Kahekordse kirjendamise põhimõte
Kahekordse kirjendamise põhimõte on raamatupidamiskohustusliku majandusüksuse raamatupidamises kasutatav majandustehingute pearaamatu kontodesse kirjendamise meetod, mille puhul iga majandustehingu kirjendamisel kantakse see läbi (vähemalt) kahe konto.[1]
Majandustehinguid kirjendatakse kahekordse kirjendamise põhimõttel järgmiselt:
- ühe konto deebetisse ja ühe konto kreeditisse;
- ühe konto deebetisse ja mitme konto kreeditisse;
- mitme konto deebetisse ja ühe konto kreeditisse;
- mitme konto deebetisse ja mitme konto kreeditisse.
Kannet, mis näitab konto deebetit ja konto kreeditit, nimetatakse lausendiks. Kui kirjendamiseks kasutatakse ainult kahte kontot, siis on tegemist lihtlausendiga; kui rohkem kontosid, siis liitlausendiga.
Kõige levinum lihtlausend on "100 rahaühikut toodi pangast kassasse". Selle tehingu tulemusel väheneb pangas arvelduskontol olev raha hulk ja suureneb kassas olev raha hulk. Kuna nii kassa kui ka pank on aktivakontod, siis kirjendatakse asukohta muutnud summa "100" pangakonto kreeditis ja kassakonto deebetis.
Ajaloost muuda
Esimesena kirjeldas kahekordse kirjendamise meetodit Itaalia matemaatik Luca Pacioli oma traktaadis "Summa de arithmetica, geometrica, proportioni et proportionalità" (1494).[viide?] Traktaati peeti tähelepanuväärseks teoseks raamatupidamisarvestuse alal. Kahekordse kirjendamise meetodid jõudsid ka väljapoole Itaalia piire, kuna teos tõlgiti saksa, böömi, vene, taani ja inglise keelde. Seda raamatupidamissüsteemi hakati nimetama Veneetsia meetodiks või Itaalia meetodiks. Pacioli väitis, et järgis oma töös tol ajal Veneetsias kõige levinumat meetodit. Pacioli traktaat on olnud aluseks, millel põhinevad praktiliselt kõik raamatupidamise kahekordse kirjendamise meetodit puudutavad kirjutised.