Kambja vald (1991)
Kambja vald oli vald Tartu maakonna lõunaservas. Kambja naabervallad olid Haaslava, Ülenurme ja Nõo Tartumaalt, Palupera Valgamaalt ning Valgjärve, Kõlleste ja Vastse-Kuuste Põlvamaalt. Vald hõlmas 6,3% Tartu maakonnast.
| Kambja vald | |
|---|---|
|
| |
|
| |
Pindala: 189 km² (2016)[1]  | |
|
Elanikke: 2680 (1.01.2015)[2] | |
| Rahvastikutihedus: 14,2 in/km² | |
|
EHAKi kood: 0282[3] | |
| Keskus: Kambja | |
 |
Valda läbis Tallinna–Tartu–Petseri raudtee ja kolm tähtsat maanteed: Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa, Tatra–Otepää–Sangaste ja Uhti–Põlva maantee, mis on olulise tähtsusega Lõuna-Eesti majandusele. Valla keskusest 12 km kaugusel asus Tartu lennujaam.
Kambja vallavanem oli Ivar Tedrema.[4]
Rahvastik muuda
Kambja vallas oli üks alevik (Kambja) ja 30 küla: Aakaru, Ivaste, Kaatsi, Kammeri, Kavandu, Kodijärve, Kullaga, Kõrkküla, Lalli, Madise, Mäeküla, Oomiste, Paali, Palumäe, Pangodi, Pulli, Pühi, Raanitsa, Rebase, Reolasoo, Riiviku, Sipe, Sirvaku, Sulu, Suure-Kambja, Talvikese, Tatra, Vana-Kuuste, Virulase, Visnapuu
Ajalugu muuda
Üldine ajalugu muuda
Kambja vald on ajalooliselt olnud Tartumaa lõunapoolse osa keskus ja Tartu linna väljund lõunasse ning on seda ka tänapäeval.[viide?]
Esimest korda mainitakse Kambja preestrit Tartu piiskopkonnas 26. detsembril 1330. Kambja kihelkonda on esimest korda mainitud 21. oktoobril 1471. Kihelkonna rajajaks peetakse Suure-Kambja maaisandat Buxhövdet, kes kinkinud kirikumõisa tarbeks osa oma valdustest.
1892. aastal liitusid Suure-Kambja, Uue-Kambja ja Raanitsa vald Kambja vallaks, Vana-Kuuste ja Reola vald Vana-Kuuste vallaks, Kodijärve, Kammeri ja Unipiha vald Kodijärve vallaks ning Krüüdneri ja Vastse-Prangli vald Krüüdneri vallaks. 1916. aastal liideti Krüüdneri vallaga veel Vana-Prangli ja Veski vald. Nendest valdadest kuulub praeguse Kambja valla alla mingi osa kõigist, välja arvatud tookordne Krüüdneri vald. Praeguse Kambja valla territooriumi hulka kuulub ka vahepealsetel aastatel eksisteerinud Pangodi, Luke ja Haaslava valla osi.
1922. aastal oli Kambja valla territoorium 7963,2 ha (elanikke vallaraamatu järgi 2008 (mehi 954 ja naisi 1054), sh muukeelseid 32, rahvastiku tihedus 20,9 in/km²). Läbi aegade on nii kihelkonna kui ka valla suurim asustatud paik olnud Kambja alevik. Teised rohekm arenenud keskused olid Vana-Kuuste ja Kodijärve. 1922. aastal oli tolleaegse Kambja kihelkonna suurus 373,4 km². Sinna mahtus 35 mõisat ja 551 talu (neist 99 suurema pinnaga kui 60 ha).
Kambja vald muudeti külanõukoguks 1. novembril 1949, valla omavalitsuslik staatus taastati 16. mail 1991[5].
2017. aastal otsustas Vabariigi Valitsus liita Kambja ja Ülenurme vald haldusreformi käigus moodustatava uue omavalitsusüksusega – Kambja vallaga. Kambja Vallavolikogu ei soovinud vabatahtlikult ühineda ja vaidlustas sundliitmise Riigikohtus, kuid jäi seal kaotajaks.[6]
Kultuuriajalugu muuda
1846. aasta paiku läks kihelkonnas umbes 800 inimest üle õigeusku.
Aastatel 1834–1839 tegutses Vana-Kuustes esimene kõrgem põllumajanduse õppe- ja teadusasutus Venemaal – Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut.
-
-
-
Kodijärve mõisa peahoones asub tänapäeval hoodekodu -
Vana-Kuuste mõisa peahoone, kus tegutses Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut -
Endise Vana-Kuuste valla kohtumaja on arvatud kultuurimälestiseks -
II maailmasõjas hukkunute ühishaud Suure-Kambjas
Viited muuda
- ↑ Maakatastri statistika, vaadatud 12.12.2018.
- ↑ Statistikaamet, vaadatud 27.05.2015.
- ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator
- ↑ Siseministeerium: Kohalike omavalitsuste juhid 2014. a. jaanuari seisuga, vaadatud 17. oktoober 2014
- ↑ Tartu maakonna Elva linna ning Alatskivi, Kambja, Konguta, Luunja, Mäksa, Puhja, Tartu, Tähtvere ja Võnnu valla omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta
- ↑ Vabariigi Valitsuse 22. juuni 2017. a määruse nr 101 „Kambja valla ja Ülenurme valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine“ muutmine“ põhiseaduspärasuse kontroll
Kirjandus muuda
- Kristjan Luhamets. Kambja kihelkonna ajalugu. Tartu: Ilmamaa, 2011.