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul 1558 – 1561, Herbert Ligi, Tallinn 1961, lk 369, märge 428
  38. ↑ Archiv für die Geschichte Liv -, Esth – und Kurlands, Dr. C. E. von Napiersky, Reval 1851, Band VI, lk 140
  39. ↑ Johann Renner, Liivimaa ajalugu.
  40. ↑ https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Burgenlexikon für Alt-Livland, Teil II, Die Steinburgen des Mittelalters, Karl von Löwis of Menar, Riga 1922, lk. 69
  41. ↑ Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1909 und 1910, Mitau 1913, lk 126, märge 306
  42. ↑ Johann von Stackelberg, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, 1931
  43. ↑ "Ajalooline ajakiri", nr 2, 1937, lk 75, 80, 81 ja 83, (H. Kõrge artikkel)
  44. ↑ Mihkel Aitsam, "Vigala kihelkonna ajalugu", 2006, Vigala Vallavalitsus ja Volikogu, OÜ Vali Press, lk 199
  45. ↑ EAM f. "D" 70, n. 1, s. 44, l. 61p – 62
  46. ↑ Mercator, 1627
  47. ↑ 47,0 47,1 Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. Lisa III, lk 125
  48. ↑ http://www.ra.ee/dgs/_display.php?web=kaardid&fns=EAA.1.2.C-IV-306&img=eaa0001_002_0CIV306_00000_k&tpl=zoomify&hash=f54238436bb576570395fcb12fbaa767 EAA f. 1, n. 2, s. C IV 306
  49. ↑ Taube, H. "Die von Uexküll" II, Berlin, 1936, lk 129
  50. ↑ Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 49, 115
  51. ↑ http://www.ra.ee/dgs/_display.php?web=kaardid&fns=EAA.1.2.C-IV-241&img=eaa0001_002_0CIV241_00000_k&tpl=zoomify&hash=e6562725f4f3b691b072853337194e8c, EAA f. 1, n. 2, s. C IV 241
  52. ↑ EAA f. 1, n. 2, s. C IV 307
  53. ↑ https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Burgenlexikon für Alt-Livland, Teil II, Die Steinburgen des Mittelalters, Karl von Löwis of Menar, Riga 1922, lk. 69
  54. ↑ Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 42, 48
  55. ↑ http://www.ra.ee/dgs/_display.php?web=kaardid&fns=EAA.1.2.C-IV-240&img=eaa0001_002_0CIV240_00000_k&tpl=zoomify&hash=34a3c554aeea6e8322a84815a1e6ed92 EAA f. 1, n. 2, s. C IV 240
  56. ↑ Estlands Burgen, Karl von Löwis of Menar, Reval 1932, lk 149
  57. ↑ Bodisco, A. "Geschichte der Adelsgeschlechts derer von Baranoff", Reval, 1912; Hansen, G.
  58. ↑ Mõisaportaal
  59. ↑ Uno Hermann, "Ajalooline õiend Kasti vasallilinna kohta.", 1973, lk 17.
  60. ↑ Beschreibung des Ductus und Reductus zwischen den Gütern Moisamah, Neu – und Alt – Casti, 1760, RAKA, f. 46, n. 2
  61. ↑ Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 43
  62. ↑ 62,0 62,1 https://register.muinas.ee/ftp/Fotokogu/A65/Vana-Kasti_mois.pdf Vana-Kasti mõis, 1976-1978
  63. ↑ Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 42, 43
  64. ↑ Meinhard Uustalu. Haimre – Märjamaa piirkonna minevikust. Märjamaa Vallavalitsus, Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, 2008. Märjamaa valla tunatoimkonna toimetised I. lk 49
  65. ↑ Kultuurimälestised
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kasti_vasallilinnus&oldid=6623941"