Julius Mark

Julius Mark (27. märts 1890[1] Idavere, Haljala kihelkond2. märts 1959 Washington[1]) oli eesti keeleteadlane. Aastatel 1938-1940 Eesti teaduste akadeemia liige ning asepresident.

Julius Mark (1930)

Elukäik ja teadustegevusRedigeeri

Julius Mark sündis 27. märtsil 1890 Haljalas. Gümnaasiumihariduse omandas ta Tallinnas venekeelses Aleksandri Gümnaasiumis. Aastatel 19111912 õppis ta Tartu ja 19121915 Helsingi ülikoolis ning osales I maailmasõjas ja Vabadussõjas. 1918. aastal kaitses ta Helsingis oma magistritöö mordva keelte (eriti ersa keele) alal. 1919. aastal kutsuti ta Tartu ülikooli soome-ugri ja samojeedi keelte professori kohusetäitjaks. 1923. aastal kaitses J. Mark (olles Lauri Kettuse õpilane) Helsingis doktoriväitekirja „Die Possessivsuffixe in den ostseefinnischen Sprachen“ (ilmus 1925), mis käsitles läänemeresoome keelte omastusliiteid.[1]

Pärast doktoritöö kaitsmist nimetati J. Mark Tartu Ülikooli korraliseks professoriks uurali keeleteaduse alal.[1] Sel kohal töötas ta kuni 1944. aastani. Ta uuris ja õpetas üliõpilastele mitmeid keeli, eriti lapi keelt ja mordva keeli, hiljem ka komi ja udmurdi keelt, ungari keele olemust ja ajalugu, aga ka soome-ugri keelte suhteid teiste keelkondade keeltega ning keeleteaduse üldprobleeme. J. Mark tegeles ka tõlketööga, näiteks tõlkis ungari keelest Ferenc Molnári "Pál-tänava poisid".[2]

Õppetöös oli Mark väga range. Auditooriumis ta üliõpilastel eriti rääkida ega küsimusi esitada ei lasknud, kuigi mitteformaalses õhkkonnas nendega suhtles. Kui üks Prantsusmaal õppimas käinud üliõpilane julges pomiseda, et professor Aurélien Sauvageot'l on ühes küsimuses teistsugune seisukoht, saatis Mark ta auditooriumist välja ning asi lõppes sellega, et too läks hoopis metsandust õppima.

19221924 oli J. Mark Akadeemilise Emakeele Seltsi ajakirja Eesti Keel [1] esimene peatoimetaja.

J. Mark lõi kaasa Õpetatud Eesti Seltsi töös ja valiti 1929. aastal seltsi esimeheks (oli sel ametikohal kuni 1936). Tema algatusel võttis Õpetatud Eesti Selts töökeelena kasutusele eesti keele. J. Mark õhutas noori õpetlasi ÕESis esinema ja avaldama seltsi väljaannetes oma töid. Tema enese sulest ilmus ÕESi aastaraamatus ja toimetistes nii keele- kui ka etnograafiaalaseid uurimusi, nagu da-infinitiivi keerulistest vormidest läänemeresoome keeltes, viljakoristamisest ja rehepeksust Eestis jms. J. Mark lõi tihedad sidemed ka teiste maade soome-ugri keelte uurijatega.

Ta viibis uurimisreisidel Ungaris (1912, 1924), Soome Lapimaal (1925, 1926), Nõukogude Liidu soome-ugri aladel (1929). J. Mark oli valitud Ungari Soome-Ugri Seltsi (1923), Ungari Turaani Seltsi, Budapesti La Fontaine’i Seltsi (1930), Ungari Teaduste Akadeemia (1933), Ungari Keeleteadusliku Seltsi (1937) ja Soome Kalevala Seltsi (1937) välis- või auliikmeks. 1930. aastal valiti ta Soome-Ugri Uurimise Komitee esimeheks.

Selline ulatuslik uurimistöö ja mitmekülgne teaduslik-organisatoorne tegevus lõid eeldused, et J. Margist sai 1938. aastal asutatud Eesti teaduste akadeemia liige. Rahvasteliidu Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti Rahvusliku Komitee koosseisus võttis ta tegusalt osa juba akadeemia asutamise ettevalmistamisest. Ta tundis suurt muret selle pärast, et ühe esialgse projekti kohaselt olid kodumaised teadused kavandatavas Teaduste Akadeemias mõnevõrra tagaplaanile surutud. J. Mark valiti vastasutatud Eesti TA asepresidendiks. Ta oli ka Eesti TA esimese aastaraamatu toimetaja (ilmus 1940).

J. Margi elukäik pärast sõda kulges edasi paguluses, ta lahkus Eestist 1944, viibis esialgu Taanis, seejärel alates 1947. aastast Ameerika Ühendriikides, kus ta oli vene keele õppejõud Harvardi ülikoolis ja 1951. aastast soome keele õppejõud Georgetowni ülikoolis Washingtonis.[1] Tema rikkalikud keele- ja etnograafilise ainestiku kogud jäid Eestisse.

J. Mark suri 2. märtsil 1959 Washingtonis.

TeoseidRedigeeri

  • Ungari kirjanduse ülevaade. Tartu, 1914.
  • Mõned jooned tšeremisside, votjakite, sürjanite ja mordvalaste käekäigust peale 1917. aastat . Tartu, 1925.
  • Etymologische Beiträge. Helsinki, 1927.
  • Lapi pulmakommetest. Tartu, 1929.
  • Soome-ugri rahvaste kaubandusest. Tartu, 1936.

IsiklikkuRedigeeri

Julius Margi vend oli majandusteadlane Reinhold Mark.

Julius Mark oli aastatel 19211941 abielus skulptori ja graafiku Kristine Meiga (18951969). Nende tütred on antropoloog Karin Mark (19221999), maalikunstnik ja raamatugraafik Lüüdia Vallimäe-Mark (19252004) ning geoloog ja paleontoloog Elga Mark-Kurik (19282016).

TunnustusRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Sven-Erik Soosaar Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis (vaadatud 18. novembril 2011)
  2. Lehtmets, Aino, Oengo'te sugupuu, 1989

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri