Karl Pinkowsky
Karl Friedrich Pinkovski (ka Carl Pinkovsky; 22. jaanuar 1875 Esna vald, Järvamaa – 8. oktoober 1930 Rakvere) oli õpetaja, ajakirjanik, tõlkija ja kirjanik.
Haridus muuda
Karl Pinkovski sündis Esna vallas Vedruka külas, kus tema isa Hans Pinkovski oli juba 38 aastat koolmeister olnud[1]. Ta lõpetas Paide linnakooli 1894. aastal. 1896. aastal omandas Riias õpetajakutse.
Edasine elu- ja töökäik muuda
Kuni 1897. aastani töötas oma isa ametijärglasena Vedrukas kooliõpetajana, kus ta isa oli 38 aastat koolmeistriks olnud[1]. 1896. aastal omandas Riias õpetajakutse. 1897. aastal sooritas ta kodukooliõpetaja eksami ja pärast Vedrukast lahkumist töötas aastatel 1897–1898 Amblas koduõpetaja ja Järvamaa 2. jaoskonnas kohtu-uurija sekretärina.
1898–1906 oli Vihulas ja Nõmmkülas vallakirjutaja. Samal ajal oli ta ülemaalise vallakirjutajate ühingu sekretär, mis tekitas tolleaegsetes ülemustes suurt pahameelt ja ta sunniti kohalt lahkuma.
Ta töötas Tallinnas ajalehe Koit toimetuses 1906–1907 ja aasta hiljem siirdus ajalehe Virulane toimetusse, kus oli toimetuse sekretär. Virulase sulgemise järel määrati ta Järvakandi ministeeriumi juhatajaks.
1911. aastal ta arreteeriti vanade poliitiliste "pattude" pärast ja ta pidi kohalt lahkuma. Samal ajal hakkas jällegi tegutsema Virulase toimetus ja ta läks sinna tagasi toimetuse liikmeks.
1912. aastal hakkas ta välja andma pilkelehte Kilk, mida ta andis välja umbes 3 aastat. Kuid 1914. aastal Kilk suleti kuberner Izmail Korostovetsi käsul ning toimetaja otsustati maalt välja saata. Pinkovski asus elama Venemaale, algul elas Pihkvas ja hiljem Moskvas, kus töötas Ruskoje Slovo toimetuses, kuhu ta oli varemgi juba kaastööd teinud[2].
Hiljem asus tööle Peterburi, kus töötas Lessneri vabrikus korrespondendina ja samal ajal (1914) tegi kaastööd Pealinna Teatajale.
Kui ta sai kodumaale tagasi tulla, töötas ta 1918–1919 Rakvere Linna Naisgümnaasiumis õpetajana. 1919–1922 oli ta Tallinna Linna Tütarlaste Kaubanduskoolis ja hiljem ka sõjakoolis lektor. Oma elu viimased aastad 1922–1930 töötas ta Rakveres era- ja koduõpetajana.
Ta suri südamehaigusse.
Karl Pinkovski oli väga suure sisemise energiaga, mida tema nekroloogis väljendati järgmiselt: "Küünal kustus ruttu, sest ta põles kahest otsast".
Isiklikku muuda
Karl Pinkowsky ja tema naise Johanna Mathilde Pinkovski (née Soop, 28.08.1879, Kaarma, Väike-Maarja khk - 1965) poeg oli ohvitser Paul Pinkovsky (27.01.1903, Esna-?) ja tütar tõlkija Elsa Murdmaa. Elsa abikaasa oli kunstnik Oskar Murdmaa, nende lapsed olid geoloog Ivar Murdmaa, arhitekt Allan Murdmaa, füsikokeemik Kai Murdmaa ja ballettmeister Mai Murdmaa.
Looming muuda
Kirjanduslikku tegevust alustas Karl Pinkowsky juba 14 aastasena, tehes kaastööd ajalehtedele "Olewik" ja "Virmaline". Tema artikleid on avaldatud väljaannetes Rahva Lõbu-leht, Eesti Postimehe Õhtused Kõned, Postimees, Tallinna Kaja, Linda, Kodu, Säde, Hüüdja, Virulane ja Perekonnaleht. Vested ilmusid enamasti varjunimede "Pan Karoli", "Preedik Tõhki"[3] ja muude nimede all. Lisaks on ilmunud tema jutustusi ja teatriarvustusi, muinasjutte ja tõlkeid rootsi keelest. 1906. aastal tõlkis ta koos Jaan Leppikuga eesti keelde Rafaello Giovagnoli romaani "Spartacus".
Raamatud muuda
- Lev Tolstoi. "Kas see tõesti nõnda tarwilik on?", vene keelest tõlkinud Karl Friedrich Pinkovski, A. Peterson, 1907
- Karl Friedrich Pinkovski. "Tüli tühja asja pärast", (näidend), Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, 1918
- Karl Friedrich Pinkovski. "Millest tekkis tüli", Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, 1919
- Karl Friedrich Pinkovski. "Liisikese äpardus", Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, 1919
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 "Karl Pinkowski 50-ne aastane". Postimees (1886-1944), Номер 23, 24 Январ 1926.
- ↑ Päewaleht, nr. 22, 23 jaanuar 1926
- ↑ "PINKOVSKI, KARL FRIEDRICH". Eesti biograafiline andmebaas ISIK. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. november 2022. Vaadatud 23. novembril 2022.