Józef Piłsudski

Józef Klemens Piłsudski (5. detsember 1867 Zułów (praegu Zalavas), Vilno kubermang, Venemaa Keisririik – 12. mai 1935 Varssavi, Poola) oli Poola sõjaväelane (marssal) ja riigitegelane, Poola sõjaväe rajaja. 1918–1922 oli ta Poola riigipea (Naczelnik Państwa). Aastatel 1926–1935 Poola diktaator.

Józef Piłsudski
Poola riigipea
Ametiaeg 14. november 1918 – 11. detsember 1922
Eelnev	Asevalitsusnõukogu
Järgnev	Gabriel Narutowicz (president)
21. Poola peaminister
Ametiaeg 15. august 1930 – 4. detsember 1930
Eelnev	Walery Sławek
Järgnev	Walery Sławek
16. Poola peaminister
Ametiaeg 2. oktoober 1926 – 27. juuni 1928
Eelnev	Kazimierz Bartel
Järgnev	Kazimierz Bartel
Vägede kindralinspektor
Ametiaeg 27. august 1926 – 12. mai 1935
Eelnev	Ametikoht loodi
Järgnev	Edward Rydz-Śmigły
7. Poola sõjaminister
Ametiaeg 16. mai 1926 – 12. mai 1935
Eelnev	Juliusz Tadeusz Tarnawa-Malczewski
Järgnev	Tadeusz Kasprzycki
Isikuandmed
Sünninimi	Józef Klemens Piłsudski
Sündinud	5. detsember 1867 Zułów, Vilno kubermang, Venemaa Keisririik (tänapäeva Zalavas, Leedu)
Surnud	12. mai 1936 (67-aastaselt) Varssavi, Poola
Erakond	parteitu (varem PPS)
Abikaasa	Maria Koplewska (1899–1921) Aleksandra Szczerbinska (1921–1935)
Lapsed	Wanda, Jadwiga
Autogramm
Sõjaväeline karjäär
Truudusvanne	Poola
Teenistusaeg	1914–1923 1926–1935
Auaste	Poola marssal
Üksus(ed)	Poola leegionid Poola maavägi
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Poola-Ukraina sõda Poola-Leedu sõda Poola-Nõukogude sõda

Elukäik

Ta sündis tänapäeva Leedu alal ja käis Vilniuse vene gümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis arstiteadust Harkivi meditsiiniinstituudis. Ta osales liikumises Narodnaja Volja nagu vanem vendki Bronisław Piłsudski, kellele määrati poliitilise tegevuse eest surmanuhtlus, mis asendati 15-aastase sunnitööga.

22. märtsil 1887 arreteeriti ta süüdistatuna vandenõu organiseerimises keiser Aleksander II tapmiseks. Aastail 1888–1892 viibis viis aastat asumisel Siberis (Burjaatias). Pärast vabastamist 1892. aastal astus ta Poola Sotsialistlikku Parteisse, 1894. aastal valiti partei keskkomiteesse ja oli selle üks juhtivaid agitaatoreid ning andis välja põrandaalust ajalehte Robotnik.

1900. aasta veebruaris vangistati ta Lodzi linnas, talle mõisteti 10 aastat vabadusekaotust, kuid ta teeskles vaimuhaiget ning viibis 5 kuud Peterburis vaimuhaiglas, kust põgenes välismaale. 1901. aastal jätkas poliitilist tegevust, siis juba Londonis.

1904. aastal, pärast Vene-Jaapani sõja algust suundus Jaapanisse, kontakteerus Jaapani luurega ja püüdis organiseerida abi poolakate ülestõusuks ning Vene armee kahjustamiseks. 1904 asutas ta Sotsialistliku Partei poolsõjaväelise üksuse (OBPPS).

Enne Esimese maailmasõja algust lõi kontaktid Austria-Ungari sõjaväeluurega ning nende kaasabil moodustas Galiitsias venevastase luurevõrgu Strelets. Esimeses maailmasõjas võitles ta brigaadikindralina Austria-Ungari sõjaväes 1914 loodud 10 000-mehelise Poola leegioni juhina.

Asutas 1914. aasta novembris Keskriikidele vaenuliku salajase organisatsiooni Polska Organizacja Wojskowa, mille avalikuks tulemise tagajärjel oli ta 1916. aastal sunnitud loobuma leegionäride juhatamisest.

1916. aastal oli ta Austria-Ungari toetusel loodud Poola ajutise valitsuse sõjaminister. 1917. aastal arreteerisid ta Magdeburgis Saksamaa keisririigi sõjavõimud, kuna ta keeldus Poolat okupeerivale Saksamaale truudust vandumast ning organiseeris saksavastast partisaniliikumist. 8. novembril 1918 ta vabastati ning saadeti Poola. 11. novembril loovutas ajutine valitsus võimu Piłsudskile. 14. novembril sai temast riigipea (Naczelnik Państwa).

Aprillis 1920 ülendati ta marssaliks ning ta sõlmis liidu Sõmon Petljuraga sõjaks Nõukogude Venemaa vastu.

Kuni 1922. aasta detsembrini tegutses Poola riigi presidendina ja vägede ülemjuhatajana, juhtis Poola-Nõukogude sõjas sõda Venemaa vastu eduka lõpuni. Pärast 1922. aastat elas ta eraellu tõmbunult kuni maini 1926, mil ta poliitiliste lahkhelide ja erakondliku võitluse lõpetamiseks sõjaväe kaasabil kukutas W. Witose valitsuse ning kehtestas 1926. aasta oktoobris sõjalise diktatuuri. Piłsudski keeldus riigipresidendiks valimisest ja loobus juunis 1928. aastal ka peaministri kohustest ja toimis sellest ajast (välja arvatud aeg detsembrist 1930 maini 1931, mil oli uuesti peaministriks) vaid vägede kindralinspektorina ja sõjaministrina.

Isiklikku

Ta oli kaks korda abielus. Esimest korda abiellus ta aastal 1899 Maria Piłsudskaga (1865–1921, neiuna Koplewska, esimesest abielust Juszkiewiczowa), kel oli eelmisest abielust tütar Wanda (1889–1908). Aastal 1921 abiellus ta Aleksandra Piłsudskaga (1882–1963, neiuna Szczerbińska), neil sündisid tütred Wanda (1918–2001, töötas psühhiaatrina) ja Jadwiga Piłsudska-Jaraczewska (1920–2014 arhitektina, elas Varssavis).

Tal oli neli venda: Bronisław (1866–1918, oli revolutsioonitegelane ning asumisel olles etnograaf, ainude uurija), Adam (1869–1935, oli Poola poliitik, Vilniuse linnapea ja Poola Seimi liige), Kazimierz (1871–1941, arreteeriti 1939, suri Buhhaaras) ja Jan (1876–1950, oli Poola poliitik, Kesk-Leedu seimi liige).

Tunnustus

Vapp.

• Eesti Vabadusristi I liigi I järgu ja III liigi I järgu ordeni kavaler. Saanud ka Kotkaristi I klassi mõõkadega teenetemärgi 6.06.1930.

Kirjandus

• G. Rahnulo. Poola suure marssali lossis. Uus Eesti, 12. juuni 1936, nr 157, lk 4; loetav ka digiteeritud ajakirjanduse aadressil
• Stefan Pomaranski, "Józef Pilsudski: elu ja teod". Bernhard Linde autoriseeritud tõlge poola keelest. Varak, Tallinn 1936, 48 lk
• Jósef Piłsudski, "Minu esimesed lahingud". Bernhard Linde autoriseeritud tõlge poola keelest. Varak, Tallinn 1936, 224 lk
• Rudolf Sirge, "Józef Pilsudski: uue Poola looja". Sari Suurmeeste elulood, nr 39. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1937, 160 lk
• Józef Piłsudski, "1920. aasta". Bernhard Linde autoriseeritud tõlge poola keelest. Varak, Tallinn 1938, 232 lk
• Hannes Walter, "Josef Pilsudski – Komendant, Naczelnik Panstwa, Marszałek Polski" – Horisont 1998, nr 7, november, lk 27–30