Nõo oja
Nõo oja (teise nimega ka Nabaoja, Timuski oja, Karujärve oja, Tõravere oja) on Lõuna-Tartumaal asuv oja, Elva jõe keskjooksu parempoolne lisajõgi.
Oja saab alguse Väikesest Karujärvest ja suubub Elva jõkke 22 km kaugusel suudmest.
Nõo oja pikkus on 9 km, koos lisaharudega 10,9 km ja valgla pindala on 27,9 km2.
Oja langus on 22 m, oja lang on 2,44 m/km.
Nõo oja lähe asub Tartumaal Nõo vallas Unipiha külas, koordinaadid 58°15'10"N ; 26°28'17"E.
Oja suue asub Tartumaal Nõo vallas Voika külas, koordinaadid 58°15'26"N ; 26°36'20"E.
Oja suubub Elva jõkke paremalt.
Tähtsaim lisaoja on Järiste oja, mille pikkus on 3 km ja mis suubub paremalt kaldalt 6,5 km kaugusel suudmest.
Oja kuulub Ida-Eesti vesikonda, Peipsi alamvesikonda. Nõo oja kuulub Suure Emajõe jõgikonda.
Oma veetüübilt kuulub oja heledaveeliste ja vähese orgaanilise aine sisaldusega jõgede hulka.
Veekogu kuulub kas osaliste lõikudena või tervikuna riigi poolt korrashoitavate ühiseesvoolude loetellu.[1]
Oja vooluteekond muuda
Nõo oja Paikneb Kagu-Eesti lavamaal lainjas moreenmaastikus ja voolab Nõo ürgorus. Lähtekohaks on rohketoiteline Väike Karujärv, mida tuntakse ka Meose järve nime all. Väike Karujärv moodustas koos loode pool asuva Suure Karujärvega algselt ühtse järve, kahe järve eraldumine ja areng algas pärast kohaliku jääpaisjärve taandumist. Väikese Karujärve pindala on 8,9 ha [2], kõrgus merepinnast 59,8 m, järv asub Nõo raudteejaamast 3 km kagu pool.[3]
Oja voolab ülemjooksul Väiksest Karujärvest loodesuunaliselt Suurde Karujärve, 2 järve vaheline lõik on ligikaudu 300 m pikk. Seda lõiku nimetatakse ka Kahejärve ojaks. Suur Karujärv on eutroofne ehk rohketoiteline järv, mille keskmine sügavus on 2,6 m ning mida tuntakse ka kui Nõo Karujärve [4]. Nõo oja väljub Suure Karujärve loodeotsast ning voolab läbi metsatukkade ja niitude läände. Jõesäng on selles osas süvendatud ja õgvendatud. Inimtegevuse mõju on märgata ka aerofotolt, millelt on näha oja järske käänakuid ja looduslikult harvaesinevaid sirgeid lõike.[5]
1,5 km pärast jõuab oja Nõo alevikku ja läbib selle lõunaosa. Jõudes aleviku lääneserva, käändub oja edelasse ning ühineb paremalt suubuva Järiste ojaga, mis voolab põhja–lõunasuunaliselt. Oja voolab seejärel läbi võsastunuma ala mõnisada meetrit läänesuunaliselt, seejärel käändub loodesse. See lõik on tugevasti kraavitatud, mistõttu jõuab ümbritsevatelt maatükkidelt liigne vesi Nõo ojja.
Umbes 1,8 km pärast Järiste ojaga liitumist voolab oja Vana-Nõo ja Voika maantee alt läbi ning jõuab Nõo Veskijärve. Nõo Veskijärv on oma tüübilt paisjärv, mille veepeegli pindala on 4,4 ha ning milles asuvate saarte pindala on 0,52 ha [6]. Veskijärves on Nõo oja vahetus läheduses aluspõhjaline liiv kaetud jõesetetega [7]. Jõesetted on esindatud pruunikashalli peenliivaga. Viide Nõo Veskijärv taastati 2007. aasta suvel, mil paisjärve äärde loodi liiva ja riietuskabiinidega supluskoht ning endisest kinnikasvanud järvest sai arvestatav puhkemajanduslik objekt [8]. Nõo Veskijärvest suundub Nõo oja edasi edelasse ja mõnesaja meetri pärast voolab edasi läänesuunaliselt. Veskijärvest 1,3 km kaugusel ristub oja Tartu–Valga raudteega ning voolab seejärel paralleelselt Tartu–Valga maanteega. Tõravere raudteepeatuse kohal pöörab oja lõunaedelasse ja suubub kilomeeter alamal Elva jõkke. Suue asub Vapramäe kirdenurgas, Vapramäe raudteepeatusest 350 m ja Voika oja suudmest 100 m põhja pool.
Morfomeetria ja hüdroloogia muuda
Alamjooksu uurimislõigus: oja voolab järsunõlvalises orus sirges sängis. Oja laius valdavalt 3 m, sügavus keskmiselt 0,3 m, voolukiirus 0,2 0,5 m/s. Kallaste pealmise kihi koostiseks on mineraalmuld, alumise kihi moodustab liiv. Oja põhjas on peamiselt punakas lahtine liiv, leidub ka kive ja nõrgalt mudastunud liivakat põhja. Kallastel kasvab peamiselt hall lepp. Oja vooluhulk on aastatel 1992–1997 kõikunud 17 l/s ja 200 l/s vahel. Oja vett on kirjeldatud 1997. aasta suvel kui pruunikashalli värvusega ja mõõdukalt hägust. Kesksuvel on oja temperatuur madal: 13,5–16,1 °C. Vees lahustunud hapniku sisaldus oli suvel mõnikümmend aastat tagasi (aastatel 1987, 1992, 1996) alamjooksul suur – ojavesi sisaldas 9,4–10,8 mg/l. 1997. aasta suvel oli hapnikusisaldus keskmine – 8,4 mg/l.[9] Vee suur hapnikusisaldus on oluline eelkõige kalade ja teiste veeorganismide elutegevuse edukaks toimimiseks.
Hüdrokeemia muuda
pH muuda
Oja vesi oli uurimisaastatel 1992 ja 1997 alamjooksul nõrgalt aluseline, vee pH oli 7,6–7,7. 1987. aastal oli sama näitaja 8,2, seega vesi oli mõnevõrra aluselisem. Ülemjooksul Nõo lõigus osutus pH neutraalseks, vastav näitaja oli 7,1. Aastatel 1992–1993 varieerusid sesoonsed näitajad ülemjooksul 0,2 ühikut, vesi andis aluselise reaktsiooni vaid sügisel (pH 7,1–7,3). Alamjooksul oli pH muutlikkus vaid 0,1 ühikut ning vesi oli oma reaktsioonilt püsivalt aluseline (pH väärtus 7,6–7,7).[9]
Orgaaniline aine muuda
Orgaanilise aine sisaldus vees oli dikromaatilise oksüdeeritavuse andmeil 1997. aastal alamjooksul suur (44 mgO/l) ja 5 aastat varem suvisel ajal mõõdetuna ülemjooksul suur (38 mgO/l) ja alamjooksul väike (22 mgO/l). 1992/1993. aastal oli dikromaatiline oksüdeeritavus madalaim kevadel ja suurim talvel. Dikromaatiline oksüdeeritavus näitab vee keemilist hapnikutarvet. Need väärtused väljendavad hapniku hulka milligrammides, mis kulub ühes liitris vees sisalduva orgaanilise aine oksüdeerimiseks tugevate keemiliste oksüdantide (antud juhul kaaliumdikromaadi K2Cr2O7) toimel veeks, süsinikdioksiidiks ja ammoniaagiks.[9]
Biogeenid muuda
Üldlämmastiku kontsentratsioon Nõo ojas 1997. aasta suve alamjooksul oli nõrgalt hüpertroofsel (ehk liigtoitelisel) tasemel :1945 mg/m3. Eesti piires ilmnevad üldlämmastiku sisalduses suured regionaalsed iseärasused. Nõo oja kuulub Peipsi-Võrtsjärve vesikonda, kus üldlämmastiku sisalduse piirid on 155–6875 mg/m3. Inimese tegevusest tugevasti mõjutatud jõgedes ja ojades on üldlämmastiku kontsentratsioon sageli kõrge. Lämmastikuühendid satuvad vette peamiselt põldudele külvatud väetistest ning loomakasvatus-, olme- ja tööstusreovete juhtimisest veekogudesse. Üldfosfor oli 1997. aasta kontsentratsioonilt tugevalt hüpertroofsel tasemel (245 mg/mx3). Üldfosforist oli 78% anorgaanilisel kujul (fosfaatioonina), selle sisaldus oli ülisuur, ületades maksimaalselt lubatava saasteaine sisalduse 6,3 korda. Nendest andmetest järeldub, et Nõo oja oli tugevalt biogeenidega reostatud. Põhjuseks oli Nõo aleviku ja Tõravere observatooriumi asulast sissejuhitud puudulikult puhastatud reovesi. Samuti lisandus biogeene Nõgiaru asulast ja sealsetest seafarmidest. Sealne reovesi jõudis Nõo ojja Järiste oja kaudu. Primaarproduktsiooni limiteerivaks elemendiks oli oja ülemjooksul 1992. aasta suvel ja alamjooksul 1997. aasta suvel lämmastik ning alamjooksul 1992. aasta suvel fosfor.[9]
Plankton muuda
Fütoplankton muuda
Fütoplanktoni (ehk taimhõljumi) biomass oli Nõo ojas kesk- ja alamjooksul keskmine (vastavalt 0,6 mg/l ja 1,5 mg/l). Ojast leiti 31 vetikataksonit. Nõo lõigus domineeris 1992. aastal arvuliselt ja biomassilt sinivetikas Limnothrix planctonica. Alamjooksul domineerisid arvukuselt viburvetikad ja biomassilt ränivetikad – Cyclotella menenghiana. 1997. aasta suvel oli alamjooksul uuritud ojalõigus fütoplanktoni arvukus keskmine ja biomass väike. Sealsest lõigust suudeti leida 38 vetikataksonit. Biomassis domineerivaks liigiks oli krüptofüüt Cryptomonas erosa. Fütoplanktoni näitajate võrdluses alamjooksul ilmnes, et 1992. aastal oli nii arvukus kui ka biomass suurem, kuid taksonite arv kvantitatiivses proovis väiksem. Biomassis domineeriv liik oli 5 aastaga muutunud (1992. aasta ja 1997. aasta proovide lõikes).[9]
Bakterplankton muuda
Bakterplanktoni (ehk pisihõljumi) üldarvukus oli 1997. Aasta suvel alamjooksu uurimislõigus keskmise ja kõrge piirimail ning saprobakterite arvukus oli suur. Koliindeksi alusel ei täheldatud Nõo ojas fekaalset reostust. Viis aastat varem tehtud uuringus oli Nõo lõigus suvel ja kevadel üldarvukus keskmine ning sügisel ja talvel suur. Alamjooksul oli batkerplanktoni näitaja suvel suur, kevadel, sügisel ja talvel oli see aga keskmine. Saprobakterite arvukus oli Nõo lõigus kogu perioodi vältel väga suur. Alamjooksul olid näitajad suuremad. 1992. aastal täheldati koliindeksi väärtuste põhjal fekaalset reostust Nõo lõigus sügisel, talvel ja kevadel.[9]
Taimestik muuda
Taimed on veekogudes olulised primaarprodutsendid, veeloomade toiduallikad ja mitmete selgrootute kinnitumiskohad. Suurtaimestik mõjutab väikestes jõgedes ja ojades (sealhulgas Nõo ojas) voolukiirust, settimist ning ärakannet. See tuleneb taimejuurestiku stabiliseerivast mõjust põhjasetetele. Mida madalam on veekogu, seda märgatavam on ka suurtaimestiku mõju. Nõo oja alamjooksul uuriti 1997. aastal suurtaimestikku. Alamjooksu uurimislõigus tuli välja, et seoses ebasoodsate valgusoludega suurtaimestik peaaegu puudus. Soontaimedest esines üksikuid jõgitakjaid. Kividele kinnitununa esines väheseid sambla kallas-tömpkaaniku eksemplare.[9]
Põhjaloomastik muuda
Nõo oja oli 1997. aastal võetud põhjakaabiproovi alusel liigivaene (17 taksonit), keskmiselt isendirohke ja võrdlemisi väikse biomassiga. 89% moodustasid kõigist isenditest surusääsklased, kes domineerisid ka biomassilt. Võrdlemisi arvukalt leiti ka jõe kirpvähki.[9]
Kalastik muuda
Nõo ojas esineb jõeforell, särg, turb, lepamaim, koger, trulling, luts.[9] Jõeforelli sigimispaigana on ojal oluline kalamajanduslik väärtus. Nõo oja kuulub lõheliste kudemis- ja elupaikade nimekirja Nõo aleviku Veski tänava truubist suubumiseni Elva jõkke [10].
Viited muuda
- ↑ Eesti looduse infosüsteem Viimati külastatud 03.10.2012
- ↑ Eesti looduse infosüsteem, viimati külastatud 03.10.2012
- ↑ Nõo Karujärved[alaline kõdulink] Viimati külastatud 03.10.2012
- ↑ Eesti looduse infosüsteem, viimati külastatud 03.10.2012
- ↑ Maa-ameti geoportaal Viimati külastatud 03.10.2012
- ↑ Eesti looduse infosüsteem Viimati külastatud 03.10.2012
- ↑ Nõo veskijärve paisutuse mõjupiirkonna ulatus Viimati külastatud 03.10.2012
- ↑ Nõo valla leht[alaline kõdulink] Viimati külastatud 03.10.2012
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 9,8 Arvi Järvekülg. Eesti jõed, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001. Lk 351–354; lk 70; lk 75; lk 79
- ↑ Riigiteataja Viimati külastatud 03.10.2012