Vikipeedia

Juhuleiud

Juhuleiud geneetikas on geeniuuringute käigus avastatud geenivariandid, mis ei ole seotud uuringute eesmärgiga, kuid millel võib sellest hoolimata olla meditsiiniline või sotsiaalne väärtus.[1][2]

Juhuleide ei otsita aktiivselt ega tahtlikult ning neid tuleb eristada leidudest, mis jäävad eesmärgi piiresse, samuti teisestest leidudest, mille avastamine ei ole seotud uuringute põhieesmärgiga, aga mida otsitakse siiski aktiivselt.[3]

Laiaulatuslikes geeniuuringutes, kus vaadeldakse kogu genoomi, on keeruline vahet teha, milline leid on eesmärgipõhine, milline mitte,[4] ning mida igapäevasemaks ülegenoomsed uuringud muutuvad, seda vähem saab iga leid olla täielikult juhuslik[5]. Kitsaskohtadest hoolimata on termin "juhuleiud" saavutanud siiski üldkasutuse.[1][5].

Kaasneda võiv kasu muuda

Patogeensed geenivariandid võivad organismis põhjustada tõsiseid ja ohtlikke fenotüübilisi muutusi, mis vajavad meditsiinilist sekkumist (järelevalvet, ravi, operatsiooni) või mida on võimalik ennetada, muutes näiteks oma elustiili ja tevisekäitumist, seetõttu võib sellistest juhuleidudest teatamine päästa nende kandja elu.[4][5]

Autosoom-retsessiivsed haigused võivad avalduda järglastel, kuid ei mõjuta kandja enda tervist. Teadmine sellistest juhuleidudest aitab indiviidil teha reproduktiivseid otsuseid tulevase lapse tervise seisukohalt.[5][6]

Geeni sekveneerimises osaleb palju vaimupuudega või kaasasündinud anomaaliatega lapsi. Nendes geeniuuringutes avastatud geenimutatsioonid ei võimalda küll parandada lapse hetketervist, kuid võivad välja tuua vajaduse sekkuda kummagi vanema või teiste perekonnaliikmete tervisesse.[5]

Juhuleidude näiteid muuda

Tabelis on esitatud geenivariandid ja neile vastavad haigused, haiguste avaldumise vanus ja ennetusstrateegiad.[7]

Geenid Haigus Avaldumise vanus Ennetusstrateegiad
BRCA1, BRCA2 Rinna- ja munasarjavähk Rinnavähk ≤25-aastaselt;
munasarjavähk ≤40-aastaselt		 Rinnavähk: <25-aastastel naistel iga-aastane kliiniline rindade uuring; >25-aastastel järelevalve (iga-aastane mammograafia ja magnetresonantstomograafia); kliiniline rindade uuring (iga kuue kuu tagant) või profülaktiline mastektoomia.
Munasarjavähk: 30–35-aastastel naistel perioodiline sõeluuring (CA-125 vereproov ja transvaginaalne ultrasonograafia; >35-aastastel profülaktiline bilateraalne salpingo-ooforektoomia).
PKP2, DSP,
DSC2, TMEM43,
DSG2		 Arütmogeenne parema vatsakese
kardiomüopaatia/düsplaasia		 Tavaliselt alates noorukieast
(4–64-aastaselt)		 EKG seire.
Äkksurma ennetamine: oluliselt vähendada treeninguid, katkestada võistlussport.
Haiguse kulu ennetamine või aeglustamine: beetablokaatorid ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid.
LDLR, APOB,
PCSK9		 Perekondlik hüperkolesteroleemia Homosügootidel: noorukieas;
heterosügootstel meestel: südameatakk ≥40-aastaselt;
heterosügootsetel naistel: südameatakk ≥50-aastaselt		 Lapsed ja noorukid: dieet.
Lapsed ja täiskasvanud: elustiili muutused (dieet, füüsiline aktiivsus, mittesuitsetamine).
Võimalikud ravimid: statiinid, sapphappe sekvestrandid, niatsiin, esetimiib, gemfibrosiil, fenofibraat jt.

Probleemid muuda

Ülegenoomne sekveneerimine võib paljastada informatsiooni, mis on ebaselge või teadmata tähendusega. Ebamäärasus võib põhjustada patsientidele muret, ärevust, frustratsiooni või depressiooni. Samuti ei ole kõigil juhuleidudel teadaolevat ravi või ennetusmeetmeid.[1][8] Lisaks on juhuleiu haiguseks kujunemise tõenäosust raske ennustada, sest geenide ekspresseerumine võib sõltuda teistest geneetilistest, keskkondlikest või juhuslikest faktoritest, mida ei saa ette näha. Võimalik on ka valemärgistus – healoomulised loetakse patogeenseks või osutuvad juhuleiud valepositiivseteks.[4][5]

Teadusuuringute süsteemis ei ole paika pandud selget juhuleidude tagasisidestamise poliitikat[4]. Samuti puudub infrastruktuur juhuleidudega kaasnevate ulatuslike andmete säilitamiseks, analüüsimiseks ja järelkonsultatsioonide pakkumiseks. Seda võib olla kulukas ja keeruline rakendada, eriti kui juhuleiud avastatakse aastaid pärast DNA kogumist, mil uuritava kindlaksmääramine on raskendatud.[5][6] Spetsiifiliste geenivariantide mõjust tervisele on suurte andmehulkade tõttu raske ülevaadet koostada[8][9]. Juhuleidude kindlaksmääramine, tõlgendamine ja tagasisidestamine tähendab tervishoiuteenustele suurenenud ajakulu, pingutusi ja ressursse. Suurim arvatav väljakutse tagasiside andmisel on arstide ajapuudus ja ka kompetentsus.[5] Patsientidega juhuleidude teemal suhtlemine võib arstide ja teadlaste võimekuse üle koormata[1].

Eetilised küsimused muuda

Käib tugev arutelu selle üle, kas peaks juhuleidudest teatama ja kui, siis millistest, kes, kuidas ja millal seda peaks tegema[4][5][10]. Uuritavad peaksid esiteks otsustama, kas nad soovivad geneetilise informatsiooni kohta tagasisidet[8]. Kuna mitmed empiirilised uuringud väljendavad, et paljud indiviidid soovivad ja eeldavad tagasisidet juhuleidudest, võidakse vaikimist vääriti tõlgendada[4].

Probleemiks on, kas teadlased/arstid peaksid teatama juhuleiust, kui uuritav ei ole andnud varem nõusolekut tagasisideks, aga juhuleid on tervise seisukohalt oluline. Teadlastel/arstidel võib olla tulevikus vastutus, kui nad ei teata meditsiinilist sekkumist vajavast juhuleiust, samas kui tuleb arvestada patsiendi õigusega mitte teada.[4][5][7]

Lapsel avastatud juhuleiud, mis avalduvad alles täiskasvanueas, võivad aja jooksul siiski oma tähtsuse kaotada. Sellest kerkib küsimus, kas juhuleiust peaks teatama kohe, kui see avastatakse, või ajaks, mil laps on jõudnud noorukiikka.[5] Kui ei anta konkreetseid soovitusi, millal selliseid tulemusi avalikustada, võib teatamisega kaasneda risk põhjustada tarbetut kahju uuritavale ja tema perekonnale[8].

Juhuleiud võivad kõnetada ka uuritava perekonnaliikmeid ja sugulasi, seetõttu tuleb valmis olla nendega kontakteerumiseks. Uuringud on näidanud, et teoreetiliselt on see inimeste jaoks keeruline, kuna ei olda sugulastega kontaktis või tuntakse liiga suurt vastutust sellise informatsiooni jagamiseks.[5]

Võimalikud lahendused muuda

Juhuleidude käsitlemine vajab rahvusvahelist konsensust ning poliitika välja töötamist. On laialt levinud üksmeel, et selgelt patogeensetest juhuleidudest, millel on olemas ravi või ennetusmeetmed, tuleb uuritavale teada anda[5][6]. Samas soovitatakse teadlastel mitte teatada juhuleidudest, millest ei ole kasu uuritava seisukohast, kaasaarvatud leiud, mille tähtsus tervisele või reproduktsioonile ei ole kindlaksmääratav[4]. Tagasiside puhul tuleks arvesse võtta seda, kas juhuleiud on otseselt seotud mingi kindla haiguse väljakujunemisega, kas on olemas ravi või ennetuslikud meetmed, millises vanuses juhuleid avalduda võib, kui tõsine on olukord, ja selgitada tõenäosus vastava seisundi väljakujunemiseks.[11]

Biopanga uurimissüseemi teadlastele on välja pakutud, et teatada tuleks õigeaegselt juhuleidudest, mis vastavad kõikidele järgnevatele kriteeriumitele:

  • leiud on analüütiliselt kehtivad, tagasisidestamine uuritavale on kooskõlas kehtiva seadusega;
  • uuritav on andnud nõusoleku tagasisideks;
  • juhuleidudel on tõestatud ja märkimisväärne risk osaleda tõsise terviseseisundi väljakujunemises või on neil reproduktiivne tähtsus;
  • juhuleidude osas saab kliiniliselt midagi ette võtta, st uuritav või arst saavad ennetada või muuta vastava tervisliku seisundi käekäiku või selle ravi.[4][9]

Enne uuringus osalemist tuleks patsientidele pakkuda põhjalikku nõustamist ning teatada võimalusest, et uuringuga võivad kaasneda ebaselged tulemused[1]. Tagasiside pakkumine nõuab geneetikaalaste nõustajate olemasolu ja erialaarstide panust. Biopangad vajavad asjakohast personali, vahendeid ja rahastust, et analüüsida juhuleidude teatamise vajalikkust ja hallata teatamise protsessi.[4] Pragmaatiline lahendus praegusele asjakohase infrastruktuuri puudumisele tervishoiuteenustes võiks olla vastutuse kandmine patsientidele, andes neile loa ise oma genoomilise informatsiooni haldamiseks ning luua võimalus vajadusel arstiga kontakteerumiseks[5].

Genoomiuuringu tulemusi soovitatakse vaadata kui dünaamilist ressurssi, millest ei pea teatama korraga, vaid vähehaaval[5]. Arstidel ja patsienditel soovitatakse suhtuda juhuleidudesse kui potentsiaalselt kasulikku lisainformatsiooni, mis on osa kaasaegsest meditsiinist[5]. Kuna geeniuuringutes osalejate ning tervishoiutöötajate vaadete kujunemine on suuresti tuginenud hüpoteetilistele situatsioonidele, saab nende kehtivust kontrollida vaid situatsioonides, kus juhuleiud on laialt levinud reaalsus[5].

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Lohn, Z., Adam, S., Birch, P. H. & Friedman, J. M. (2014). Incidental Findings from Clinical Genome-Wide Sequencing: A Review. J. Genet. Couns. 23, 463–473
  2. ↑ Green, R. C. et al. (2014). NIH Public Access. 15, 565–574
  3. ↑ Schuol, S. et al. (2015). So rare we need to hunt for them: reframing the ethical debate on incidental findings. Genome Med. 7, 83
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 Wolf, S. M. et al. (2012). Managing incidental findings and research results in genomic research involving biobanks and archived data sets. Genet. Med. 14, 361–384
  5. ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 Shkedi-Rafid, S., Dheensa, S., Crawford, G., Fenwick, A. & Lucassen, A. (2014). Defining and managing incidental findings in genetic and genomic practice. J. Med. Genet. 51, 715–23
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Cho, M. K. (2008). Understanding incidental findings in the context of genetics and genomics. J. Law. Med. Ethics 36, 280–5, 212
  7. ↑ 7,0 7,1 Dal-Ré, R., Katsanis, N., Katsanis, S., Parker, L. S. & Ayuso, C. (2014). Managing Incidental Genomic Findings in Clinical Trials: Fulfillment of the Principle of Justice. PLoS Med. 11, e1001584
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Knoppers, B. M., Zawati, M. H. & Sénécal, K. (2015). Return of genetic testing results in the era of whole-genome sequencing. Nat. Rev. Genet. 16, 553–559
  9. ↑ 9,0 9,1 Cassa, C. a et al. (2012). Disclosing pathogenic genetic variants to research participants: quantifying an emerging ethical responsibility. Genome Res. 22, 421–8
  10. ↑ Klitzman, R., Buquez, B., Appelbaum, P. S., Fyer, A. & Chung, W. K. (2014). Processes and factors involved in decisions regarding return of incidental genomic findings in research. Genet. Med. 16, 311–317
  11. ↑ Turbitt, E., Wiest, M. M., Halliday, J. L., Amor, D. J. & Metcalfe, S. a. (2014). Availability of treatment drives decisions of genetic health professionals about disclosure of incidental findings. Eur. J. Hum. Genet. 22, 1225–1228
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Juhuleiud&oldid=5277518"