Ava peamenüü

Köstrikool (teiste nimetustega kihelkonnakool, talurahvakool) oli 17. sajandi lõpust kuni 19. sajandi alguseni kihelkonnakeskustes kiriku juures tegutsenud eestikeelse talurahvakooli kõige vanem tüüp, kus lapsi õpetas kösterkoolmeister.

Köstrikoolide ulatuslikum asutamine algas pärast Rootsi kuningas Karl XI 1686. aasta korraldust, mille kohaselt tuli igasse Eestimaa ja Liivimaa kihelkonda asutada kool. 1688. aastal oli Eesti- ja Liivimaa 41 kihelkonnas kokku 49 talurahvakooli (köstrikoolid, külakoolid, mõisakoolid) ligikaudu 1100–1200 õpilasega. 1694. aastal tegutses Mandri-Eesti 45 kihelkonnas 59 kooli. Koolivõrk oli tihedam Lõuna-Eestis, eriti Tartumaal. Köstrikoolides õpetati lugemist, katekismust ja kirikulaulu.

Rootsi aja lõpul asutatud köstrikoolide tegevus katkes Suure näljahäda (16951697) ajal ning sellele järgnenud Põhjasõja aastatel. Köstrikoolide taastamine ja uute loomine kihelkonnakeskustesse algas 1720.–1730. aastatel. 18. sajandi keskpaigas tegutsesid köstrikoolid enamikus Liivimaa ja paljudes Eestimaa kihelkondades. Köstrikoolide peamiseks ülesandeks oli endiselt talurahva lastele lugemise õpetamine.

Köstrikoolid muudeti 19. sajandi esimese veerandi talurahvareformide käigus uut tüüpi kihelkonnakoolideksluteri usu kihelkonnakoolideks, mis moodustasid talurahvakoolide teise ehk kõrgema astme.

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Liim, A. Köstrikool. – Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koostanud Allan Liim. Tartu: Rahvusarhiiv, 1999, lk 100–102.