Ava peamenüü

Julius Juhkentaal (23. jaanuar 1909 Tallinn27. juuli 1998 Seattle) oli eesti vaimulik ja misjonär.

Alghariduse sai Julius Tallinna linna V ja XIII algkoolis aastatel 19171923. Gümnaasiumihariduse sai ta (aastal 1928) Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasiumist, kusjuures klassi ühe parima õpilasena ei olnud ta mitte õppemaksust vabastatud, vaid sai paaril korral hea õppeedukuse eest koguni rahalist toetust. Aastal 1928 astus ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kuid tuli sealt ära, teenides 19291930 kaitseväes sundaega. Pärast ajateenistust õppis ta 19301935 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Prooviaastal oli ta Tallinna Jaani koguduses. Õpetajaametisse ordineeriti ta 27. detsembril 1936.

17. oktoobril 1933, pärast rahvahääletuse tulemuste teatavakssaamist, põletas Julius Juhkentaal Tartu Vanemuise einelauas Postimehe numbri, pidades ühtlasi kõne, kus ta ütles, et suuril hetkeil eesti rahvas on toonud ohvreid ja ka täna on üks selliseid suuri hetki. Täna tuuakse ohvriks "Postimees", milline ohverdamine peab tähendama, et eesti rahvas vabaneb igasugu mustusest.[1]

Aastatel 19361938 oli ta Tallinna Jaani koguduse noorsootöö õpetaja. Aastatel 19381940 oli ta Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja Aleksander Kappi isiklik adjunkt. Pärast praost Aleksander Kappi surma sai tast Tallinna Toompea Kaarli koguduse 1. pihtkonna õpetaja. Julius Juhkentaal tegutses veel 19371940 usuõpetajana mitmes koolis: Tallinna Erakolledžis, Tallinna Prantsuse Lütseumis, Jakob Westholmi Gümnaasiumis ning Kubu Tütarlastegümnaasiumis.

1941. aasta juuniküüditamisest õnnestus Juhkentaalil pääseda. Kuid Venemaale pidi ta ikkagi minema. Nimelt mobiliseeriti ta 29. juunil 1941 Nõukogude armeesse. Talvel olid nad metsatöödel, kus nälja ja ülejõukäiva töö tõttu paljud hukkusid. Kevadel viidi mehed Tšerbakuli, kus asus Eesti diviis. Neile anti sõjaväeriided, toit oli mõnevõrra parem ja elu väljakannatatavam. Kuid Juhkentaali hakati kahtlustama ja ta sattus sunnitöölaagrisse, mis asus Uurali mägedes. Toidunormid langesid kõvasti. Oli selge, et sellistes tingimustes talve üle ei ela. Äärmise saladuskatte all saadi kokku viieliikmeline grupp, kes säästsid leivanormist niipalju kui võimalik, võltsisid puudulike vahenditega dokumendid ja otsustasid põgeneda kas kuhugi Euroopasse, Iraani või Türki. 25. septembril 1942 hiilitigi valvurist mööda ja seigeldi valdavalt raudteerongidega lõuna suunas, pääsedes keerulistest olukordadest vale, teesklemise, hulljulguse, häbematuse, aga ka hea õnne tõttu. Kuu aega hiljem ületati Afganistani piir, anti end Afganistani politsei kätte. Loata piiriületuse eest järgnes 2-aastane vangistus Kabulis. Suure vaevaga saadi ühendus Kabulis asuva Inglise saatkonnaga ning mehed anti üle inglise võimudele Indias.

1945. aastal viidigi Juhkentaal koos nelja eestlasest kaaslasega Peshawari. Tema kaaslased saadeti Briti sõjaväkke, Juhkentaal aga eraldati grupist. Tema kohta levis info peagi Mardani distrikti - väikesesse Peshawari eeslinna, kus töötas üks luterlik Taani Pathan Misjon. Kuna nad vajasid kõrgema usuteadusliku haridusega vaimulikku misjonäriks, tehti talle ettepanek. Ta õppis ära urdu keele, pidas selles keeles teenistusi. Mardanis sai ta ka kirja teel kontakti abikaasa ja tütrega ning aastal 1946 saabusidki abikaasa ja tütar Indiasse. Misjonäriks jäi Juhkentaal aastani 1948, mil keeruliste olude tõttu lahkuti Inglismaale.

Inglismaal elas ta 19481952, kus ta teenis eestlastest põgenikke Luterliku Maailmaliidu raames. Pere elas Bristolis, kus aastal 1949 sündis ka poeg. Aastal 1952 asus pere USA-sse, kus kuni aastani 1974 (pensionieani) teenis mitut Ameerika kogudust. Aastal 1974 kolis ta Seattle'sse, kus oli kuni 1976 E.E.L.K. Seattle koguduse õpetaja. 19761983 oli ta E.E.L.K. USA Chicago praostkonna vikaarõpetaja ja kaplanina Des Monies Good Samaritan Center'is. Julius Juhkentaal suri aastal 1998 ja ta on maetud Seattle'i Evergreen-Washelli eesti kalmistule.[2][3]

siklikkuRedigeeri

Julius Juhkentaali äi oli Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja Aleksander Kapp.

ViitedRedigeeri

  1. Tartus põletati "Postimeest". Vaba Maa, 18. oktoober 1933, nr 244, lk 1.
  2. Konrad Veem Eesti Vaba Rahvakirik Dokumentatsioon ja leksikon EVR Stockholm 1988
  3. Eesti Kirik nr 2/ 1979

VälislingidRedigeeri