Kõltsu mõis

Kõltsu mõis (saksa keeles Wellenhof) oli suvituskoht (saksa keeles "Villa"; vene keeles "дача") ja poolmõis Keila kihelkonnas Harjumaal, tänapäeva Laulasmaa küla lähedal^[1] Lääne-Harju vallas Harju maakonnas.

Ajalugu Redigeeri

Hiljemalt 1689. aastal oli sellenimeline hajatalu Keila kihelkonna Põllküla mõisa koosseisus. Lahustükk Ahtma küla ning Kellso (Kõltsu) ja Fiskare hajatalud eraldati Meremõisa mõisast arvatavasti siiski juba 1646 aastal vendade Erik ja Friedrich Wartmannide vahel sõlmitud pärandijagamise lepingu alusel. 1806. aasta juulis loovutas Põllküla mõisa pandipidaja Joachim Friedrich v. Wrangell pandiõiguse Fiskare ja Kelso taludele (kokku 0,25 adramaad talumaad) 2000 bankorubla eest Meremõisa mõisa rentnikule vabahärra Georg Robert Wilhelm von Uexküllile. Ahtma küla jäi seejuures endiselt Põllküla mõisa juurde kuuluvaks. Kõltsu maaüksuse praeguseni säilinud suvituskoha hoonestuse rajas paruniproua Benedicte v. Uexküll 19. sajandi lõpul, mil nimetatud talud likvideeriti ning maaüksus jagati viieks suvituskohaks (villa Wellenhof, villa Seehof, villa Koppelmann, villa Tannensee ja villa Koske). Sel aastal kuulus mõisale 100 tiinu maad. 1878. aastal müüsid parunessid Louise ja Friedrike von Uexküll`id Kõltsu mõisa küljest mõisamaakoha Seehof (mereäärne koht), suurusega 1640 ruutsülda, Theodor von Mohrenschildt`ile, kes müüs selle 1883. aastal Victor von Maydellile^[2].

Aastal 1891 valmis ka Kõltsu mõisa härrastemaja, mille katust katsid Soomest toodud sindlid. Rahvasuu räägib, et Benedicte armastanud väga roose ja istutas neid lisaks häärberi ümbrusele ka randa, nii et sealt hakkasid kurdlehised roosid teistesse ümbruskonna randadesse levima.^[3] Alates 1909. aastast kuni ümberasumiseni kuulus Kõltsu nime kandev suvituskoht v. Mohrenschildtidele. Seoses sellega, et tegemist ei olnud mõisaga, ei laienenud sellele ka 1919. aasta Maaseadusega kehtestatud sundvõõrandamine.

Hiljem tegutses seal suviti pansion. Suvitajaid kutsus rannast lõunale kell, mille helin kostnud vaikse ilmaga ka Kersalu randa.

Teise maailmasõja järel tegutses mõisa peahoones Leen Kullmani nimeline Klooga I pioneerilaager. Laste jaoks ehitati uued hooned, häärberis elasid kasvatajad.

Aastal 2007 koostati projekt mõisahoone taastamiseks. Projekti autoriteks olid arhitekt Jüri Irik, sisekujundajad Kaire Kemp-Tišler ja Ea Andla. Sepistatud piirdeaia ja väravad valmistas Heigi Jelle, vitraažid lõi vitraažikunstnik Valev Sein, Aia projekteerisid aiandusarhitektid Ülle Grišakov ja Triin Järve.