Karl Allikas
See artikkel vajab toimetamist. (August 2009) |
Karl Allikas (vene Карл Адамович Алликас) (8. veebruar 1905 Luuga lähedal – 20. märts 1976 Tallinn) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, 7. Eesti Laskurdiviisi ülem.
| Karl Allikas | |
|---|---|
| Sünniaeg |
8. veebruar 1905 Luuga |
| Surmaaeg |
20. märts 1976 Tallinn |
| Teenistus |
7. Eesti Laskurdiviisi staabiülem |
| Auaste | kindralmajor |
| Sõjad/lahingud | Teine maailmasõda |
| Autasud | Lenini orden |
Elulugu muuda
1942. aastal määrati Allikas formeeritava 7. Eesti laskurdiviisi staabiülemaks. Aasta hiljem sai Allikust sama diviisi ülem; aastal 1944 ülendati ta kindralmajoriks.
Karl Allikas juhatas 7. Eesti Laskurdiviisi (6. jaanuar 1943 – 9. mai 1945); aastatel 1946–1947 õppis ta Moskvas Frunze-nimelises Sõjaväeakadeemias ja saadeti Eestisse tagasi.
Aastatel 1947–1951 juhatas ta 22. üksikut Eesti kaardiväe-laskurbrigaadi ja seejärel 1956. aastani eelnimetatu järeltulijat 118. kaardiväe laskurdiviisi. Seejärel oli Allikas kuni 1961. aastani mingi salapärase seni nimetamata väekoondise komandöri asetäitja.[1]
Aastatel 1951–1961 oli Karl Allikas EKP Keskkomitee liige, seejärel pidas temagi pensionipõlve ja kirjutas koos kaasteenija Harri Lesseliga oma sõjaaegsest diviisist raamatu "Meie seitsmes", mis ilmus 1974. aastal.
1931. aastast oli ta NLKP liige, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik (1951–1963)..
Tunnustus muuda
- 1950 – Lenini orden
Teosed muuda
- Allikas, Karl; Harri Lessel (1974). "Meie seitsmes" - 7. eesti laskurdiviisi sünniloost ja võitlusteest. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 176 lk. Raamatukoi otsing
Viited muuda
- ↑ "Korpusepoisid" : Eesti sõjamehed 22. Eesti territoriaalkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940-45 / Tiit Noormets, Toe Nõmm, Hanno Ojalo ... jt. ; [koostas Hanno Ojalo ; kujundas Märt Kullo] Ilmunud Tallinn : Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts : Sentinel, 2007 lk 233