Jahi- ja kalastusturism

Jahi- ja kalastusturism on turismi haru, kus inimesed reisivad teistesse piirkondadesse või riikidesse eesmärgiga tegeleda jahipidamise või kalapüügiga. See hõlmab jahipidamist looduslikes või spetsiaalselt selleks ettenähtud aladel ning võib sisaldada nii suurulukite (nt põdrad, hirved, metssead) kui ka väikeulukite (nt jänesed, faasanid) jahti. Kalastusturism tähendab reisimist eesmärgiga osaleda kalapüügil, olgu see siis sisevetel (nt järved, jõed) või merel.

Tiigri trofee elevandil

Seoses maanteede võrgustiku laienemise, põllumaade ala kasvamise ja intensiivse linnastumisega on metsloomade elupaikade arv vähenenud ning traditsiooniliste ametite esindajad nagu jahi- ja kalamehed on sunnitud liikuma kaugemale. Mis on tekitanud nõudluse ja pakkumise vahel seose, kus soovitakse pakkuda klientidele soovitud kogemust ning teenida kasumit kalandus- ja jahindustööstusele.

Hästi reguleeritud jahiturism võib täita ka looduskaitselisi eesmärke, toetades populatsioonide kontrolli, elupaikade säilimist ja kohalike kogukondade majandust, kui tulu suunatakse jätkusuutlikult loodushoidu.

Ajalugu

Jahiturism sai hoo sisse maadeavastusperioodil, kui Euroopast pärit uurijad ja kolonisaatorid küttisid uutel avastatud aladel eksootilisi loomi. Jahi ajendiks on trofeejaht, mille eesmärgiks on koju viia näiteks sarved, nahad või topised. Eriti aktiivselt tegelesid trofeejahtimisega 19. ja 20. sajandi alguses Briti impeeriumi jõukad härrasmehed, kes reisisid näiteks Aafrikasse või Indiasse, et osaleda suurulukite – nagu tiigrite või elevantide – jahil. Sellised jahid olid sageli pikalt ette valmistatud ekspeditsioonid, mille käigus püüti lisaks loomasoost trofeedele ka eksklusiivset kogemust ja staatuse sümbolit.

Trofeejaht ei ole siiski olnud ainult Euroopa aadlike privileeg. Erinevates kultuurides ja ühiskonnakihtides on ulukite küttimine kandnud traditsioonilisi, rituaalseid ja sotsiaalseid tähendusi. Ka tänapäeval on trofeejaht rahvusvaheliselt populaarne, kuigi muutunud on selle vorm ja ühiskondlik hinnang. Tänapäeval on muutunud jahitrofeede tõestuseks fotod, mida lastud saagist tehakse.

Jahiturism

Jahituriste saab jaotada kolme kategooriasse: suurulukite küttijad, keda huvitavad seiklused ja jahitrofeed, väikeulukite küttijad, keda huvitab jahikogemus, ja kogenud küttijad, kes kasutavad eestlaetavaid püsse või nooli küttimiseks. Jahiturismi võib lugeda osaks loodusturismist, kui see aitab kaasa looduse elustiku mitmekesisuse püsimisele, võib olla osaks kultuurilisest turismist, kui kasutatakse kohalikke põlvest põlve edasi antud meetodeid. Jahiturismi võib lugeda jätkusuutlikuks kus looduskaitsealadelt kütitakse vastavalt seatud kvootidele. Jahiturismi peamisteks sihtliikideks on suurulukid (enamasti hirvlased ja veislased), närilised ja veelinnud (pardid, haned), kuid ka sellised karnivoorsed liigid nagu karud, hundid, rebased ja krokodillid. Kalapüügis keskendutakse paljudele mere-/suudmealade kaladele, molluskitele, koorikloomadele ja mageveekogudes elavatele liikudele. Samas ei käi kogu jahtimine ja kalastamine turismi alla, vaid turismiks teevad selle üldised turismiga seotud märksõnad, mille alla käivad:

• reisimine kindlasse sihtkohta ja tagasi;
• teenindava turismitööstuse olemasolu;
• teenuste osutamine raha eest;
• ööbimine sihtkohas;
• vabaaja- ja puhkevõimalused.

Ühtset joont jahiturismil käivate inimeste vahel tõmmata on keeruline. Sotsioloogiline uuring näitab, et jahil ja kalal käib kõiksugu inimesi, vahet pole ei kultuuril, religioonil kui sotsiaalsel staatusel, kuid valdavalt on tegu siiski meestega.

Väljundid

Jahiturismil on mitmeid majanduslikke väljundeid:

• toiduallikas
• sissetulek – topiseid müües (hirv, põder, metssiga, hunt jm)
• kõrvalsaaduste müük – nahk, liha, rasv
• sissetulek – jahiturismi korraldamise eest
• otsesed töökohad – jahi korraldaja, turustaja
• kaudsed töökohad – majutusasutused, toitlustusasutused

Lisaks on turismil ka kaudsed väljundid:

• kohaliku käsitöö arendamine
• stardiplatvorm kohaliku turismi arengule

Jaht ja kalapüük mängib lääneriikide majanduses väga suurt rolli ning toob kaubanduslikku kasu. See on Ameerika Ühendriikides ja Euroopas miljardite dollarite äri, statistika järgi käib Austraalias iga kolmas inimene kalal. Sissetuleku toob erineva kalastus- ja jahivarustuse müük, litsentsid ja muu majanduslik tulu, mis sellest tuleneb. Ka Lõuna-Aafrika riikides toob rikaste turistide safarijaht märkimisväärse osa riigi sissetulekust.

Hofer eristas oma 2002. aasta uurimuses jahi suhtes nõudlus- ja pakkumisriike. Üle kogu maailma on vähe kohti, kus pakkumine ületab nõudluse. Tegu on peamiselt Lõuna-Aafrika, Kanada, Venemaa, Argentina ja teiste selliste riikidega, kus on säilinud palju loodust ning kus on suured loomapopulatsioonid.

Ohud

Jahi- ja kalandusturism eesotsas trofeejahtimisega omab ka mitmeid negatiivseid külgi. Kalastus ja jahindus võivad olla nii inimlikud ja professionaalsed aga ka julmad ja hävitavad. Kui jaht ei ole reguleeritud, siis võib see ohustada liikide jätkusuutlikkust. Jätkusuutlikkuse saab tagada vaid hästi korraldatud reeglistik. Näiteks Keenia, Brasiilia ja India on vastavat reeglistikku jõustanud juba 1970. aastatest.

Viimasel ajal on ühiskonna üldine suhtumine jahi- ja kalastusturismi paranenud, nähes, et poliitiliste meetmetega on võimalik reguleerida antud majandusharu. Samas on lääneriikide looduskaitsjad siiski siiani küllaltki kriitilised selle suhtes. Üha ulatuslikum kalastusturism on vähemalt osaliselt süüdi maailma kalavarude vähenemises. 2010. aastatel oli maailmas umbes 45 lennufirmat, kes olid osaliselt või täielikult keeldunud trofeesid transportimast. Nende hulgas ka mitmed USA lennufirmad, seal juures moodustavad ameeriklased suure osa maailma trofeejahtijatest. Trofeejahinduse tööstus võitleb kehtestatud regulatsioonide vastu.

Regulatsioonid Eestis

Eestis on jahtimine ja kalastamine reguleeritud jahieeskirja ja kalapüügieeskirjaga. Neis dokumentides on märgitud püüdmiseks lubatud ajad, püügivahendid ja koeratõud, keda on lubatud kasutada. Keelatud on küttida talveunes olevaid loomi ja kudevaid kalasid. Enne jahiloa taotlemist peab olema olemas relvaluba. Lisaks tuleb jahti pidades järgida ohutusnõudeid, et tagada ohutus nii üksi kui ka grupiga koos jahtides. Kalapüügivahendid peavad olema eeskirjas lubatud ning ei tohi püüda kemikaalide ega elektriga. Kalapüügiluba ei pea taotlema, kui kalastada eramaal olevatel veekogudel. Seal on vaja kalastamiseks luba maa omanikult. Jahipiirkondadelt suurimad maakonnad on Pärnumaa, Harjumaa ja Lääne-Virumaa ning väikseim on Hiiumaa

Jahi- ja kalastusturism on arenenud viimastel aastakümnetel ning on laias laastus reguleeritud kohalike jahiseaduste ja piirangutega. Tänu transpordi arengule on jahi- ja kalandusturism kasvav haru, mis on majanduslikult kasulik nii kohalikele kui ka küttijatele. Siiski on suureks probleemiks salaküttimine. Kontrollitud jahipidamine aitab kaasa populatsioonide kontrolli all hoidmisele ning ökoloogilise tasakaalu säilitamisele.

Välislingid

• 22. november 2017 - 15:52, Ebaeetilise linnujahi lõpetamiseks tuleb kehtestada kütitud veelindudele päevalimiit, Eesti ornitoloogiaühing