Vikipeedia

Külgvöönd

Külgvöönd on kaldast kuni 24 meremiili kaugusele veealal ulatuv vöönd, milles rannikuriigil on õigus kontrollida tolli-, maksu-, immigratsiooni- ja sanitaarvaldkonna õigusaktidest kinnipidamist ning rikkumist karistada.

Mõiste muuda

Külgvööndi mõiste ja õiguslik tähendus tulenevad 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO, ingliskeelne lühend UNCLOS) mereõiguse konventsiooni[1] artiklist 33, mille kohaselt võib rannikuriik teha külgvööndis vajalikku kontrolli, et: (a) vältida oma territooriumil või territoriaalmeres tolli-, maksu-, immigratsiooni- ja sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumist ning (b) karistada oma territooriumil või territoriaalmeres toime pandud eespool nimetatud õigusaktide rikkumise eest. Artikli 33 kohaselt on külgvöönd territoriaalmerega külgnev vöönd, mis võib ulatuda kuni 24 meremiili kaugusele territoriaalmere laiuse mõõtmiseks kasutatavatest lähtejoonest. Praktikas tähendab see 12 meremiili laiuse territoriaalmere kõrval 12 meremiili laiust külgvööndit. Külgvöönd on seega sisuliselt osa majandusvööndist, mitte territoriaalmerest[2].

Külgvööndi kõrvalfunktsioon muuda

Sama konventsiooni artiklis 303 nähakse ühtlasi ette külgvööndis asutavate arheoloogiliste ja ajaloolise väärtusega esemete kaitsmise kohustus riikidele. Selle tagamiseks nähti artikli 303 lõikes 2 ette, et rannikuriik võib selliste esemetega kaubitsemise kontrollimiseks artiklit 33 kohaldades lähtuda asjaolust, et nimetatud artiklis käsitletud merepiirkonnast ilma rannikuriigi nõusolekuta esemete eemaldamine merepõhjalt on artiklis nimetatud õigusaktide rikkumine tema territooriumil või territoriaalmeres.

Seega annab artikkel 303 sõltumata arheoloogiliste esemete omandiõigusest või nende kaitset reguleerivatest rahvusvahelistest kokkulepetest rannikuriigile õiguse nõuda erivööndi piires, et nende objektide eemaldamine merepõhjalt võib toimuda ainult tema loal[3]. Külgvööndi merepõhjast rannikuriigi loata esemete eemaldamist võrdsustatakse rannikuriigi õigusaktide rikkumisega tema suveräänsel territooriumil ning nii nagu külgvöönd üldiselt, võib ka selline arheoloogiline merevööndki ulatuda kuni 24 meremiili kaugusele rannikuriigi lähtejoontest[4].

Külgvööndi kehtestamine muuda

Külgvööndi olemasoluks tuleb rannikuriigil see esmalt riigisiseselt kehtestada sarnaselt majandusvööndiga, samas kui territoriaalmeri ja mandrilava on igal rannikuriigil rahvusvahelisest mereõigusest tulenevalt olemas sõltumata rannikuriigi enese tahtest[4].

Külgvööndi kehtestanud riigid muuda

2011. aasta seisuga on külgvööndi kehtestanud 89 rannikuriiki, sealhulgas meie lähinaabritest Soome, Rootsi, Läti. Eestis on külgvöönd kehtestamata [4]. Ameerika Ühendriigid on külgvööndi kehtestanud siseriiklikult, olemata liitunud ÜRO mereõiguse konventsiooniga[5].

Külgvööndi instituudi kujunemise ajalugu muuda

Janusz Symonidese ajaloolise ülevaate kohaselt pärinevad rannikuriikide esimesed katsed kehtestada oma kontrolliõigusi territoriaalmerega külgneval avamere osal üle 200 aasta tagusest ajast. Seejuures laiendas esimese riigina oma siseriiklike õigusi avamerega külgnevale, väljaspool territoriaalmerd asuvale alale Suurbritannia 1736. aasta seadusega "Hovering Act", mis võimaldas salakaubaveoga tegelevate teiste riikide lipu all sõitvate laevade püüdmist ja kontrollimist. Antud regulatsiooni ulatuseks oli algselt viis meremiili rannikust, mida pikendati esmalt kuue ning seejärel juba 1802. aastal 15 meremiilini[6]

Lisaks Suurbritanniale kehtestasid ka Ameerika Ühendriigid 1799. a oma tolli- ja maksupoliitika kaitseks külgvööndi, mille laiuseks sai 12 meremiili. Antud õigusakti alusel võisid Ameerika Ühendriikide jõustruktuuride esindajad seaduslikult siseneda teise riigi laeva pardale, viia seal läbi küsitlusi ning (paik)vaatlusi. Alates 19. sajandi algusest hakkasid ka teised riigid kehtestama külgvööndit: 1817. aastal Prantsusmaa ja 1832. aastal Belgia. Neile järgnesid 19. sajandi keskel loodud Ladina-Ameerika riigid, sh Argentina.[6]

Eesti mereõiguse eksperdi Alexander Lotti töödest selgub, et ka Eesti, Saksamaa, Soome ja teised Läänemere-äärsed rannikuriigid kehtestasid 1924. aasta Helsingi konverentsi alusel eritsooni piirituseveo tõkestamiseks[7].

Taolised kokkulepped külgvööndite osas kehtestati Janusz Symonidese artikli kohaselt kas seaduste või riikidevaheliste lepingutega. Selline praktika levis veelgi hoogsamalt 20. sajandil ning rahvusvahelises mereõiguses kujunes välja tava, mille alusel oli riikidel õigus kehtestada külgvööndit, kaitsmaks oma riigi tolli-, maksu-, immigratsiooni- ja sanitaarnõuete täitmisega seotud strateegilisi huvisid. Eeltoodu oli ühtlasi põhjuseks, miks külgvööndi instituut sai rahvusvahelises õiguses laialdast tähelepanu[6]

Külgvööndi muutumine osaks rahvusvahelisest õigusest

Esimene katse külgvööndiga seotut norme kodifitseerida toimus ÜRO Haagi Konverentsil 1930. aastal, aga ebaõnnestunult. Eriti tugevalt seisis tollal sellele vastu Suurbritannia, kes leidis, et selline õigus võib olla ohtlik ja ebatõhus; ohtlik eelkõige seetõttu, et võib viia territoriaalmere piiride laiendamiseni. Suurbritannia kriitikaga ühinesid mitmed riigid, sh Ameerika Ühendriigid, Hispaania, Jaapan, Holland. Samas paljud teised riigid, sh Poola, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, olid külgvööndi kehtestamise poolt.[6]

Kuigi ka Haagi konverentsil ei saavutatud külgvööndi teemal läbimurret, muutus antud instituut üha enam osaks rahvusvahelisest õigusest. Näiteks 1935. aastal võeti Ameerika Ühendriikides vastu Salakaubaveovastase võitluse seadus (ing k Anti-Smuggling Act), mis andis presidendile õiguse kehtestada salakaubaveo vastaseks võitluseks piiri, mis võis ulatuda rikkumise toimepanemise kohast üle 12-miili kaugusele, kohati isegi kuni 100 meremiilini[6]. Selle peamiseks põhjuseks oli salakaubavedajate poolt levinud praktika, mille kohaselt saatsid nad arreteerimise ja süüdimõistmise vältimiseks oma paadi territoriaalmerega külgnevasse tsooni, kust algas avameri, kuna see ala jäi väljapoole Ameerika Ühendriikide ja ka teiste riikide tolliametite mõjuvõimu. Seal see paat ootas kaldalt tulevat paati, mis selle üles pidi korjama või jäeti see paat ootama udu või pimedust, et salakaubavedajad saaksid randuda. Teised riigid kehtestasid külgvööndit jätkuvalt eelkõige tolli- ja maksupoliitika kaitseks (nt Argentina, Kanada, Tšiili, Norra, Jugoslaavia, Soome)[8].

Genfi konverents 1958

Külgvööndiga seotud normid kodifitseeriti esmakordselt ÜRO Genfi konverentsil 29. aprillil 1958, kus võeti vastu neli konventsiooni, sh territoriaalmere ja selle külgvööndi konventsioon [9](edaspidi Genfi konventsioon), mille artikli 24 lõike 1 kohaselt: Territoriaalmerega külgnevas avamere vööndis võib rannikuriik teha vajalikku kontrolli: (a) tolli-, maksu-, immigratsiooni- ja sanitaarvaldkonna õigusaktide rikkumise ennetamiseks oma territooriumil või territoriaalmeres; (b) karistada oma territooriumil või territoriaalmeres toime pandud eespool nimetatud õigusaktide rikkumise eest. Normi sõnastusest jäeti välja samuti arutlusel olnud riigi turvalisuse kaitsmisega seotud kontrolliõigused ja eksklusiivse kalastamise õigused[6].

Ühtlasi sätestati artikli 24 lõikega 2 külgvööndi maksimaalseks laiuseks 12 meremiili, kusjuures ette nähti külgvööndi sisaldumine territoriaalmeres, st külgvööndit ei kehtestatud territoriaalmerele lisaks [10]. See tähendas ühtlasi, et kui territoriaalmere laiuseks oli määratud 12 meremiili, siis ei saanud külgvööndit enam kehtestada[6]. Normi sõnastusest jäeti välja samuti arutlusel olnud riigi turvalisuse kaitsmisega seotud kontrolliõigused ja eksklusiivse kalastamise õigused[6].

Just tollal kujunes välja kaks erinevat koolkonda. Neist esimest esindas Gerald Fitzmaurice, kes oli Suurbritannia esindaja 1958. aasta Genfi konverentsil ning kes tõlgendas antud normi kitsalt, olles seiskohalt, et kõnealune norm on olemuselt ja ulatuselt piiratud eelkõige rannikuriikide õigusega teostada külgvööndis kontrollifunktsiooni, aga mitte kehtestada seal oma riigi jurisdiktsiooni[6].

Külgvöönd on G. Fitzmaurice'i hinnangul selgelt osa avamerest, millele algupäraselt kohaldatakse avamere kohta käivad sätted. Seejuures viitab Fitzmaurice ühtlasi Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni[11] ettepanekule, mille kohaselt: „Seda tuleb järgida, ja see on oluline, et teiste riikide laevad ei ole külgvööndis asudes põhimõtteliselt rannikuriigi siseriikliku õiguse subjektid.“ Komisjoni ettepaneku kohaselt on rahvusvahelise praktika kohaselt lubatud, parem oleks isegi öelda, et selle alusel talutakse rannikuriigi poolt teatud piiratud kontrollifunktsiooni teostamist külgvööndis, võimaldamaks vältida võimalikku rikkumist rannikuriigi enda territooriumil või territoriaalmeres.

Punktis (b) nimetatud karistamist saab tema hinnangul rakendada ainult väljuvatele alustele ja punktis (a) nimetatud ennetamist saab kohaldada üksnes sisenevatele alustele. Rannikuriik võib seejuures teostada külgvööndis vajalikku kontrolli, aga mitte (kriminaal)jurisdiktsiooni. Kontrolli põhieesmärk on ennetus[12].

Teine koolkond leidis aga, et rannikuriigil on õigus külgtsoonis mitte ainult rakendada ennetavaid meetmeid rikkumiste vältimiseks, vaid neil on ka õigus karistada oma jurisdiktsiooni suhtes toime pandud rikkumiste eest. Näiteks on Jaapani jurist ja Haagis asuva Rahvusvahelise Kohtu kohtunik Shigreu Oda leidnud et G. Fizmaurice'i tõlgendus ei pruugi tingimata kattuda riikide varasema praktika või merevööndite doktriiniga, samuti ei eksisteeri mõistlikku poliitilist kaalutlust taoliseks kitsaks tõlgenduseks, eriti kuna Genfi konventsiooni mustandite uurimise tulemusena on selgunud, et artikli 24 lõplik sõnastus ei esinda täielikult konverentsil osalenud riikide seisukohti.

Teine koolkond leidis aga, et rannikuriigil on õigus külgtsoonis mitte ainult rakendada ennetavaid meetmeid rikkumiste vältimiseks, vaid neil on ka õigus karistada oma jurisdiktsiooni suhtes toime pandud rikkumiste eest[6]. Näiteks on Jaapani jurist ja Haagis asuva Rahvusvahelise Kohtu kohtunik Shigreu Oda leidnud et G. Fizmaurice'i tõlgendus ei pruugi tingimata kattuda riikide varasema praktika või merevööndite doktriiniga, samuti ei eksisteeri mõistlikku poliitilist kaalutlust taoliseks kitsaks tõlgenduseks, eriti kuna Genfi konventsiooni mustandite uurimise tulemusena on selgunud, et artikli 24 lõplik sõnastus ei esinda täielikult konverentsil osalenud riikide seisukohti[13].

ÜRO mereõiguse konventsioon muuda

1982. aastal võeti vastu ÜRO mereõiguse konventsioon, mida loetakse merede ja ookeanide põhiseaduseks. Külgvöönd kehtestati konventsiooni artiklis 33. Olulisi muudatusi võrreldes Genfi konventsiooni artikli 24 sõnastusega oli kaks: (a) külgvööndi maksimaalset ulatust laiendati kuni 24 meremiilini; (b) külgvööndit ei määratleta avamere osana. Peamine põhjus, miks külgvööndit ei määratletud enam avamere osana, võis olla see, et rannikuriik võis kehtestada majandusvööndi, eksklusiivse kalastusvööndi või kalastamise kaitsevööndi, aga ta võis ka loobuda antud vööndite kehtestamisest, mis tähendab, et ta võis ka loobuda antud vööndite kehtestamisest, millisel juhul algabki avameri pärast territoriaalmerd.[6]

Jälitamisõigus muuda

Mereõiguse eksperdi Alexander Lotti käsitluse kohaselt on ÜRO mereõiguse konventsiooni art 111 lõike 1 järgi külgvööndi kehtestamine oluline ka jälitamisõiguse (nn hot pursuit) seisukohast, võimaldades külgvööndis asuvat välisriigi laeva jälitama asuda juhul, kui rikutud õigusi, mille kaitseks on külgvöönd kehtestatud. Jälitamist saab Lotti seisukoha kohaselt külgvööndi kehtestamisel alustada lisaks sellele, kui välisriigi laev või mõni tema paatidest on jälitava riigi sisevetes või territoriaalmeres, ka juhul, kui alus asub külgvööndis; väljaspool territoriaalmerd või külgvööndit võib jälitamist jätkata ainult siis, kui seda ei ole katkestatud. Artikli 111 lõike 3 kohaselt lõppeb jälitamisõigus siis, kui jälitatav laev siseneb oma või kolmanda riigi territoriaalmerre. Territoriaalmeres või külgvööndis viibivale välisriigi laevale peatumiskorraldust andev laev ei pea ise asuma territoriaalmeres ega külgvööndis.[2]

Külgvööndi praktiline väärtus tänapäeval muuda

Mereõiguse asjatundja Heiki Lindpere hinnangul on erivööndi õigusliku staatuse küsimus siiani nii teoorias kui ka riikide praktikas küllaltki vaieldavaks osutunud. H. Lindpere hinnangul ei ole rannikuriigi õigus erivööndis mitte õigusloomealane, vaid õigusaktide täitmise kontrolli alane jurisdiktsioon. Mitte asjata ei ole tema hinnangul normis rõhutatult välja toodud, et nii õigusaktid kui ka nende rikkumised on otseselt rannikuriigi territooriumit, mitte erivööndit puudutavad. Eeltoodust lähtuvalt ei nõustu ta ka prof. Abner Uustaliga, kes väidab: „Eritsoonides võivad kaldariigi spetsiaalsed laevad (tolli-, piirivalvelaevad) kinni pidada kõiki läbisõitvaid laevu, et kontrollida eritsoonides kehtestatud eeskirjade täitmist“[3].

Samas peab näiteks mereõiguse ekspert Alexander Lott külgvööndi arheoloogiliste esemete kaitse regulatsioonist tulenevalt külgvööndi kehtestamist Soome riigi poolt võimalikuks viisiks, kuidas kaitsta Estonia vrakki seal toime pandud rikkumiste eest selliste võõrriigi lipu all sõitvatelt laevadelt, mis jäävad erinevate rahvusvaheliste lepingute kaitsealast välja. A. Lott leiab, et võimalikuks lahenduseks oleks Soome riigi poolt külgvööndi laiendamine maksimaalse 24 meremiilini, mis kataks ka Estonia viimse puhkepaiga, ning võimaldaks kohaldada neile rikkumistele Soome karistusvõimu koostoimes jälitusõigusega[2].

Vaata ka muuda

 

Viited muuda

  1. ↑ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon Jõustunud 25.09.2005. RT II 2005, 16, 48.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 A. Lott. Külgvööndi kehtestamine. – Kaunis, I, Lindpere, H, Lott, A. (2015) „Mereõiguse kodifitseerimise lähteülesanne“. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi riigihange. Tallinn: Consolato del Mare OÜ, lk 189 - 191. Netis: https://web.archive.org/web/20200424065710/https://www.mkm.ee/sites/default/files/mereoiguse_revisjoni_lahteulesanne.pdf (19.11.2019).
  3. ↑ 3,0 3,1 Lindpere, H. (2003). Kaasaegne rahvusvaheline mereõigus. Tallinn: Kirjastus Ilo, lk 63-64.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Lott, Alexander. „Alexander Lott: Estonia vrakk on praegu täiesti kaitseta. Kas tohibki sukeldujaid karistada?“ Eesti Päevaleht, 30.09.2018. Netis: [1] (19.11.2019).
  5. ↑ Noyes, John E. (2000). Establishment of a 24-Mile US Contiguous Zone. Current Legal Developments: United States. International Journal of Marine and Coastal Law, lk 269.
  6. ↑ 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 Symonides, Janusz (1989). Origin and Legal Essence of the Contiguous Zone. Notes and Comments. Ocean Development and International Law, lk 203–207.
  7. ↑ Lott, Alexander. (2018) The Estonian Straits: Exceptions to the Strait Regime of Innocent or Transit Passage. International Straits of the World. Series Editor. Boston - Brill. lk 177.
  8. ↑ Ficken, W. Ivan (1975). The 1935 Anti-Smuggling act applied to hovering narcotics smugglers beyond the contiguos zone: an assessment under international law“. University of Miami Law Review, nr 29, issue 4, lk 100-701.
  9. ↑ Konventsiooni nime ametlik tõlge eesti keelde sisaldub 10.03.1993. a vastu võetud merealapiiride seaduse §-s 2. Netis https://www.riigiteataja.ee/akt/MPS (19.11.2019).
  10. ↑ The Law of the Sea (Jan 1959), lk 109.
  11. ↑ ÜRO loomisega 1945.a läks rahvusvahelise õiguse kodifitseerimise ülesanne selle maailmaorganisatsiooni kätte. 1948. aastal valiti ÜRO Peaassambleel 34 väljapaistavast juristist koosnev Rahvusvahelise Õiguse Komisjon, kelle ülesandeks sai mereõiguse alal avamere ja territoriaalmere õiguslikku režiimi käsitlevate konventsioonide eelnõude väljakirjutamine. Allikas: Lindpere, H (2003), lk 22.
  12. ↑ Fitzmaurice, Gerald (1959). Some Results of the Geneva Conference on the Law of the Sea: Part I--The Territorial Sea and Contiguous Zone and Related Topics, [[International and Comparative Law Quarterly]
  13. ↑ Oda, Shigreu (1962). The Concept of the Contiguous Zone, International and Comparative Law Quarterly. International and Comparative Law Quarterly, nr 11, Issue 1, lk 158.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Külgvöönd&oldid=6206385"