John Hughlings Jackson

John Hughlings Jackson (4. aprill 18357. oktoober 1911) oli inglise neuroloog.

John Hughlings Jackson

Elulugu muuda

John Hughlings Jackson sündis Inglismaal Yorkshire'i lähedal asuvas Green Hammertoni külas. Koolis käis ta Yorkshire'is ja Gloucestershire'is. 15-aastaselt sai temast inglise füüsik William Charles Andersoni õpipoiss. 17-aastaselt astus ta Yorki meditsiinikooli (York Medical School), kus ta oli Thomas Laycocki õpilane. 1856.a. sai ta kvalifikatsioonitunnistuse Londoni arstide kuningliku kolleegiumi poolt. 1859. aastal kolis Hughlings Jackson Londonisse, kus ta asus ajakirjanikuna tööle nädalalehes Medical Times and Gazette. Ta valiti ka Londoni haigla juhtkonda. 1865. aastal abiellus ta oma täditütre Elizabeth Dade Jacksoniga. Lapsi neil ei olnud. 1878 sai temast ajakirja Brain üks asutajaid ja toimetajaid.[1]

Teadusuuringud muuda

Hughlings Jackson on tuntud kui epilepsia uurija. Tema definitsiooni järgi on epilepsia kui „juhuslik, äkiline, ülemäärane, kiire jõu vabanemine hallaines“.

Ta uuris ka afaasiat. Ta märkas, et mõned afaasiaga lapsed olid võimelised laulma, kuigi nad polnud suutelised kasutama tavakõnet.[2]

Hughlings Jackson kritiseeris oma aja kliinilisi juhtumianalüüse, et need ei pööranud piisavalt tähelepanu füsioloogiale. 1864.a. pidas ta Londoni haiglas loengu, kus ta propageeris neuroloogiliste haiguste anatoomia, füsioloogia ja patoloogia süstemaatilist seostamist kliiniliste juhtumianalüüside jaoks. Väljapakutud meetodit kasutati laialdasemalt esmakordselt afaasia uurimisel. [3]

Hughlingsi vaateid mõjutasid inglise bioloog Herbert Spencer’i evolutsiooniuuringud. Viimase järgi on närvisüsteemi kõrgemad tasemed fülogeneetliselt keerukamad, rohkem spetsialiseerunud, arvukamad ja omavahel rohkem seotud kui madalamd tasemed. Hughlings Jacksoni arvates tekitab neuroloogiline haigus närvisüsteemi taandarengut (ingl.k de-evolution). Ta väitis, et neuroloogilisel haigusel on kahte sorti sümptomid: negatiivsed, mis on tingitud kõrgemate funktsioonide kahjustumisest; positiivsed, mis on tingitud inhibeeritud madalamate funktsioonide esilekerkimisest. Hughlingsi arvates oli närvisüsteem kui sensomotoorne masinavärk, mis koosnes kolmest evolutsiooni tasemest (madalam, keskmine ja kõrgem) . Ta väitis, et mõistus ja aju on küll erinevad, kuid töötavad sarnase hierarhilise süsteemi abil. Igale vaimsele seisundile vastab teatud närvisüsteemi seisund. Siiski, aju ja mõistus ei mõjuta üksteist otseselt. Oma teooriatega andis ta oma panuse neuroloogia ja psühhiaatria eristamiseks.[3]

Hughlings Jackson arvas, et kui teadvus on mõistuse kõrgemat järku funktsioon sarnaselt kõrgematele motoorsetele tasemetele frontaalsagaras, siis peaks eksisteerima ka madalamad (nn. alateadlikud) tasemed. Tema arvates peaks vaimuhaigusel, nagu neuroloogilisel haiguselgi, olema nii negatiivsed kui positiivsed sümptomid[3]. Sarnane eristus kerkis 1980-ndatel teemaks skisofreenia sümptomite defineerimisel[4]. Negatiivsed sümptomid tekkisid Hughlings Jacksoni kohaselt teadlike vaimsete funktsioonide puudulikkusest ja positiivsed sümptomid eelnevalt allasurutud (inhibeeritud) alateadlike funktsioonide esilekerkimise tõttu. Ta ei leidnud oma teooriale aga täielikku tõendust. Seetõttu järeldas, et kõik vaimsed funktsioonid patsientidel, kel oli muutunud vaimne seisund, olid tõenäoliselt teadvuslikud ning mingit alateadvust ei eksisteeri.[3]

Ühiskondlik panus muuda

Asutas koos oma kahe sõbra ja neuropsühhiaatriga Sir David Ferrier and Sir James Crichton-Browne'iga ajakirja Brain, mis pühendus eksperimentaalsele ja kliinilisele neuroloogiale.

1892. aastal oli ta ühingu National Society for the Employment of Epileptics (praegu National Society for Epilepsy) üks asutajatest.

Viited muuda

  1. York, G. K., & Steinberg, D. A. (2006). An introduction to the life and work of John Hughlings Jackson with a catalogue raisonné of his writings. Medical History. Supplement, (26), 3-157
  2. Johnson, Julene K; Graziano, Amy B (2015). "Some early cases of aphasia and the capacity to sing.". Progress in brain research 216: 73–89.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Aminoff, M. J., & Daroff, R. B. (2014). Encyclopedia of the neurological sciences. Amsterdam: Academic Press.
  4. Berrios, G. E. (1991). "Positive and Negative Signals: A Conceptual History". Negative Versus Positive Schizophrenia. p. 8