Vikipeedia

Joonia koolkond

Joonia koolkonnaks nimetatakse loodusfilosoofe, kes tegutsesid Väike-Aasias Joonia piirkonnas Mileetoses ja Ephesoses 6. ja 5. sajandil eKr. Joonia filosoofide eesmärk oli seletada maailma ja selle nähtuste olemust toetudes mõistusele ja loomulikele põhjendustele.

Antiik-Ioonia kaart

Filosoofe ühendas huvi maailma tekkepõhjuste vastu, sooviti leida maailma alget (kr arche). Joonia koolkonna mõtlejad on oma sisult loodusfilosoofid[1] ja neil leiab aset üleminek maailma tõlgendamise viisis müüdipõhiselt logosele ehk mütoloogilis-religioossed maailmatõlgendused asenduvad üha enam filosoofilis-teaduslike ja mõistuslike seletustega. Üleminek toimus vähehaaval, paljude antiikaja filosoofide juures on müüdilise mõtlemise mõjud märgatavad.[2]

Eelklassikaline kreeka filosoofia jaotatakse koolkonniti, peale Joonia koolkonna on tuntumad pütaagorlased, eleaadid, atomistid ja sofistid. Mõned Joonia koolkonna liikmed kuulusid Mileetose koolkonda. Joonia koolkonna liikmeteks loetakse Thalest, Anaximandrost, Anaximenest, Herakleitost, Hipponit, Anaxagorast, Archelaost ja Diogenest Apolloniast.[3][4] Mõned autorid samastavad Mileetose koolkonda Joonia koolkonnaga.[5]

Teooriad muuda

Kokkuvõtlikult juurdles Muinas-Joonia filosoofia maailma loomuse ja algupära üle.[5] Varased joonia filosoofid võtsid maailma vaatlemise osa kõrvalseisja positsiooni. Nad väitsid, et kosmos toimib omaenda printsiipide (physis) alusel, mis eksisteerivad sõltumata inimeste tavadest ja traditsioonidest (nomos). Kosmose eraldamine inimhingest (psyche) võimaldas eelsokraatilistel filosoofidel arutleda kosmose tõelise olemuse üle ning pakkuda välja uusi maailma nägemise viise, mis erinesid varasemast mütoloogilisest maailmapildist. Vanakreeka mõttetargad pöörasid tähelepanu sellele, et maailm on mitmekesine, kuis seejuures ühtne ja seaduspärane. Sellest tekkis küsimus, kas paljususe taga peitub ühine alus, millest kõik asjad, kaasa arvatud jumalad, tekivad ja milleks kõik tagasi pöördub? Maailmapilt lähtub algaine igikestvusest ja hingestatusest. Füüsikaline on võrdne veel eetilisega. Nad seletasid maailma tekkimist ja koostist, erinevaid loodusnähtusi ja inimest maailmakõiksuse algega, otsides põhjendusi matemaatika, astronoomia, bioloogia ja meteoroloogia vallast. Maailmakäsitlus on dialektiline: nii alge kui kogu kõiksus on lakkamatus muutumises.[6]

Püüti mõista maailma oma mõistusega, otsimata abi religioonist, ilmutustest, kõrgema võimu tahtest või traditsioonist. Samal ajal õpetasid nad teisigi enese mõistust kasutama ning kõiges, kaasa arvatud oma õpetajates, kõhklema. Nad olid esimesed õpetajad, kes ei püüdnud edasi anda mitte fikseeritud teadmiste kogumit, vaid julgustasid õppijaid väitlema, vastu vaidlema ja oma ideid välja pakkuma.[7]

Võimalikud mõjutajad muuda

Õhtumaine filosoofia sai alguse Antiik-Kreekas, seda aega iseloomustasid ulatuslikud majanduslikud ja ühiskondlikud muutused, mis viisid aristokraatliku riigikorra kriisini ja uute valitsusvormide – türannia, demokraatia – tekkimiseni. Rauast töövahendite levimine tõi kaasa käsitöö ja kaubanduse kiire arengu, rahamajanduse, orjaturgude ja seadusandluse tekke. Toimus ühiskonna kihistumine, linnriikide kindlustumine, Kreeka asustusalade levimine Lõuna-Itaaliasse, Sitsiiliasse, Musta mere rannikule ja mujale. Aeglaselt muutuv ühiskonnakorraldus asendus uue, dünaamilise ja vastuolulisega. Selle mõtestamiseks ei piisanud enam mütoloogilisest maailmaseletusest, mistõttu kujunes vajadus uue maailma- ja inimkäsitluse järele.[6] Vana-Kreeka filosoofid olid tõenäoliselt varasematest tsivilisatsioonidest mõjutatud, peamisteks arvatakse olevat Babülooniat ja Egiptust.[8]

Babüloonia muuda

Babüloonlased olid tuntud oma astronoomiliste teadmiste osas. Templite preestrid tegid vastavaid vaatlusi ja raporteid. Esimesed päikesevarjutuse andmed pärinevad aastast 747 eKr. Lisaks lõid babüloonlased süsteemi, millega jälgiti päikese ja kuu liikumist. Arvatakse, et Thalese päikesevarjutuse ennustamine 28. mail 585 eKr baseerus sellel süsteemil.

Egiptus muuda

Egiptlased olid tuntud oma aritmeetiliste teadmiste poolest. On võimalik, et Thales tõi oma Egiptuse reisilt kaasa geomeetriaalased teadmed. Geomeetriliste seaduspäraste uurimine toetas Thalese ideed, et maailmas on kõik elemendid omavahel reeglipärases sõltuvuses.

 
Eelsokraatilised filosoofid

Jagunemine muuda

Filosoofid muuda

Mileetose koolkond muuda

Thales muuda

  Pikemalt artiklis Thales

Mõned autorid peavad Thalest esimeseks lääne filosoofiks. Teised aga on esimeseks pakkunud Parmenidest, Pythagorast ja Sokratest. Varem on kreeklased seletanud Maa päritolu ja loodust läbi antropomorfsete jumalate ja kangelaste. Ilmingud nagu äike ja maavärinad olid jumalate poolt põhjustatud. Seevastu püüdis Thales leida naturalistlikke seletusi maailmast, mitte viidates üleloomulikele jõududele.

Ta selgitas näiteks maavärinaid nii, et Maa hõljub vee kohal ning maavärin tekib siis, kui lained õõtsuvad vastu maad. Thalese väitis oma kosmoloogilises doktriinis, et maailm pärineb veest. Thales tugines selle väite puhul bioloogiale: kõik elav vajab oma olemasoluks vett. Aristoteles tõlgendas seda nii, et vesi kätkeb endas elujõudu ning on tarvilik kõigele elavale olles seeläbi substants, millest on tekkinud kõik muu. Thalese teooria põhjendusest ei saa aga tuletada väidet, et kõik maailma elemendid on tuletatud veest. Pigem on vesi kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus.[1]

Thalese mõtisklus kaasab loodusreligiooni elemente, kuna tema tõlgenduste kohaselt pidi aine ise olema elav või isegi hingestatud.[1] Thalese kohaselt oli isegi magnetil hing, kuna ta tõmbas rauda külge. Thalese väites peitub filosoofia põhiküsimus substantsist ehk olemusest. Millised on maailma peamised toimemehhanismid? Püüdest määratleda substantsi ja eksistentsi kujuneb hiljem välja metafüüsika. Thalese looduseuurimine ja filosoofia olid primitiivsed, ent nad olid tõukejõuks edasistele filosoofidele.[8]

 
Mileetose agoraa: selles kohas võisid õpetada Thales, Anaximendros ja Anaximenes.[9]

Anaximandros muuda

Anaximandros oli arvatavasti Thalese õpilane, kes jätkas Thalese kosmoloogilisi arutlusi süvendatul kujul ning jõudis abstraktsete üldistusteni.[6] Ta kirjutas Kreeka esimese filosoofilise teose "Loodusest", milles ta esitas oma astronoomilisi, geoloogilisi ja bioloogilisi vaateid. Tema esimesed selleteemalised proosakirjutised teevad temast Vana-Kreeka esimese proosakirjaniku.[8]

Anaximandrose mõtisklused koonduvad maailma kujundava algaine lähemasse määratlusse. Anaximandros arvas, et kõik pärineb ühest algelemendist, kuid mitte veest nagu arvas Thales. Anaximandrose argument, mis tõestas, et algaineks ei saa olla vesi ega mingi muu meile tuntud aine, oli seetõttu kui üks nendest oleks primaarne, siis ta vallutaks teised. Aristotelese tõlgenduste kohaselt oli Anaximandros väitnud, et need tuntud elemendid on üksteisega opositsioonis. Õhk on külm, vesi niiske, tuli kuum – kui ükski neist oleks lõputu, ei oleks seda praeguseks teised elemendid. Seetõttu peab primaarne element kosmilises võitluses olema neutraalne.

Anaximandrose kohaselt peab algelement olema lõpmatu, igiliikuv, elav ja igavene. Tema kohaselt ürgaine arche ei samastu ühegi nähtava ega tuntud ainega, see on meeleliselt tajumatu ja määratlematu (aoriston). Selle tunnuseks on piiramatus või lõputus (apeiron), millest kõik tekib ja millesse kõik hävides hajub. Ürgainest eralduvad kõik need ained, mis moodustavad antud maailma. Samuti väitis ta, et ürgaine peab ümbritsema kõiki maailmu. Anaximandrose kohaselt on meie maailm vaid üks paljude seast.

Esmalt eraldusid ürgainest soojus ja külmus, mille vastastikusest toimest tekkis niiskus ja teised ained. Viimased asetusid raskuse printsiibil. Kõige keskel oli maa kui raskeima aine kandja, selle all oli veekiht. Seejärel soojuse mõjul vesi auras, mille läbi tekkis kuiv veepind. Maa, mida kujutleti silindrilise kehana, oli ümbritsetud kergemaist ainekihtidest, õhust ja tulest. Viimaste ümber moodustusid taevakehad, mis asusid pöörlema ümber maa. Aegamisi kuivava maa niiskusest sündisid teised elavad olendid – loomad ja inimene. Inimene olevat filosoofi kohaselt alguses veeloom või arenes kuni täiskasvanuks saamiseni suures kalas, kes ajaga kohandus elama maismaal. Olemasolevad maailmad pole Anaximandrose järgi mitte loodud, vaid arenenud.

Anaximandrose kosmoloogia kohaselt kulges maailmas pidev ning perioodiline sünd ja kadu, tekkimine ja hävimine. Võib arvata, et ta on sellele käsitlusviisile omistanud moraalipõhise religioosse tähenduse. Ta õpetas, et üksikolendite olemasolu on ebaõiglane, mistõttu iga taoline peab oma olemasolu eest kandma karistust ja taas minema tagasi oma ürgolukorda hajudes ürgaineks.[1] Kõik tekib apeironist ja pöördub sellesse ka tagasi oma õiglusetuse karistuseks. Anaximandros väljendab asjade suhet eetiliste mõistetega, loodusmaailma läbi inimlike suhete. See annab tunnistust veel liigendamatust maailmatajust, mütoloogia alles taanduvast mõjust.[6]

Anaximenes muuda

 
Ephesos, Herakleitose kodulinn, oli tähtsuselt teine linn Joonias. Pildil on Rooma-aegne Celsuse ehk Ephesose raamatukogu

Anaximenes on tõenäoliselt Anaximandrose õpilane. Tema huvi keskendub maailma algainese otsimisse nagu Thales ja Anaximandroski, ent eesmärk on määratleda seda eelmistest konkreetsemalt. Anaximenes tunnustab määrangut, et maailmas on üks algaine. Ta nimetab selle õhuks, kuna see on piiramatu, kõikjale laialivalguv ja liikuv element. Lisaks leidub seda kogu maailmas ning see vastab seega ürgaine omadustele. Anaximenes väidab, et maa, vesi ja pilved on sellesama õhu või õhutaolise ürgaine tihenenud või kokkutõmbunud vormid.

Filosoofi hüpoteesi kohaselt tekkis õhu kondenseerumisel vesi, seejärel maa ja kivi ning nii sõltub kõigi ainete koostis kontsentratsioonist, s.t algaine suuremast või vähemast tihedusest. Õhk on elustav maailmajõud, millest kõik tekib ja milleks kõik taas muutub, et uuesti tekkida. Üksikesemed moodustuvad õhu paisumisest ja tihenemisest. Õhu hõrenemine on aluseks tulele ja eetrile, tihenemine tuulele, pilvedele, veele, mullale, kividele. Anaximenese arusaamas asjade tekkimisest sisaldub dialektiline idee – kvantitatiivsete muutuste üleminekust kvalitatiivseteks.

Anaximenes väidab, et ka jumaladki on õhust ehk esmaalgest ning alluvad maailma üldisele korrastatusele. "Mis on neis siis jumalikku?" küsib Anaximenese jumalate kohta keskaegne teoloog Augustinus.[6]

Jagamata oma eelkäija vaateid astronoomias – tema käsitlus maailma ehitusest on palju lihtsam – tunnustab ta siiski maailma perioodilise tekkimise ja hävimise protsessi. Nagu Anaximenes, nii ei tee ka Thales ja Anaximandros vahet mõistetel "aine", "jõud" ja "elu". Seetõttu nimetatakse neid maailmaseletusi hülosoistlikeks, s.t "elustatud mateeria teooriaks.[1]

Herakleitos muuda

Herakleitos (u 536–470 eKr), kes on pärit Efesosest, algaine otsimisega eelnevatega samas mõttes ei tegelenud, vaid pidas kõige tähtsamaks, et inimene oimaks maailma allumist seadustele, näeks "logost" ehk printsiipi, mille järgi kõik toimub kindlal viisil. Logos on Herakleitose jaoks ühtne seaduspärasus, mis annab mõista, et teatavas mõttes on kosmos üks ja ühtne asi. Logos ilmneb tema sõnul eriti vastandite kaudu, mille vahel on varjatud seosed. Maailm on mõtetatud tervik, kus ühes suunas toimuvaid muutusi lõpuks tasakaalustavad muutused teises suunas. Herakleitose metafüüsika väidab, et kogu kosmos toimib lihtsa dünaamilise printsiibi alusel, mis hoiab universumit harmoonilises olekus. Tema jaoks on kosmos vastandite ühtsus, mida hoiab pidevas liikumises kosmiline antagonism.

Tegelikkus on nagu tuli, ta on liikumises ja muudab kuju. "Keegi ei saa ühte ja samasse jõkke kaks korda astuda" on tuntud Herakleitose mõttetera. Kõikide nähtuste ja objektide taga on üldprintsiip, milleks on vastandite ühtsus. Muutumine on kosmosele olemuslik ja iga sündmus ajas on unikaalne. Herakleitos oletas, et kosmos on igielav tuli, mõõdu järgi süttiv ja mõõdu järgi kustuv. Seetõttu pidas ta eksisteeriva aluseks muutumise kehastust tuld: "Kõik vahetub tuleks ja tuli kõigeks, nagu kuld vahetub kaupadeks, kaup kullaks." Ühest küljest näeb Herakleitos maailma pidevas liikumises ja muutumises olevana, teisest küljest aga väidab kõigel olevat püsiva olemuse, mida saab tabada logose abil.

Herakleitose õpetusest arvatakse pärinevat hülosoismi õpetus, mille kohaselt on mateeria elus.[3]

Herakleitosele on oponeerinud Parmenides. Nimelt oli Herakleitos väitnud, et kõik voolab, kõik on millekski saamas, mitte miski ei ole. Parmenides kuulutas selle loogiliselt vääraks, sest olev on, mitte ei saa, sest kui ta saaks – tekiks või häviks – siis ta peaks saama eimillestki ja saama millekski, mis on (alles) eimiski. Eimiskit aga ei ole.[3]

Anaxagoras muuda

Anaxagorase järgi on olemas lõputu hulk lihtsaid elemente, mida ta nimetas seemneteks (spermata) ning mida hiljem hakati nimetama homoiomeerideks. Need on igavesed, muutumatud ja kvantitatiivselt erinevad ning neist elementidest koosnevad kõik asjad.

Lisaks arvas Anaxagoras, et ei ole olemas kaht asja, mis täielikult erineksid üksteisest – kõik on kõiges. Omadused, mis esinevad ühel, on olemas ka teisel, kuigi me neid ei näe. Täiesti uusi kvaliteete ei saa tekkida. Näiteks kuum vesi külmeneb ja roheline leht muutub kollaseks. Külm oli juba algusest vee omadus ja lehel oli kollase omadus, kuigi omadused kuum ja roheline domineerisid ja varjasid neid.

Materiaalsete asjade kõrval pidas Anaxagoras vajalikuks oletada vaimset jõudu, mida ta nimetas nous'iks ehk nuusiks ehk mõistuseks. Nuus on lihtne, ei ole segatud millegagi ja on üksinda iseendas. Nuus omab võimu kõigi asjade üle ja tal on teadmine kõige kohta; nuus on korrastav mehaaniline jõud, mis kujundas algkaosest maailma ehk algatas kosmose arengu. Lisaks tungib see läbi kõigest. Kuid see kosmiline mõistus ei ole siiski mitte täielikult immateriaalne, vaid on kõige peenem ja puhtam kõigist asjadest.

Anaxagorase maailma tekkimine meenutab hilisemat deismi, kuna nuus pani alguses kõik liikuma ja ei sega ennast enam hiljem selle käiku. Anaxagorase nuusi ja aine ehk mateeria eristamine saab aluseks dualistlikule maailmaseletamisele.[8]

Järelmõjud muuda

Joonia koolkonna filosoofide seisukohad ja vaated leidsid veel järgnevalgi sajandil mitte küll nimetamisväärset edasiarendamist, kuid siiski laialdast tunnustamist ja harrastamist. Diogenes Apollooniast populariseeris Anaximenese vaateid. Uute suundade esilekerkimisega ja filosoofilise mõtlemise süvendamisega osutub see mõju aga lühiajaliseks.

Filosoofid, keda Joonia koolkond ja Joonia intellektuaalne revolutsioon on mõjutanud: Pythagoras, Alcamaeon, Xenophanes, Parmenides, Melissus, Zeno, Empedocles, Hiooasus, Philolaus, Hippo, Leucippus, Democritus.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Elmar Salumaa (1992). Filosoofia ajalugu I. Antiikfilosoofia. Tallinn: EELK Konistooriumi Kirjastus- ja Infoosakond. Lk 14-15.
  2. ↑ Christoph Delius, Matthias Gatzemeier, Deniz Sertcan, Kathleen Wünscher (2007). Filosoofia ajalugu. Antiikajast änapäevani. Koolibri. Lk 6. ISBN 978-9985-0-1808-8.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Edmund Jacoby (2003). Tiina Hallik (toim). 50 klassikut. Filosoofid. Mõtlejad antiigist tänapäevani (eesti keel). Tallinn: TEA Kirjastus. Lk 64. ISBN 9985-71-33-4. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: pikkust (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. ↑ American International Encyclopedia, J.J. Little Co., New York 1954, Vol VIII
  5. ↑ 5,0 5,1 Simon Blackburn. Oxfordi filosoofialeksikon. Vagabund. Lk 289. ISBN 9985-835-58-1.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Ene Grauberg, Kiira Kivinurk (1991). Maailm tõde vabadus. Sissejuhatus Lääne-Euroopa filosoofia ajalukku. Tallinn: Valgus. Lk 13. ISBN 5-440-01259-1.
  7. ↑ Bryan Magee (2000). Aire Pevkur (toim). Filosoofia lugu (eesti keel). Varrak. ISBN 9985-3-0261-3.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Teodor Künnapas (1992). Suured mõtlejad. Põhijooni filosoofia ajaloost. Tallinn: Olion. Lk 25-26. ISBN 5-460-00023-8.
  9. ↑ Edmund Jacoby (2003). 50 klassikut. Filosoofid. Mõtlejaid antiigist tänapäevani. Tallinn: TEA kirjastus. Lk 14.

Kirjandus muuda

A. Maddalena. Sulla cosmologia ionica da Talete ad Eraclito, Padova 1940.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Joonia_koolkond&oldid=6040522"