Juuru kalmistu

Mitte segi ajada Juuru õigeusu kalmistuga ja Juuru kirikuaiaga

Juuru kalmistu on Rapla maakonnas Rapla vallas Juuru alevikus asuv kalmistu. Kalmistu on arvele võetud ajaloomälestisena.

Juuru uue kalmistu läänevärav

Juuru kalmistust linnulennult umbes 850 m põhjas on Juuru kirik ja kirikuaed ning Juuru kalmistust linnulennult umbes 1300 m loodes on Juuru õigeusu kalmistu.

AjaluguRedigeeri

Vanim kalmistu Juurus asus praeguse Juuru Mihkli kiriku ümbruses, pärinedes tõenäoliselt 12. sajandist. Külakalmistu juurde ehitati 1238. aastal kirik ja selle ümbrusesse maeti  lihtrahvast 18. sajandi lõpuni, seejärel jäi see vaid kohalike mõisnike ja koguduse vaimulike matmiskohaks.

Vana kalmistuRedigeeri

1772. aastal andis Venemaa keisrinna Katariina II välja ukaasi, mis nägi ette matmispaiga rajamist soovitavalt 300 sülda (ca 700 m) elamutest eemale. Seaduse tulemusena rajatigi kirikust üle poole kilomeetri kaugusele, Juuru mõisa maadele kalmistu ehk rahvakeeles "vana surnuaed". Kalmistut on suurendatud mitmel korral. Kalmistu suurus on 2,4 ha.

Vanale kalmistule üldreeglina ei maeta, küll aga üksikuid erandeid tehtud kuni tänaseni. Kalmistu on võetud 1987. aastal looduskaitse objektina arvele tema rikkaliku puude koosluse poolest ja 1997. aastal muinsuskaitse alla kui ajaloomälestis. 

Kultuuriloolised hauadRedigeeri

  • 1858. aastal Mahtra sõjas langenud talupojad – täpne matmiskoht teadmata
  • Otto Aver (1898–1919) Kaiust, langenud Vabadussõjas
  • Hans Linder (1895–1919) Kaiust, langenud Vabadussõjas

Uus kalmistuRedigeeri

1896. aastal eraldas EELK Juuru Mihkli kogudus oma maast  maa-ala uue kalmistu rajamiseks. 19. septembril 1899 õnnistati uus kalmistu sisse. 1934. aastal laiendati kalmistut põhjasuunal ja kalmistu suuruseks kujunes 4,3 ha. Seati sisse kalmistuvahi ametikoht ja ehitati kalmistumaja. Plaanis oli ehitada ka kabel.

Kalmistu uuema osa lääneküljel asub II maailmasõjas langenud eestlaste ühishaud, kus on 1941. aastal Mahtra soolahingus surma saanud omakaitselaste, Kaiu mässus langenute ja Soomepoiste kalmud.

Ühishauast üle tee idaküljel asub punaväes langenute ühishaud, mida tähistab põllukivi kirjaga: "Igavene au Suures Isamaasõjas langenuile 1941 – 1945." (paigaldatud 1970. aastal, autoriks ja valmistajaks O. Kuulpalu). Ühishaud on ajaloomälestisena arvele võetud.[1]

Kultuuriloolised kalmudRedigeeri

  • Eduard Aus (1887–1977) Juurust, Juuru kooli pikaaegne direktor, Eesti NSV Ülemnõukogu III ja IV koosseisu saadik
  • Johannes Eggeder (1899–1919) Kuimetsast, langes Vabadussõjas
  • Oskar Rudolf Jüriväli (1884–1955) Atlast, I Riigikogu saadik 1921–1923
  • Valter Kadarik (1898–1975) Juurust, loomaarst ja poliitik, Rahvuskogu 1937 ja I Riigivolikogu saadik 1938–1940
  • Karl Kakadu (1899–1919) Mahtrast, langes Vabadussõjas
  • Rudolf Kaljuste (1898–1957) Järlepast, Vabadusristi kavaler
  • Juhan Koov (1881–1953) Maidlast, Vabadusristi kavaler
  • Arthur Korv (1892–1959) Härglast, Vabadusristi kavaler
  • Julius Kranberg (1900–1919) Kuimetsast, langes Vabadussõjas
  • Ants Kruusimägi (1909–1987) Juurust, pedagoog, näitejuht, kodu-uurija ja Mahtra Talurahvamuuseumi rajaja
  • Tõnu Lang (1830–1915) Kaiust, Mahtra sõdalane
  • Ado Meinberg (1890–1919) Inglistelt, langes Vabadussõjas
  • Juhan Oras (1879–1922) Kuimetsast, koolmeister, Eestimaa kubermangu esindaja Venemaa IV Riigiduumas 1912–1917
  • Priidik Ross (1893– 1919) Inglistelt, langes Vabadussõjas
  • Kaarel Raspel (1899–1919) Heldalt, langes Vabadussõjas
  • Mihkle Truumann (1885–1920) Mahtrast, langes Vabadussõjas[2]

ViitedRedigeeri

  1. Juuru kalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 28.09.2014)
  2. Kask, Kalev. Juuru kalmistud. 2018 (Käsikiri)

VälislingidRedigeeri