Johannes II Komnenos

Johannes II Komnenos (kreeka keeles Ίωάννης Βʹ Κομνηνός, Iōannēs II Komnēnos, ladinapäraselt Comnenus; 13. september 10878. aprill 1143), hüüdnimega Kaunis või Hea (Kaloïōannēs), oli Bütsantsi keiser alates 1118. aastast kuni oma surmani, valitsedes seega üle 25 aasta.

Johannes II Komnenos
Johannes II Komnenos
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
15. august 1118 – 8. aprill 1143
Eelnev Alexios I Komnenos
Järgnev Manuel I Komnenos
Isikuandmed
Sündinud 13. september 1087
Konstantinoopol, Bütsantsi keisririik
Surnud 8. aprill 1143
Kiliikia, Bütsantsi keisririik
Abikaasa Ungari Ireene
Vanemad Alexios I Komnenos ja Irene
Lapsed Alexios Komnenos, Maria Komnena, Andronikos Komnenos, Anna Komnena, Isak Komnenos, Theodora Komnena, Eudokia Komnena, Manuel I Komnenos

Ta oli keiser Alexios I Komnenose ja Irene Dukaina vanim poeg ning teine Komnenoste dünastia keiser. Johannes sündis valitseva keisri ajal, mistõttu sai ta endale staatuse porphyrogennetos (purpuris sündinud).

Johannes II jätkas oma isa alustatut. Ta soovis pühendunult korvata kahju, mida impeerium oli kannatanud pärast Manzikerti lahingut 1071. aastal. Teda peetakse oma dünastia silmapaistvaimaks keisriks. Tema isa Alexios I peatas barbarite edasitungi ning Johannes asus taastama impeeriumi. Oma veerandsajandilise valitsemise ajal sõlmis keiser liidu Püha Rooma keisririigiga, saavutas otsustava võidu petšeneegide üle, millega lõppesid igaveseks nende rünnakud keisririigile. Lisaks purustas ta ungarlased ja serblased Balkanil. Ta juhtis isiklikult arvukaid kampaaniaid türklaste vastu Väike-Aasias. Johannes II sõjakäigud muutsid fundamentaalselt võimutasakaalu idas, sundides türklasi kaitsele ning loovutama mitmeid linnu ja kindluseid Bütsantsile. Kagus laiendas keiser Bütsantsi kontrolli Maeanderist läänes kuni Kiliikiani ja Tarsuseni idas. Püüdes demonstreerida Bütsantsi ideaali keisri rollist kristliku maailma juhina, marssis Johannes Bütsantsi ja ristisõdijate riikide ühendatud vägede eesotsas islamistlikku Süüriasse, kuid vaatamata suurele jõule, millega ta kampaaniat läbi surus, pettusid Johni lootused tema ristisõdijate liitlaste kõrvalepõiklemise ja nende vastumeelsuse tõttu tema vägede kõrval võidelda.

Johannes II valitsusajal kasvas keisririigi rahvaarv umbes 10 miljonini. Tema 25 aastast valitsemisaega on tema kaasaegsed vähem jäädvustanud kui Johannese isa Alexios I või poja Manuel I oma. Eriti vähe on teada tema siseriiklikust poliitikast.

Välimus ja iseloomRedigeeri

Keskaegne ajaloolane William Tüürosest kirjeldab Johannes II lühikese ja koleda inimesena, kelle silmad, juuksed ja jume olid nii tumedad, et teda tunti kui "maur".[1] Sellele vaatamata oli Johannesel hüüdnimi Kaloïōannēs, mis tähendas "ilus" või "hea", mis viitas pigem tema iseloomule kui välimusele. Johannes oli äärmiselt vaga inimene. Keisri õukonnaliikmed pidid piirduma vesteldes vaid tõsiste teemadega. Keisrile serveeritud toit oli väga lihtne ja Johannes pidas liigses luksuses elavatele õukondlastele loenguid. Ta kõneles enamasti väärikalt, ent vahel andis ka teravmeelseid vastuseid. Johannes II oli ustav abikaasa oma naisele, mis oli keskaegsetele valitsejatele ebatavaline. Isiklikust kasinusest hoolimata oli Johannesel keiserlikkust rollist kõrge ettekujutus. Ta ilmus tseremooniatele oma täies hiilguses, kui see oli vajalik.[2]

Johannes II oli tuntud oma jumalakartlikkuse ning leebe ja õiglase valitsemisaja poolest. Teda peetakse moraalse valitseja eeskujuks ajal, mil julmus oli normaalne. Väidetavalt ei mõistnud keiser kunagi kedagi surma ega lasknud kedagi sandistada.[3] Tema ajal tegeleti laialdaselt heategevusega. Seetõttu on teda kutsutud ka Bütsantsi Marcus Aureliuseks.[4] Oma isikliku eeskujuga parandas ta märkimisväärselt oma aja kombeid. Tema ja tema tegude kirjeldused näitavad, et tal oli suurepärane enesekontroll ja isiklik julgus ning ta oli suurepärane strateeg ja kindral.[2]

VõimuletõusRedigeeri

Johannes II isa Alexios I (v. 10811118) põdes viimastel eluaastate aastatel raskekujulist reumat, mis muutis isegi voodist tõusmise talle väga vaevarikkaks. Väidetavalt olevat keisri tõbi inspireerinud sultani õukonda etendama koomilisi vaatemänge, kus kandev roll oli antud lonkavale ja pidevalt kukkuvale "Alexiosele". Lisaks põristas keiser ka r-tähte, ja selle puuduse matkimine – muidugi ülepaisutatult – muutis komejandi veelgi naljakamaks.[5]

Keisri haigestumine viis muidugi dünastiliste vaidluste puhkemiseni. Alexiosel oli kolm poega ja neli tütart ning igaühel olid oma pooldajad.[5] Alexios eelistas järeltulijana vanimat poega Johannest. Johannesest saigi basileus ehk keiser pärast isa 1118. aastal, ent Alexios I kroonis ta kaaskeisriks juba 1092. aastal 1. septembri ja novembri alguse vahel[6]. Kroonimisest hoolimata vaidlustati Johannese troonipärimine. Selge on see, et Alexios eelistas järeltulijana Johannest, mid tõestab kaaskeisriks kroonimine. Alexiose mõjukas naine Irene eelistas aga oma pojale caesar Nikephoros Bryenniost, oma vanima lapse Anna Komnene abikaasat.[7] Ajaloolased on juhtinud tähelepanu asjaolule, et pidevate välispoliitiliste ohtude ja probleemidega seotud Alexios jättis õukonnas toimuva paljuski talle lähedaste naiste hooleks. Tema valitsemisaja alguses oli selliseks suunajaks-korraldajaks keisrinna-ema Anna, hiljem aga keisrinna Irene. Pole välistatud, et just nimelt Irenele kuulus idee teha abikaasa järeltulijaks perekonna esimene laps, Johannesest viis aastat vanem printsess Anna. Anna oli omal ajal kihlatud keiser Konstantinos X pojaga ja talle anti hiilgav haridus. Kuigi Anna keiserlikust soost abikaasa oli Alexiose haigestumise ajaks juba surnud, ei loobunud Irene oma plaanist. Seega olid keisril ja keisrinnal erinevad tulevikunägemused, kusjuures tark ja kaval Alexios oli väga hästi kursis oma abikaasa kavatsustega. Bütsantsi autorid on küll teatud irooniaga kirjutanud, et seesama Alexios, kes noorest peast oli oma naist korduvalt petnud, kiindus temasse vananedes niivõrd, et võttis Irene isegi sõjakäikudele kaasa, ent see oli ilmselt vaid pool tõest. Teine pool aga seisnes selles, et keiser ei usaldanud oma naist ja ei tahtnud riskida tema jätmisega pealinna. Lõpuks tulebki välja, et printsess Anna, kes kirjeldab oma raamatus suurt armastust isa vastu, ei hoolinud sugugi jumaldatud isa soovist ja kavatses haarata võimu.[5] Anna, kes oli väikse lapsena kihlatud tema isa esimese kaaskeisri Konstantinos Dukasega, kandis endas võimu- ja troonipüüdlusi. Alexiose viimase haiguse ajal kasutasid nii keisrinna kui ka printsess ära tema füüsilist nõrkust, et avaldada talle survet nende plaanide toetamiseks. Alexios talus neid pidevaid nõudmisi, ent ei muutnud oma ametlikku otsust.[8]

 
Bütsants umbes 1143. aastal

Vaatamata raskekujulisele haigusele juhtis Alexios isiklikult 1116. aastal läbi viidud edukat sõjakäiku türklaste vastu. Seda tegi ta kanderaamil lamades. 1118. aasta suveks oli haigus keisri lõplikult ära kurnanud ja kõigile oli selge, et ta peatselt sureb. Kuidas toimus keisri lahkumine elust, sellest annab teada printsess Anna sulg. Alexios viibis hipodroomil, kui tõusis tugev tuul ja "keisri reuma liikus jalgadest õlga". Kuid arstid polevat keisrit ähvardavast ohust aru saanud. Vaid üks neist osutas "sellise liikumise eluohtlikkusele, kuid me ei uskunud teda". See arst väitis, et keisri kehas "liikuv" paha ollus võib jõuda isegi südameni ja et seda ei juhtuks, tuleks ta ajada kehast välja lahtisti abil. Teised arstid aga vaidlesid sellele seisukohale vastu ning pealegi polnud keiser harjunud ravimeid tarvitama. Seekord andis haigus siiski järele. Uus atakk tabas keisrit kuue kuu möödudes. Anna kuulis pealt, kuidas keiser kurtis keisrinnale, et ei suuda enam hingata ja et tema südames on valu – nagu lasuks rinnal raske kivi. Arstid püüdsid haigust diagnoosida, kuid ei suutnud sellega toime tulla. Nad olid võimelised vaid nentima, et keisri seisund on ohtlik. Möödus veel mõni tund ja Alexios hakkas lämbuma, ta suutis hingata veel vaid sirgelt istudes. Arstid otsustasid lasta verd, aga ka see abinõu ei suutnud patsiendi seisundit parandada. Mõningane kergendus saabus alles pärast piprast valmistatud ravimi manustamist. Kuid 1118. aasta 15. augustil tabas Alexios I-st uus atakk, millest välja tulla ta enam ei suutnud. Lähtudes Anna üksikasjalikest kirjeldustest, võib arvata, et keisri surma põhjuseks sai ilmselt infarkt.[5]

Kui keisri poeg Johanes kuulis, et isa on suremas, kiirustas ta paleesse. Kuid ühe versiooni järgi ei teinud ta seda mitte soovist hinge heitvat isa toetada, vaid selleks, et isiklikult veenduda keisri peatses surmas, mida viletsas seisus Alexiose nägemine ka kinnitas.[9] 15. augustil 1118. läks Johannes Mangana kloostrisse, kus Alexios lebas surivoodis[10]. Seega polnud Johannesel mingit kahtlust peagi toimuvas võimuvahetuses ja ta ei jäänudki pikemalt paleesse, vaid lahkus sealt sama kiiresti, kui oli tulnud. Keisrinna, kes tegi kõik, et upitada troonile Annat, ei jätnud Johannese poolt pakutud juhust kasutamata ja kirjeldas Alexiosele poja käitumist võimalikult mustades värvides. Kuid haigusest jõuetu keiser suutis ta jutule reageerida vaid käe tõstmisega. Pole teada, kas Alexios soovis poega õnnistada või hoopis needa. Keisrinna aga olevat seejuures pidevalt korranud: "Sinu poeg lahkus, et röövida sinult, kes sa veel elad, võim!" Teise versiooni järgi lahkus Johannes hoopis isa teadmisel ning nende kohtumisel, millest keisrinnal polnud aimu, õnnistas keiser Johannest ja ulatas talle võimu sümbolina oma sõrmuse.[9]

Keisrinna Irene oli Johannest halvustanud korduvalt ka varem. Ta üritas Alexiost veenda, et nende pojal pole ühtegi head iseloomujoont ning teda ei saa printsess Anna voorusliku abikaasaga ligilähedaseltki võrrelda. Keiser, kes väidetavalt oli nendest juttudest väsinud, teeskles kord ajapuudust, kord jälle andis lubaduse asjade üle mõelda. Kuid on ka kirjeldatud juhtumit, kui ta sattus raevu ja käratas naisele: "Sa jagad minuga sängi ja võimu, lõpeta minu tagantkihutamine tütre kasuks, nõnda lõhud sa head tava! Ega sa pole hulluks läinud? Kas sa tead, et mõni varasem keiser oleks eelistanud väimeest oma võimu väärivale pojale? Kõik roomlased hakkaksid minu üle naerma ja arvaksid, et ma olen aru kaotanud."[9]

 
Johannes II (vasakul) ja tema vanim poeg Alexios, keda kroonib Kristus. Bütsantsi 12. sajandi esimese poole käsikirjast.

Johannes loomulikult teadis oma ema eelistusi – ja veel ühe versiooni järgi võttis ta viimase külaskäigu ajal jõuetu isa näpust sõrmuse salaja. Kuid ka selle versiooni juures esineb variant, et ta tegi seda hoopis isa nõusolekul. Mis aga Alexiose magamistoas (kui Johannes sinna üldse jõudis) tegelikult toimus, see jääb igavesti saladuseks.[9] Igal juhul kogus Johannes pärast isa juurest lahkumist kokku relvastatud toetajaid ning ratsutas Konstantinoopoli suure palee juurde[2][10]. Esiti polevat keisrinna mõju all olev palee valve soostunud teda isegi uksest sisse laskma. Sellega nõustuti vaid siis, kui Johannes näitas isalt saadud sõrmust.[9] Keisrinna Irenele tuli sündmuste areng üllatusena, ta ei suutnud poega veenda tagasi astuma ega Nikephorost trooni eest võitlema panna[2][10]. Ajaloolane Leonora Neville'i hiljutises Anna Komnene elulooraamatus on aga see sündmuste käik, eriti Anna seotus paleepöördekatsega, ümber lükatud[8]. Oluline on aga, et lõpptulemusel õnnestus Johannesel õde kõrvale tõrjuda ja lasta ennast kroonida ning Bütsants sai enesele järjekordse keisri.[9]

Keiser Alexios I suri ööl pärast Johannese otsustavat võimuhaaramist. Johannes keeldus isegi vandenõu kartuses oma isa matustel osalemast, hoolimata ema palvetest. Mõne päeva pärast suutis uus keiser aga kindlustada oma positsiooni piisavalt.[7] Umbes aasta pärast tegi keisri ema Irene veel ühe katse tütre Anna troonile tõstmiseks. Selleks ajaks oli keisri vastu sepitsetud ulatuslik vandenõu, kuid selle elluviimine luhtus küllaltki kentsakal moel. Nimelt kavatsesid vandeseltslased kroonida keisriks Anna abikaasa Nikephorose, kuid kõigile ootamatult jättis ta õigel ajal paleesse ilmumata ja nii polnudki vandeseltslastel kellegi pähe krooni asetada ning vandenõu oli läbi kukkunud. Anna jaoks aga lõppes see katse kloostrisse pagendamisega, kus ta sai hiljem pühenduda oma aja isa Alexios I valitsemisaja kirjeldamisele.[9]

Anna abikaasal Nikephorosel polnud erilisi ambitsioone troonile tõusmiseks. Lisaks puudus vandeseltslastel ka kindel toetus. Annalt võeti ära tema vara, mis pakuti keisri sõbrale Johannes Axouchile, ent ta tegutses targalt ning keeldus. Annale tagastati tema vara ning vend ja õde leppisid mingil määral oma vahel ära. Keisrinna Irene taandus kloostrisse ning printsess Anna lõigati tõhusalt avalikust elust välja. Anna asus tegema ajaloolase tööd. Nikephoros aga säilitas head suhted oma õemehe ja keisri Johannesega.[2][10] Säilinud on vähe kirjutisi Johannese enda kommentaaridest vandenõude kohta tema vastu. Ühes neis on keisri sõnad järgnevad: "Pärast troonile tõusmist hävitas Jumal minu nähtavate ja nähtamatute vaenlaste kavalad plaanid ja päästis mind igast lõksust, mis allutas kõik mu vaenlased mu jalge alla."[11]

Oma pärandi kaitseks kroonis keiser 1122. aastal oma noore poja Alexiose kaaskeisriks[2].

ValitsemineRedigeeri

Esimestel trooniloleku päevadel oli Johannese positsioon niivõrd ebakindel, et ta ei kartnud mitte lihtsalt võimust ilmajäämise, vaid ka oma elu pärast. Kartes kukutamist, ei julgenud vastne keiser isegi minna oma isa matustele, mis andis bütsantslastele põhjust võrrelda keisrit kivi külge klammerdunud polüübiga.[9]

Perekonnaintriigid, mis panid ohtu tema troonipärimise, viisid ilmselt teistsugusele lähenemisele valitsemisest. Johannes otsustas määrata kõrgetele ametikohtadele mehed väljastpoolt keiserlikku perekonda. See oli radikaalne kõrvalekalle tema isa Alexiose lähenemisest, kes kasutas keiserlikku perekonda ja selle paljusid sidemeid peaaegu kõigis kõrgemates administratiivsete ja sõjaliste ametikohtade täitmiseks.[7]

Johannes Axouch oli Johannes II lähedaseim nõuandja ning ainus lähedane sõber. Axouch oli türklane, kes võeti lapsena vangi 1097. aasta Nikaia piiramises. Ta kingiti keiser Alexiosele. Keisri hinnangul võis türklasest saada hea kaaslane tema pojale ning seetõttu kasvas Axouch üles keiserlikus majapidamises printsi kõrval. Pärast Johannes I võimuletulekut, nimetati Axouch kohe megas domestikos'eks (kreeka keeles: μέγας δομέστικος). Tiitlikandja oli Bütsantsi armeede ülemjuhataja. On oletatud, et Axouch oli lisaks impeeriumi tsiviiladministratsiooni juht, sest Johannese järglase, Manuel I ajal oli Axouchi valduses keiserlik pitser. See oli mitteametlik ametikoht, mis kandis nimetust mesazon ning oli võrdväärne vesiiri või peaministriga.[7] Selline ametisenimetamine oli märkimisväärne ning radikaalne erinevus Alexios I onupojapoliitikast. Keiserlikus perekonnas tekitas see teatavat pahameelt, mida tugevdas tõsiasi, et nad pidid Johannes Axouchi ees kummarda, kui teda kohtasid.[2]

Johannes II otsus mitte lubada sugulasi valitsemise juurde jäi kogu tema valitsemisajaks sedasi. Keiser määras mitmed oma isa teenijad, nagu Eustathios Kamytzes, Michaelitzes Styppeiotes and Georgios Dekanos, kõrgematele haldusametitele. Need mehed olid Alexios I valitsemise hilisematel aastatel poliitiliselt varjutatud Johannese ema tõttu.[10] Johannes II tõstis esile mitmeid uusi mehi, nende hulgas protovestriarios'eks (kõrge rahandusametnik) määratud Gerogy Taronites ning hiljem väimeesteks saanud Mauneul Anemas ja Theodoros Vatatzes. Johannese abielupoliitika eesmärk oli tuua esile uusi perekondi. See võis olla suunatud teatud silmapaistvate perekondade, nagu Dukased, Diogenesed ja Melissonosed, mõju vähendamiseks, kellest osad olid minevikus ise keiserliku perekonna moodustanud.[7]

Hoolimata sellest, et keiser loobus onupojapoliitikast, sarnanes Johannese õukond ja valitsus Alexiose omaga, muu hulgas ka tõsise tooni ja vagaduse poolest. Säilinud on poliitilises vormis kirjutatud nõuannete kogu "Mousai", mida omistatakse Alexios I-le. Kogu on adresseeritud otse Johannes II-le ja õhutavad teda muu hulgas säilitama õiglust kogu valitsemisajal ning koguma riigikassat. Alexiose nõuanded olid seega pojale kättesaadavad ka pärast vana keisri surma.[12]

Johannes II lõi oma sõjakäikudega Anatoolias sõjalise julgeoleku ja majandusliku stabiilsuse selles piirkonnas, mis võimaldas seal alustada ametliku provintsisüsteemi loomist. Taastati Thrakesioni teema (provints) halduskeskusega Philadelphias. Thrakesionist lõunasse loodi uus Mylasa ja Melanoudioni teema.[13]

Sebastrokator Isaak Komnenose vandenõuRedigeeri

 
Isaak Komnenos Poprhyrogennetose mosaiik Chora kirikus

Johannes II noorim vend Isaak oli olnud venna esmane toetaja troonipärimise kriisi ajal. Vaatamata sellele, et Isaakile anti kõrgeim õukonnatiitel – sebastokrator –, võõrdus ta hiljem vanemast vennast ning temast sai aktiivne vandenõulane. Johannese valitud usaldusväärsete nõustajatega, nagu John Axouch, ja hiljem ka tema poja ja kaaskeisri Alexiose toel, ei andnud keiser Isaakile impeeriumi valitsemisel mingit tähenduslikku rolli. Alexios I valitsemisajal oli sebastokatostel märkimisväärne võim. Seega ootas ka Isaak, et talle antakse sarnane autoriteetne koht. Need nurjunud ambitsioonid olid ilmselt peamised põhjused, miks Isaak oma venna võimus pettus. Isaak võttis eesmärgiks oma venna kukutamise. 1130. aastal, mil Johannes II suundus sõtta türklaste vastu, sai ta teada vandenõust ning venna Isaaki ja teiste magnaatide osalusest. Kui keiser proovis Isaaki tabada, põgenes viimane Danishmendide emiiri Ghazi juurde, kes ta vastu võttis. Hiljem saadeti Isaak Bütsantsi lahkulöönud Gabradese juhitud Trebizondi. Isaakist sai seldžukkide Rumi sultanaadi sultani Masoudi külaline ja hiljem ka Armeenia Kiliikia printsi Leo oma. Tõenäoliselt üritas Isaak nende valitsejate abiga hõivata jõuga keisririigi troon. Sellised koalitsioonid ei saanud teoks, ent näib, et Isaakil säilis tugev toetajaskond Konstantinoopolis. 1132. aastal tuli keisril kiirustades sõjakampaanialt naasta, sest pealinnas olid tema venna toetajad palunud Isaakil nende valitsejaks hakata. Triumfi, mida Johannes tähistas pärast Kastamuni vallutamist 1133. aastal, võib pidada Johannese kui keisri legitiimsuse avalikuks kinnituseks, mida kehastab väliste vaenlaste lüüasaamise tähistamine. 1138. aastal leppisid vennad ära ning Isaak naasis pealinna. Juba aasta hiljem saadeti noorem vend eksiili Heraclea Ponticasse, kus ta veetis ülejäänud Johannes II valitsusajast. Isaaki tellitud ulatuslikud kunstiteosed kujutasid palju tema porphyrogennetose ('purpuris sündinud') staatust ning tema suhteid keisrist isa Alexios I-ga. Vähe või üldse mitte kujutati tema suhteid venna Johannesega või sebastokratori tiitlit, mille ta vennalt sai.[14][15]

DiplomaatiaRedigeeri

 
Johannes II kiri paavst Innocentius II-le

Johannes II läänesuunalise välispoliitika keskne tõekspidamine oli liidus püsimine Püha Rooma keisririigiga. See oli vajalik, et vähendada Lõuna-Itaalias valitsenud normannide ohtu Bütsantsi territooriumidele Balkanil. See oht muutus eriti teravaks kui Sitsiilia Roger II tõusis võimule ning võttis endale kuninga tiitli. Saksa keiser Lothar III asus 1136. aastal Bütsantsi rahalise abiga ründama normannide alasid, mis ulatusid lõunas Barini. Paavst Innocentous II, kelle kiriku maid Roger II ohustas, toetas keisrite ettevõtmist. Lisaks ohule ajendas Innocentiust ka asjaolu, et Roger II tunnustas paavstina vastupaavsti Anacletus II. Keisrite liit ei suutnud aga Rogerile vastu seista ning 1139. aastal õnnestus kuningal Mignano lepinguga sundida Innocentiust end tunnustama.[16] 1140. aastal pöördus Johannes Lothari järglase, Konrad III poole, et leida Bütsantsi troonipärijale, Manuelile sobiv pruut. Välja valiti Konradi käli, Sulzbachi Bertha, kes saadeti kiiresti Bütsantsi.[10] Samal ajal pöördus ka Roger II Johannes II poole, et leida pruuti oma pojale, ent see katse ebaõnnestus.[16]

Bütsantsile tekitas probleeme ka keisri kalduvus sekkuda oma naise perekonna, Ungari valitsejate siseasjadesse. Bütsants hoidis pealinnas Ungari troonipretendenti, kes oli hea vahend poliitilisteks mängudeks ja Ungariga manipuleerimiseks. Ungarlased võtsid seda aga kui põhjust sõjaks. Nende liit serblastega viis Bütsantsi jaoks tõsiste tagajärgedeni Bütsantsi domineerimise osas Lääne-Balkanil.[10]

Idas püüdis keiser, nagu ta isagi, ära kasutada Ivoniumi seldžukkide sultani ja Anatoolia kirde- ja sisealasid kontrolliva Danishmendi dünastia erimeelsusi. 1134. aastal viis seldžuki sultan Masoud oma väed Danishmendide kontrollitud Kastamuni linn, et kaitsta seda Bütsantsi rünnaku eest. Liit osutus siiski ebausaldusväärseks kui seldžuki väed oma positsioonid maha jätsid ja öö jooksul lahkusid.[2]

Levantis asuvate ristisõdijate riigid tunnistasid üldiselt, et Bütsantsi nõuded Antiookia suhtes olid õiguslikud, ent praktikas tunnistati neid alles seejärel, kui keisririik muutus piisavalt tugevaks, et neid jõuga vallutada. Johannes II diplomaatia kõrghetk piirkonnas oli aga 1137. aasta, mil ta suutis Antiookia vürstiriigi ning Edessa ja Tripoli krahvkonnad panna endale austust avaldama. Bütsantsi soovi, et teda võetakse ristisõdijate riikide seas kui ülimuslikku nende riikide üle, võeti tõsiselt. Seda tõestab Jeruusalemma kuninga ärevus, kui ta kuulis Johannesse plaani teha armeega palverännak Pühasse Linna 1142. aastal.[1]

UsuasjadRedigeeri

 
Varasem Kristuse Pantokraatori kloostri kabel, praengune Zeyreki mošee

Johannes II valitsusaega saatsid pidevad sõjad ning erinevalt tema isast, kes osales aktiivselt teoloogilistes ja õpetuslikes vaidlustes, näib Johannes rahul olevat, et jättis kiriklikud küsimused patriarhi ja kirikuhierarhia hooleks. Keiser võttis osa vaid siis, kui religioon mõjutas otseselt keiserlikku poliitikat. Näiteks suhted paavstiga või ida ja lääne kirikute võimalik liit. Ta korraldas palju vaidlusi kreeka ja ladina teoloogiate vahel.[17]

Johannes ning keisrinna Irene, kes osales abikaasa religioossetes ja heategevuslikes tegevustes, võtsid ette palju kirikuehitisi. Näiteks ehitati Konstantinoopolisse Kristuse Pantokraatori klooster (tänapäeval Zeyreki mošee). Sede kloostrit koos kolme kirikuga on kirjeldatud kui keskaegse Bütsantsi ja Konstantinoopoli kõige mõjukamat ja olulisemat ehitist. Kloostri juurde kuulus viiest paatist koosnev haigla, mis oli avatud kõigi sotsiaalse klasside esindajatele. Haiglas töötasid koolitatud arstid, mitte võhikutest mungad. Klooster oli ühtlasi Komnenoste dünastia keiserlik matmispaik.[17][18]

 
Johannes II Komnenose kuldmünt, millel on kujutatud Neitsi Maarjat ja Johannest hoidmas risti.

Keiser Alexios I valitsemisaja viimaseid aastaid iseloomustas aktiivne Pauliitsi ja Bogomiili suuna n-ö ketserite tagakiusamine[19]. Johannes II valitsemisajast ei mainita sellised tagakiusamisi, ent riigi ketserlusvastased meetmed jäid jõusse. Konstantinoopoli alaline endeemiline sinod (kirikukogu) uuris teatud kloostrites ringelnud surnud munga Konstantinos Chrysomallose kirjutisi. Konstantinoopoli patriarh Leon Styppes käskis need teosed 1140. aasta mais põletada, sest need sisaldasid bogomiilide uskumusi.[20]

Üks väheseid keiserliku perekonna liikmeid, kelle Johannes II määras tähtsale ametikohale, oli tema nõbu Adrianos Komnenos (Johannese onu sebastokrator Isaaki poeg). Adrianos oli hakanud mungaks, kes võttis endale nime Johannes. Ta saatis keisrit tema 1138. aasta sõjaretkedel. Varsti pärast seda määrati Adranos Bulgaaria piiskopiks kui Ohridi Johannes IV.[17]

VälispoliitikaRedigeeri

Keiser Johannes II suurimaks teeneks on peetud isa alustatu jätkamist. Kusjuures mõned autorid on seisukohal, et tal õnnestus Alexiost isegi ületada: isa peatas barbarite rünnaku, poeg aga asus taastama impeeriumi selle kunagises hiilguses.[9]

Johannes II oli keiser-sõjamees. Ta veetis enamjao oma valitsemisajast sõjaväes ja lahinguväljadel. Johannes on ka üle pika aja keiser, kellele juba tema eluajal kinnistus hüüdnimi. Kaasaegsed kutsusid teda Kauniks. Selle hüüdnime olevat keiser saanud mitte ainult välise, vaid ka hingeilu eest. Ta elas jumalakartlikku elu ning talle oli võõras liiderlikkus ja kergemeelsus. Tema kohta on öeldud: "Seal kus võimalik, püüdis ta läbi saada ilma piinamiste ja hukkamistega." Lisaks polevat keiser sallinud ka vandumist.[9]

 
Euroopa 12. sajandi alguses. Kaardil on näha veel petšeneegide (patzinaks) alasid.

Võitlus petšeneegidegaRedigeeri

Johannes II purustas türklased-seldžukkid 1119–1121 ning saavutas kontrolli Edela-Anatoolia üle. Rahu polnud aga kauaks.[2][16] 1122. aastal ületasid petšeneegid suure väega Doonau jõe ja tungisid keisririigi valdustesse[9]. Selle peale viis Johannes oma väed kiiresti Euroopasse. Kuna olukord tõotas kujuneda erakordselt ohtlikuks, üritas keiser neid kohemaid peatada. Kuid raskesti relvastatud bütsantslased ei suutnud kuidagi tabada kiiretel hobustel vaenlasi. Alles sis, kui Johannese sõjameestel õnnestus purustada vankritest ümbritsetud petšeneegide laager, saabus võit.[9] Keiser piiras petšeneegid ümber, kui need olid Traakiasse tunginud. Ta pani vaenlased uskuma, et sõlmib nendega soodsa lepingu, kuid tegelikult alustas hävitava üllatusrünnakuga. Järgnenud Beroia lahing oli raske, keiser sai noolega jalga haavata. Päeva lõpuks võttis Bütsants võidu. Lahingu otsustavaks hetkeks kujunes see, kui Johannes juhtis Varjaagidest kaardiväega tungis petšeneegide laagri keskele, kasutades sissemurdmiseks põhjalaste kuulsaid kirveid.[2][16] Enamik petšeneegide sõjameestest sai surma, naised ja lapsed aga võeti vangi. See kaotus oli petšeneegidele niivõrd hävitav, et nende rünnakud keisririigi aladele lakkasid igaveseks.[9] Ühtlasi oli see petšeneegide kui iseseisva rahva lõpp. Paljud vangistatud petšeneegid asutati keisririigi piirialadele sõdur-talunikeks.[10]

 
Veneetsia vabariik umbes 1100. aastal

Suhted VeneetsiagaRedigeeri

 
1082. aastal sõlmitud Bütsantsi-Veneetsia kokkulepe. Punane – Bütsantsi keisririik, kollased ringid – Veneetsiale maksuvabastusega linnad; kollane romb – Veneetsia kaubanduslikud kolooniad

Pärast seda võitu läks Johannes II tülli Veneetsiaga, sest keeldus tunnistamast tema isa 1082. aastal sõlmitud kaubanduslepingut[9], mis andis vabariigile ainulaadsed ja helded kauplemisõigused Bütsantsi impeeriumis[21]. Kui Johannes asus troonile, saabus Veneetsiast saatkond ettepanekuga jätkata Alexios I ajal sõlmitud lepingut. Selle sõlmimise ajal vajas Bütsants hädasti veneetslaste laevastiku toetust, mille eest oldi nõus loovutama partneritele olulisi privileege kaubanduses. Seega oli omal ajal sõlmitud leping keisririigile paljuski paratamatu. Lepingu sõlmimise kaasaegsed on kirjeldanud, et bütsantslased kannatasid oma endise koloonia üleolevat suhtumist, hambad ristis. Kuna Bütsantsi välispoliitiline positsioon oli vahepeal kindlustunud, siis Johannes otsustas loobuda lepingu pikendamisest.[9] Muutunud poliitika põhjus ei peitnud rahalistes kaalutlustes. Veneetslased olid üht keiserliku perekonna liiget solvanud. See viis ohtliku konfliktini, eriti arvestades asjaolu, et impeerium sõltus suuresti Veneetsia laevastikust. Pärast Bütsantsi rünnakut Kerkyra (Korfu) saarele, saatis Johannes II Veneetsia kaupmehed Konstantinoopolist välja. Üsna pea pidi keiser astutud sammu kahetsema, sest järgnes veneetslaste kättemaks. 72 laevast koosnev Veneetsia laevastik ründas Rhodose, Chiose, Samose, Lesbose ja Androse saari ning vallutas Kefalloniá saare Joonia meres.[21] Bütsantsil endal laevastik sisuliselt puudus, mistõttu oli Johannes II sunnitud alustama läbirääkimisi. Need lõppesid 1126. aastal uue lepingu allakirjutamisega, mis oli sisuliselt sama, nagu 1082. aasta oma.[9]

Sõda ungarlaste ja serblasetega (1127–1129)Redigeeri

 
Ungari kuningriik 11. sajandi lõpus
 
Euroopa 1130. aastatel

Hoopis edukam oli keiser võitluses ungarlaste ja serblastega. Üks tundmatu kaasaegne on kirjutanud: "Ta purustas dalmaatslased, tekitas õudust sküütides ja normannides, kes elasid telkides ja kel polnud korda. Ta värvis verega Doonau ja hulga teistegi jõgede rutakaid vooge."

Johannese abielu Ungari printsessi Piroskaga (Bütsantsis Irene) kaasas ta Ungari kuningriigi dünastiavõitlusse. Andes asüüli pimedaks torgatud Ungari troonipretendendile Álmosele, äratas Johannes ungarlastes kahtlusi. Ungarlased, kuningas István II juhtimisel, tungisid 1127. aastal Bütsantsi Balkani provintsidesse. Sõjategevus kestis seal 1129. aastani, ent on ka alternatiivne käsitlus, milles Ungari sissetung ning Bütsantsi vasturünnakud algasid 1125. aastal ning 1126. aastal vaenutegevus ägenes.[10][22] Johannes II alustas karistusrünnakuid serblaste vastu, kes olid Bütsantsile ühtlikult Ungarlastega liitu astunud. Bütsants saatis paljud serblased Nikomeediasse Väike-Aasias sõjaväekolonistidena teenima. Seda tehti osaliselt serblaste vastupanuvõime alistamiseks (Serbia oli nimeliselt Bütsantsi protektoraat) ning osaliselt selleks, et tugevdada Bütsantsi piiri idas türklaste eest. Serblased olid taas sunnitud tunnistama Bütsantsi ülimuslikkust.[10] Serbia kampaania võis toimuda Bütsantsi-Ungari sõja kahe faasi vahel[22]. Ungarlased ründasid Belgradi, Niši ja Sofiat. Johannes II, kes oli Traakias Philippopolise lähedal, tegi vasturünnaku Doonaul tegutsenud mereväe flotilli toetusel[2]. Pärast keerulist kampaaniat, mille üksikasjad on ebaselged, õnnestus keisril alistada ungarlasi ja nende serblastest liitlasi Harami kindluses, mis asub tänapäeva Bačka Palankas. Paljud ungarlased hukkusid, kui põgenevad sõdurid ületasid silda, mis nende jalge all kokku varises.[16] Pärast seda jätkasid ungarlased sõjategevust, rünnates Braničevot, mille Johannes II kohe uuesti üles ehitas. Bütsants tegi veel mitmeid sõjalisi edusamme, mille tulemuseks oli rahu taastamine.[2][10][23] Bütsants taastas kontrolli Braničevo, Belgradi ja Zemuni üle ning sai tagasi Sirmiumi (Srem) regiooni, mis oli olnud Ungari käes 1060. aastatest. Ungari troonipretendent Álmos suri 1129. aastal. Sellega kadus suurim konfliktiallikas.[22]

Sõjad türklastega (1119–20, 1130–35, 1139–40)Redigeeri

Idas olid keisririigi väljavaated tunduvalt paranenud. Kui Alexios I pidi alustama türklaste-seldžukkide eemaletõrjumisest pealinna müüride alt, siis Johannes II valitsemisajaks oli riigipiir nihkunud kaugele itta. Seega oli loodud hea platsdarm türklaste ja ristisõdalaste käes olevate valduste tagasivallutamiseks. Nende plaanide realiseerimist soodustasid ka tülid türklaste-seldžukkide ridades, mis viisid ühtse riigi lagunemiseni ja lõid olukorra, kus keisririigi vastas seisid omavahel vaenutsevad väikeriigid. Tugeva vastupanu puudumine võimaldas keisril korraldada türklaste valdustesse üsna korrapäraseid sõjakäike ning nihutada riigipiir kaugele edasi. 1138. aastal pidas Johannes türklasi juba niivõrd lööduks, et otsustas sõjategevuse kogunisti lõpetada.[9]

Johannes II valitsemisaja alguses tungisid türklased Väike-Aasia lääneosas Bütsantsi piiridest edasi. 1119. aastal olid seldžukid lõiganud läbi Bütsantsi ühendusteed Attaleia linnaga Anatoolia lõunaosas. Samal aastal võtsid bütsantslased pärast piirmaist tagasi Laodicea linna ning 1120. aastal võeti tormijooksuga Sozopolis, mis avas uuesti ühenduse Attaleiaga.[24] See tee oli eriti oluline, sest viis ühtlasi ka Kiliikasse ning ristisõdijate riikidesse[10].

Pärast vaenutegevuse lõppu Ungari kuningriigiga, sai Johannes II keskenduda Väike-Aasiale. Keiser korraldas ajavahemikus 11301135 iga-aastasi kampaaniaid Danishmendi emiraadi vastu Melitenes, Eufrati ülemjooksul. Keisri aktiivse sõjategevuse tulemusena peatati türklaste laienemiskatsed Väike-Aasias. Johannes II korraldas mitmeid hästi kavandatud ja ka teostatud kampaaniaid türklaste vastu, et taastada piirkondade üle Bütsantsi kontroll. Ühe kampaania käigus vallutati tagasi Komnenoste esivanemate kodu Kastamonus (Kastra Komnenon). Seejärel jättis keiser Gangrase linna 2000-mehelise garnisoni. Keiser teenis endale kampaaniate käigus kiiresti müürilõhkuja maine, võttes vaenlastelt ühe kindluse teise järel. Manzikerti lahingu järel kaotatud regioonid võideti tagasi ning nendesse paigutati Bütsantsi garnisonid. Ometi oli vastupanu tugev, eriti kirdes asuvate danishmendlaste seas, ning uusi vallutusi oli bütsantslastel raske kontrollida. Seda iseloomustab asjaolu, et türklased vallutasid tagasi Kastanomu. Samal ajal oli Johannes II tähistanud just pealinnas linna vallutamist. Ent linn vahetas peagi jälle omanikku ning Johannes sai oma esiisade kodu tagasi.[2][16][10]

 
Anatoolia 1097. aastal

1139. aasta kevadel sõdis keiser edukalt türklastega, kes ründasid Sangariose jõe äärseid piirkondi. Bütsantslased ründasid nende põhilist elatusvahendit ajades nende karjad laiali. Seejärel läks Johannes II viimast korda Danishmendi türklaste vastu. Tema armee edenes mööda Musta mere lõunarannikut läbi Bitüünia ja Paflagoonia. Johannes II lõpetas keskvõimust lahkulöönud Konstantinos Gabrase juhitud Trebizondi autonoomia ning Chaldia (ka Kaldia) teema allutati taas keiserliku kontrolli alla. Seejärel piiras keiser 1140. aastal sisse Neocaesarea, ent linna vallutada ei õnnestunud. Bütsantslased purustati pigem halbade tingimuste, mitte türklaste tõttu. Ilm oli väga halb, suur osa armee hobustest suri ning varustus jäi napiks. [2][10][21]

Samal aastal kui keiser klaaris viimaseid arveid türklastega, küpses tema vastu vandenõu. Selle taga seisis keisri lemmikvend Isaak, kes omal ajal toetas igati Johannese pürgimist troonile. Riigipöörde ilmsikstulekul põgenes Isaak sultani juurde ja reetis talle keisri sõjaplaani. Vähe sellest, Isaak külastas ka teisi, nii muhameedlikke kui kristlikke õukondi ja agiteeris igal pool võitlema Bütsantsi valitseja vastu.[9]

Pärast türklaste-seldžukkide ohu kõrvaldamist hakkas Johannes kavandama järgmist sõjakäiku. Kaasaegsed on märkinud, et ta tegi seda talle omase suure põhjalikkusega. Lisaks hoolitses keiser ka selle eest, et tema sõjalised kavatsused oleksid diplomaatiliselt tagatud. Kusjuures Johannese kõikide sammude taga on aimatav tema salasoov vallutada tagasi Mesopotaamia ja Jeruusalemm. Vähemalt kinnitab seda keisri viimane surmaeelne pöördumine sõdurite poole 1143. aastal. Väidetavalt olevat Johannes öelnud, et tema kavatsused ei piirdu vaid Süüria tagasivallutamisega. Keiser täpsustas: "Ma tahan ennast rahulikult pesta Eufrati vees ning näha Tigrist. Ja siis lennata nagu kotkas, et purustada vaenlased, kelle käes on Kristuse haud".[9]

Kampaania Kiliikias ja Süürias (1137–1138)Redigeeri

Levantis püüdis keiser suurendada Bütsantsi võimu ristisõdijate riikide üle ning tõendada oma õigusi Antiookia üle. 1137. aastal vallutas ta Arnmeenia Kiliikia vürstiriigilt Tarsuse, Adana ja Mopsusestia linna. 1138. aastal toodi vürst Levon I (ka Leo või Leon) ning suurem osa tema perekonnast vangi Konstantinoopolisse.[16][21] See samm avas teed Antiookia vürstiriiki, kus vürst Poiriers' Raymond ja Edessa krahv Joscelin II olid sunnitud tunnitama end keisri vasallidena 1137. aastal.[25] Selle märgiks tõusis Antiookia kindluse torni Bütsantsi lipp. Aasta pärast sooritas Johannes juba isiklikult, saadetuna poegadest, õukondlastest ja väepealikest, piduliku sissesõidu linna. Antiookia vürstile oli selles etenduses määratud sümboolne keisri relvakandja roll. Seda sündmust jäädvustanud ülistuslaulus on öeldud: "Antiookia võtab sind vastu kui Kristust armastavat inimest, kui Jumala eest võitlejat, kui kirglikku barbaritega võitlejat. Linn pühib su laubalt higi ja embab sind õrnaltja kõik on sinuga selles triumfis, kus sa oled kõige säravam täht." Kuid ka sellel "tähel" oli määratud kustuda.[9] Isegi Raymond II, Tripoli krahv suundus põhjapoole, et avaldada austust Johannesele, korrates oma eelkäija avaldust Alexios I 1109. aastal. Seejärel juhtis keiser Bütsantsi, Antiookia ja Edessa vägesid moslemite Süüria vastu. Aleppo osutus liiga tugevaks, ent Balati, Biza'a'i (tänapäeva B'zaah), Atharebi, Maarat al-Numani ja Kafarabe kindlused suudeti vallutada.[25]

Kuigi Johannes II võitles visalt Süürias kristliku eesmärgi nimel, jäid tema liitlased Antiookia vürst Raymond ja Edessa karhv Joscelin Shaizari linna piiramise ajal oma laagrisse täringuid mängima ja pidutsema. Krahv ja vürst kahtlustasid lisaks teineteisele ka keisrit ning kumbki ei soovinud, et ükski osapool kampaaniast võidaks. Raymond soovis ka säilitada kontrolli Antiookia üle, mille ta oli lubanud Johannesele anda, kui õnnestub vallutada Aleppo, Shaizar, Homs ja Hama. Ladina ja moslemi allikad kirjeldavad keisri energilisust ja isiklikku julgust linna piiramisel. Linn langes, ent tsitadell keeldus seda tunnistamast. Shaizari emiir pakkus, et hakkab keisri vasalliks, maksab suure andami ning hakkab edaspidi maksma iga-aastasi andameid. Johannes II oli kaotanud igasuguse usalduse oma liitlaste suhtes ning moslemite liider Imad al-Din Zengi juhtis oma vägesid linna vabastamiseks, mistõttu pidi keiser pakkumise vastumeelselt vastu võtma.[25] Keisri tähelepanu hajutasid seldžukkide rünnakud Kiliikiale ning arengud läänes, kus ta üritas luua Saksa keisririigiga liitu Sitsiila ohu vastu. Joscelin ja Raymond sepitsesid vandenõud, et lükata Antiookia üleandmist keisrile edasi. Nad ässitasid rahvast keisri ja kohalike kreeklaste vastu üles. Johannesel ei jäänud muud üle kui lahkuda Süüriast, kus ta oli saavutanud vaid osaliselt oma ambitsioonid.[10]

Sitsiilia kuningriikRedigeeri

Johannese valitsemisaja teisel poolel tekkis Bütsantsile uus oht Euroopas. Keisririik oli alati pidanud Lõuna-Itaaliat oma valduseks ja vaid ajuti kuuluvaks normannidele. Kuid 1130. aastal oli sinna tekkinud tugev Sitsiilia kuningriik, mille tunnistamine oleks tähendanud Bütsantsile isegi teoreetilist loobumist antud piirkonnast ja suurt moraalset hoopi. Sellise väljavaatega ei tahtnud Johannes kuidagi leppida. Et otseseks sõjaliseks sekkumiseks ei jätkunud tal jõudu, siis otsustati pöörduda Bütsantsi äraproovitud vahendi diplomaatia poole ja otsida endale sobivat liitlast. Selleks osutus Saksa keiser, kes oli samuti huvitatud normannide ülemvõimu murdmisest Itaalias. Kuigi diplomaatilisel rindel saavutatud edu ei toonud kaotatud provintsi Bütsantsile tagasi, aitas see kindlustada tagalat ja võimaldas intensivsemat tegutsemist Idas.[9]

Viimased kampaaniad (1142)Redigeeri

1142. aasta alguses sõdis Johannes II Iconniumi seldžukkidega, et tagada ühendus Attalia linnaga. Selle kampaania käigus haigestus ning suri palavikku Johannese vanim poeg, troonipärija ning kaaskeiser Alexios. Olles oma teekonna kindlustranud, asus keiser teele uuele sõjakäigule Süüriasse, mille eesmärk oli allutada Antiookia täielikult keisririigile.[2] Kampaania hõlmas kavandatud palverännakut Jeruusalemma, kuhu ta plaanis viia oma sõjaväe. Jeruusalemma kuningas Foulques (ka Fulk), kartes, et Bütsantsi armee kohalolu sunnib teda alluma Bütsantsi ülemvõimule, palus keisril kaasa võtta vaid tagasihoidliku saatjaskonna. Kuningas põhjendas end sellega, et tema suures osas viljatu kuningriik ei suuda toita nii märkimisväärset armeed.[25][26] Selle leige reaktsiooni tulemusena otsustas Johannes II oma palverännaku edasi lükata. Keiser liikus kiiresti Põhja-Süüriasse, mis sundis Joscelin II andma oma kuulekuse tagatiseks pantvange, sealhulgas ka oma tütre. Seejärel suundus ta Antiookiasse ning nõudis, et linn ja tsitadell alistuksid talle. Vürst Raymond mängis ajaga, pannes otsuse hääletusele Antiookia üldkogul. Edukalt edenenuna, otsustas keiser viia oma armee Kiliikasse talvituma. Antiookia kampaania pidi järgneval aastal jätkuma.[10]

SurmRedigeeri

 
Johannes II jahil, prantsuse 14. sajandi käsikirjast

Johannes, olles oma armee ettevalmistanud uueks rünnakuks Antiookiale, lõbustas end Kiliikias Tauruse mäel metssigade jahiga. Keiser lõikas endale kogemata mürgitatud noolega.[2] Esialgu Johannes eiras haava ning see nakatus.[16] Mõnedel andmetel ebaõnnestus esialgne ravi ning keiser lakkas arste usaldamast. Ta lükkas tagasi ettepaneku käsi amputeerida. 7. aprillil kutsus keiser oma väepealikud telki ja avaldas neile kahetsust, et on riigi hüvanguks jõudnud teha nii vähe (kuigi Johannese surma hetkel oli keisririik territooriumilt tunduvalt suurem ja tugevam kui isalt pärimise ajal).[9] Keiser suri mitu päeva hiljem pärast õnnetust, 8. aprillil 1143, arvatavasti veremürgitusse.[16] On oletatud, et ladina päritolu armee üksused mõrvasid Johannes II vandenõus, kes polnud rahul sellega, et kristlik Bütsants sõdis religioonikaaslaste vastu. Samuti olevat vandeseltslased tahtnud keisrit asendada tema läänemeelse poja Manueliga.[7] Siiski on sellele oletusele väga vähe selgeid viiteid ja tõendeid. Johannes II Komnenose viimane tegu keisrina oli Manueli, oma noorima poja, määramine oma järglaseks. Johannes mainis kahte põhjust, miks ta eelistas Manueli tema vanema venna Isaaki asemel. Esiteks Isaaki kergesti ärritumine ning teiseks Manueli julgus, mida ta näitas üles Neocaesarea kampaania ajal.[2][10] Teise teooria kohaselt oli valiku põhjuseks oli AIMA ennustus. Aima tähendab kreeka keeles verd, ning see oli ennustusvool keiser Manuel I valitsusajal. Ennustuse kohaselt oli esimene Komnenoste keiser alfa ehk Alexios, teine ioota ehk Ioannes ning kolmas müü ehk Manuel (viimaks taas alfa – Alexios II). Johannes lähedane sõber Johannes Axouch püüdis esialgu keisrit veenda, et vanem poeg Isaak on edukam kanditaat, ent kui Johannes oli oma valiku teinud, aitas sõber igati kaasa, et Manueli võimuletõus oleks võimalikult ladus ja vaba igasugustest avalikest vastuseisudest.[7]

Üks Johannest ülistav bütsantsi autor nimetab teda suuremaks kui Makedoonia Aleksander ja Hannibal ning ütleb: "Vägev oli keltide tamm, kuid sa rebisid ta juurtega välja. Kiliikia seeder sirgus, sina aga kiskusid ta meie ees õhku ja muutsid tolmuks." Kas keiser oli tõesti nii vägev, on ehk küsitav, kuid ajaloolased peavad Johannes II valitsemisaega Komnenoste dünastia võimsuse tipuks.[9]

Johannes II Komnenose pärandRedigeeri

 
Bütsantsi impeerium Johannes II valitsemisaja lõpul

Ajaloolane John Birkenmeier on väitnud, et Johannes II valitsusaeg oli Komnenoste perioodist edukaim. Oma teoses "The Development of the Komnenian Army 1081–1180" rõhutab ta keisri kui väejuhi tarkust, mis keskendus pigem piiramistele, mitte aga lahingus riskimisele. Birkenmeieri hinnangul olid Johannese piiritletud iga-aastased kampaaniad mõistlikumad, kui tema poja Manueli strateegia. Ajaloolane selgitab, et Johannese kampaaniad olid keisririigile kasulikud, sest kaitsesid riigi südamikku, millel puudusid kindlad piirid. Samal ajal laiendas ta järk-järgult oma territooriume Väike-Aasias. Türklased sunniti kaitsepositsioonidele, samal ajal kui Johannes hoidis oma diplomaatilist olukorda suhteliselt lihtsana, liitudes Püha Rooma keisriga Sitsiilia normannide vastu.

Üldiselt on aga selge, et Johannesest jäi maha palju paremas seisus impeerium, kui enne tema valitsusaega. Tema surmahetkeks olid suured territooriumid taastatud ning Anatoolia keskosa ja Eufrati piiri tagasivõtmine oli saavutatav. Anatoolia kreeklased aga olid juba harjunud türklaste võimuga ning isegi eelistasid seda Bütsantsi omale. Kuigi oli lihtne saavutada Anatoolia türklaste, serblaste ning ristisõdijate riikide vasallsõltuvust, oli raske muuta nendevahelisi suhteid impeeriumi julgeoleku jaoks kasulikuks. Need probleemid jäid Johannese andeka ja elava poja Manueli lahendada.[10]

PereRedigeeri

 
Keisrinna Irene mosaiik Hagia Sophias

Johannes II Komnenos abiellus 1104. aastal Ungari printsessi Piroskaga, kes sai bütsantsipärase nime Irene. Ta oli kuningas Ladislaus I tütar. Abielu oli mõeldud kompensatsiooniks Ungari kuningas Kalmanile mõne kaotatud territooriumi eest. Irene mängis valitsemises väikest rolli, ta pühendus vagadusele ja lastele. Irene suri 13. augustil 1134. aastal ning teda austati hiljem kui Püha Irenet. Johannes II ja Irenel oli 8 last:[6]

  1. Alexios Komnenos, (suri 1142. aastal kampaania käigus) kaasvalitseja aastatel 11221142
  2. Maria Komnene (Alexiose kaksikõde), abiellus Johannes Rogerio Dalassenosega, kes üritas ebaõnnestunult 1143. aastal trooni hõivata.
  3. Andronikos Komnenos (suri 1142)
  4. Anna Komnene (u 1110/11 – pärast 1149), abiellus admiral Stephanos Kontostephanosega, kes suri 1149. aastal lahingus. Paaril oli neli last.
  5. Isaak Komnenos (u.1113 – pärast 1154), kasvatatud sebastokrator'iks (Alexios I loodud tiitel, tähendusega "teine keiser") 1122. aastal, 1143. aastal asendati ta troonipärimisjärjekorras oma noorema venna Manueliga. Ta oli abielus kahel korral ning tal oli mitmeid lapsi.
  6. Theodora Komnene (u 1115 – enne 1157. a maikuud), abiellus väepealik manuel Anemasega. Paaril oli vähemalt neli last. Pärast mehe surma läks Theodora kloostrisse.
  7. Eudokia Komnene (u 1116 – enne 1150), abiellus väejuht Theodoros Vatatzesega. Tal oli vähemalt kuus last, kuid ta suri noorelt.
  8. Manuel I Komnenos (28. november 111821. september 1180), sai keisriks ning valitses aastatel 11431180.[27]
Eelnev
Alexios I Komnenos
Bütsantsi keiser
11181143
Järgnev
Manuel I

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Runciman, Steven (1952). A History of the Crusades, Vol. II: The Kingdom of Jerusalem. Cambridge University Press.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 Niketas Choniates (1984). O City of Byzantium: Annals of Niketas Choniatēs. Detroit: Wayne State University Press. ISBN 978-0-8143-1764-8.
  3. Dennis, G.T (2001). Death in Byzantium, Dumbarton Oaks Papers, Vol. 55. Dumbarton Oaks: Trustees for Harvard University.
  4. De Puy, W., H. (1908). "John II", The World-wide Encyclopedia and Gazetteer, Vol. V.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 340-360.
  6. 6,0 6,1 Bucossi, Alessandra ja Suarez, Alex R (2016). John II Komnenos, emperor of Byzantium: in the shadow of father and son. Routledge. ISBN 978-1-47-246024-0.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 Magdalino, Paul (1993). The Empire of Manuel I Komnenos, 1143–1180. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-52653-1.
  8. 8,0 8,1 Neville, L (2016). Anna Komnene: The Life & Work of a Medieval Historian. Oxford University Press.
  9. 9,00 9,01 9,02 9,03 9,04 9,05 9,06 9,07 9,08 9,09 9,10 9,11 9,12 9,13 9,14 9,15 9,16 9,17 9,18 9,19 9,20 9,21 9,22 Vseviov, David (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 361-366.
  10. 10,00 10,01 10,02 10,03 10,04 10,05 10,06 10,07 10,08 10,09 10,10 10,11 10,12 10,13 10,14 10,15 10,16 10,17 Angold, Michael (1984). The Byzantine Empire 1025–1204, a political history. Longman. ISBN 978-0-58-249060-4.
  11. Stathakopoulos, D (2016). "John II Komnenos: a historiographical essay", in John II Komnenos, Emperor of Byzantium: In the Shadow of Father and Son, Bucossi, A. and Suarez, A. R. (eds.). Abingdon jaNew York: Routledge. Lk 1-10. ISBN 978-1-4724-6024-0.
  12. Bernard, F. and Demoen, K (2013). Poetry and its Contexts in Eleventh-century Byzantium. Ashgate Publishing.
  13. Haldon, John (1999). Warfare, State and Society in the Byzantine World, 565–1204. London: UCL Press. ISBN 1-85728-495-X.
  14. Magdalino, P (2016). "The Triumph of 1133", in John II Komnenos, Emperor of Byzantium: In the Shadow of Father and Son, Bucossi, A. and Suarez, A.R. (eds.). Abingdon ja New York: Routledge,. ISBN 978-1-4724-6024-0.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  15. Linardou, K (2016). "Imperial Impersonations", in John II Komnenos, Emperor of Byzantium: In the Shadow of Father and Son, Bucossi, A. and Suarez, A.R. (eds.). Abingdon ja New York: Routledge. ISBN 978-1-4724-6024-0.
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 16,6 16,7 16,8 Kinnamos; Brand, C. M. (1976). Deeds of John and Manuel Comnenus, by John Kinnamos. New York: Columbia University Press. ISBN 0-231-04080-6.
  17. 17,0 17,1 17,2 Angold, Michael (1995). Church and Society in Byzantium under the Comneni, 1081–1261. Cambridge: Cambridge University Press.
  18. Necipoğlu, Nevra (2001). Byzantine Constantinople. Brill.
  19. Finlay, George (1854). History of the Byzantine and Greek Empires from 1057–1453, Volume 2. William Blackwood & Sons.
  20. Loos, Milan (1974). Dualist Heresy in the Middle Ages Vol. 10. Springer: The Hague.
  21. 21,0 21,1 21,2 21,3 Norwich, John J (1995). Byzantium; Vol. 3: The Decline and Fall. Viking. ISBN 0-670-82377-5.
  22. 22,0 22,1 22,2 Fine, John V. A. Jr. (1991). The Early Medieval Balkans: A Critical Survey from the Sixth to the Late Twelfth Century. Michigan: University of Michigan Press. ISBN 0-472-08149-7.
  23. Urbansky, Andrew B (1968). Byzantium and the Danube Frontier. Twayne Publishers.
  24. Holt, P.M.; Lambton, Ann K.S.; Lewis, Bernard (1995). The Cambridge History of Islam. Vol. 1A. Cambridge University Press.
  25. 25,0 25,1 25,2 25,3 Runciman, Steven (1952). A History of the Crusades, Vol. II: The Kingdom of Jerusalem. Cambridge University Press.
  26. Harris, Jonathan (2014). Byzantium and the Crusades (2. trükk). Bloomsbury. ISBN 978-1-78093-767-0.
  27. Varzos, Konstantinos (1984). Η Γενεαλογία των Κομνηνών (PDF) (kreeka keel). Kd A. Thessaloniki: Thessaloniki Ülikool.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)