Johannes Gabriel Granö
Johannes Gabriel Granö (14. märts 1882 Lapua – 23. veebruar 1956 Helsingi) oli soome geograaf. Ta oli tuntud Aasia-uurija ja eestikeelsele maateadusele alusepanijaid.
Johannes Gabriel Granö | |
---|---|
Johannes Gabriel Granö | |
Sündinud |
14. märts 1882 Lapua, Vene Keisririik |
Surnud |
23. veebruar 1956 (73-aastaselt) Helsingi, Soome |
Rahvus | soomlased |
Haridus | Helsingi Ülikool |
Teadlaskarjäär | |
Tegevusalad | Geograafia |
Töökohad |
Tartu Ülikool Helsingi Ülikool Turu Ülikool |
Õpingud ja uurimisreisid
muudaGranö õppis aastatel 1900–1905 Helsingi ülikoolis, esialgu botaanikat ja zooloogiat, hiljem ka keemiat, füüsikat, geoloogiat ja geograafiat. Peamiselt geograafiaga tegeles ta edasises elus eelkõige geograafiaprofessor Johan Evert Rosbergi innustava mõju tõttu.[1]
Õpinguteaegsed suved veetis noor Granö 1902. aastast Omskis, kus ta isa Johannes Granö oli Siberi soomlaste kirikuõpetaja. Samas kohas oli Granö elanud perega ka aastatel 1885–1891. Aastal 1902 kogutud materjalide põhjal pidas ta Soome Geograafia Seltsis ettekande Siberi soome asundustest ja 1905. aastal valmis samal teemal uurimus.[2]
Järgnesid kolm Mongoolia-reisi aastatel 1906–1909. Neil reisidel huvitus ta peamiselt muistsetest raidkirjadest ja Altai geomorfoloogiast. 1911. aastal reisis ta Ida-Aasiasse ja Jaapanisse ning 1913. aastal Krimmi, Kaukaasiasse, Tian Shani ja Kasahhi steppidesse. Aastatel 1913–1916 elas Granö taas Omskis. Sealt tegi ta reise Altaisse, mille glatsiaalgeoloogiat ja glatsiaalgeomorfoloogiat uuris.[1]
Tartu-aastad ja hilisem tegevus
muudaGranö oli aastatel 1919–1923 eestikeelse Tartu ülikooli esimene geograafiaprofessor. Ta rajas ülikooli juurde geograafiakabineti.[3] Samuti oli ta 1920. aastast kuni Eestist lahkumiseni EKSi kodu-uurimise toimkonna esimene esimees.[4] 1922. aastal ajakirjas Loodus ilmunud Granö artikkel "Eesti maastikulised üksused" on esimene teaduslik Eesti maastikukäsitlus.[5]
Aastatel 1923–1926 oli Granö Helsingi ülikooli geograafiaprofessor ja toimetas Soome atlase kolmandat trükki. Seejärel siirdus ta Turu ülikooli, kus oli 1945. aastani geograafiaprofessor ja aastatel 1932–1934 rektor. 1929. aastal ilmus tema peateos "Puhas maateadus”, mille koostamisel kasutas ta ka palju Eesti näiteid. Teos tõlgiti 1997. aastal inglise keelde. Pärast ilmasõda naasis Johannes Gabriel Granö Helsingi ülikooli, kus oli veel viis aastat geograafiaprofessor ja aastatel 1945–1955 kõrgeim haldusametnik kantsler.[6]
Isiklikku
muuda1913. aastal abiellus Johannes Gabriel Granö geograafiamagistri Hilma Ekholmiga.[6] Ta neljas laps Olavi Granö oli samuti geograaf.
Tunnustus
muuda1932. aastal valiti Granö Tartu Ülikooli loodusteaduste audoktoriks.[7] 1939. aastal pärjati ta Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
Granö nime kannab 2000. aasta aprillis Tartus Tammekannu villas avatud Granö keskus, Tartu Ülikooli ja Turu Ülikooli ühine sihtasutus.
2010. aastal anti Tartu Ülikooli Vanemuise tänava õppehoone auditooriumile 327 Johannes Gabriel Granö nimi.[8]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Granö, O., 1982. J. G. Granö teadlasisiksuse kujunemine. Eesti Loodus, 7: 451–456.
- ↑ Kurs, O., 1982. J. G. Granö ja Siberi soomlased. Eesti Loodus, 6: 362–365.
- ↑ Paatsi, A. ja V., 1982. J. G. Granö Tartu Ülikoolis. Eesti Loodus, 6: 357–362.
- ↑ Kurs, O., 1995. Maateaduse professor August Ferdinand Tammekann. Geograafia ajaloost Eestis. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XI. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.
- ↑ Paatsi, V., 1984. Eesti maastikulise liigestuse katsed enne J. G. Granöt. Eesti Loodus, 6: 352–359.
- ↑ 6,0 6,1 Granö, O., 2005. J.G. Granö and Edgar Kant: teacher and pupil, colleagues and friends. Geografiska Annaler, 87 B (3): 167–173. (inglise)
- ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.
- ↑ Tartu Postimees. Tartu Ülikooli geograafid tähistavad juubelit. 3. november 2010. Kasutatud 20.12.2010
Välislingid
muuda- Johannes Gabriel Granö Eesti Looduseuurijate Seltsi e-teatmikus
- "Johannes Gabriel Granö". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 04.05.2018.