Jaapani kunst

Jaapani kunst on väga mitmekesine, hõlmates ohtralt stiile ja väljendusvahendeid, sealhulgas keraamikat, maalimist, skulptuuri, kalligraafiat, origamit ja hulgaliselt muid kunstiliike. Sellel on pikk ajalugu, mis ulatub tuhandete aastate taha, inimasustuse algusest Jaapanis umbes 10 000 eKr kuni tänapäevani. [1]
Jaapani kunstipärand sisaldab nii hiina- ja koreapärast budistlikku kui ka jaapani omamaist shintoistlikku arhitektuuri, india kunsti eeskujul loodud budistlikke skulptuure ja mandalaid, hiinapärast ja jaapanis loodud maalikunsti.[2]
Kui meie kultuuritraditsioonis on kombeks jagada visuaalsed kunstid kategooriatesse – maal, skulptuur, arhitektuur jne, siis Jaapani traditsioonis sellist jaotust ei tunta. Teiseks, meie eristame nn. puhast kunsti ja tarbekunsti, mis on samuti tundmatu nähtus jaapani kultuuris. Jaapani kunsti liigitamine toimub eelkõige ajaloolisel alusel ja keskendutakse kunstiväärtusele ehk siis sellele, mida ja kuidas kunstiteosed väljendavad.[3]

KalligraafiaRedigeeri

Jaapani üheks atraktiivsemaks kunstiliigiks võib pidada kalligraafiat, mis jaapani kirjasüsteemi omapära tõttu on stiiliderohke ja võimaldab suurel hulgal variatsioone ka tehnilisest küljest. Jaapanis kasutusel hiina märgid võeti umbes VIII sajandil üle selleks, et teksti foneetiliselt üles märkida. Juba IX sajandil loodi jaapani oma foneetilised tähestikud, millest ühe (hiragana) märgid on tervikliku hiina märgi lihtsustatud kujutised, teise tähestiku (katakana) märkideks on aga hiina märgi ühest osast tekkinud märk. Nõnda on ka kalligraafias leida nii üksikute hiina märkide disainitud kujutisi kui ka tekste, mis võivad olla hiina märkide ja jaapani tähestike kombinatsioon (ehk nii nagu tänapäevalgi jaapani keelt kirjutatakse) või siis nn kana-tekst (ehk hiragana’s kirjutatud tekst).[2]
Kalligraafiaga tegelesid kloostrites mungad, kes kirjutasid ümber Hiinast ja Koreast kaasa toodud konfutsianistlikke ja budistlikke tekste. Ajapikku kujunes välja erinevaid stiile, millel Jaapanis on tänapäevalgi igaühel oma kasutusala. Nii on näiteks Qini dünastia ajast (221 – 206) pärit arhailises tensho stiilis märgid kasutusel ametiasutuste pitsatitel, vanade hiina käsikirjade ümberkirjutamisel kasutati aga reisho stiili ehk nn dokumendikirja. Tänapäeval luuakse kalligraafiateoseid peamiselt kolmes stiilis, milleks on selgete joontega hästiloetav kaisho ehk nn plokk-kiri, kursiivkiri gyōsho ning rohulible-kirjaks kutsutud sōsho, mis on eelmiste kõrval kõige voolavam ja elegantsem. Kirjutatava teksti olemusest lähtuvalt valivad kalligraafid ka sobiliku stiili, ent levinum on siiski see, et kunstnik n-ö spetsialiseerub ühele stiilile, sest selles meisterlikkuse saavutamine on aastakümnete-pikkune protsess.[2]

TušimaalRedigeeri

 
Sesshū Tōyō. View of Ama-no-Hashidate

Tušimaal kui maalimise tehnika võeti üle Hiinast umbes XIV sajandil, kuid jaapani esteetika põhimõtetega sobitumisel ja ühtesulamisel, tekkis täiesti uus jaapani stiil. Hiinast üle võetud nn haboku stiilis, mida kasutasid Tangi dünastia (617 – 907) kunstnikud, püüti tuši abil edasi anda objektide kuju, massi ja ka pindade tekstuuri (näiteks loomade karvkatet), samuti saavutati suur meisterlikkus perspektiivi edasiandmisel, loodi vedelama tuši abil mulje kaugematest ja nn tihedama tušiga lähemal asuvatest objektidest. Selle stiili silmapaistvamaks esindajaks Jaapanis oli XV sajandi kunstnik Sesshū, kelle haboku stiilis kujutatud maastikud on sajandeid olnud jäljendajaile eeskujuks.[2]
Tušimaalide hiilgeajaks võib pidada Kamakura (1185 – 1333) ja Muromachi (1333 – 1568) ajajärku, kui zen-budism Jaapanis järjest enam kanda kinnitas. Sel ajal loodud maalidel on objektideks sageli orhideed ja bambused, mis nagu ploomiõied, krüsanteemid (keisri sümbol) ning männid sümboliseerisid konfutsianistlikke voorusi. Näiteks orhidee kujutas kõrge moraaliga konfutsianistlikku õpetlast. Samas kujutab bambus, millel on tugev, ent tühi tüvi, nn kirgedest vabanenut, vaimsust, mis on väga lähedane zen’ilikule enesest loobumise ideele. Zen’imunkadele tähendas tušiga maalimine iseenesest mediteerimist ning oli vahendiks, et kujutada vaimseid väärtusi.[2]

ArhitektuurRedigeeri

 
Suur Buddha Saal

Jaapanis on säilinud vanimad puitehitised maailmas – budistlikud templid, mida hakati ehitama juba 3. sajandil. Templite eeskujuks olid talumajad ning vanimatel templitel olid kõrged ja paksud õlgedest viilkatused, mis toetusid puust postidele. Püstpalkidele toetuv massiivne katus on jäänud jaapani arhitektuuri üheks omapäraks tänapäevani.[4][5]
6. sajandil jõudsid Jaapanisse peamiselt Korea ja Hiina kaudu budism ja hiina kunsti mõjud, sealhulgas mitmed ehitustehnilised võtted. Näiteks hakati katuseid valmistama savist katusekividest. 7. sajandil asutati pealinn Nara lähedale Horyuji buda usu klooster, mille tempel on vanimaid puitehitisi maailmas. 752. aastal ehitatud Suure Buddha Saal Todaiji kloostris Naras on maailma suurim puitehitis. Kloostrites lisandusid viilkatustega hoonetele hiina arhitektuuri mõjul pagoodid, kuid nende katuseääred ulatuvad Hiinaga võrreldes tornist kaugemale ja kaarduvad hoogsamalt ülespoole. Ehitised hakkasid seisma valgest kivist alusel, millele toetuvad lakitud puust postid, mis kannavad katust.[5]
Koyota õukonna tellimusel arenes elamismõnu ja esteetilisi naudinguid pakkuv ilmalik kunst. Elati suhteliselt väikestes majades, mile järsult tõusvad katusenurgad rõhutavad hoonete kergust ja õhulisust. Tube eraldasid liigutatavad vaheseinad ja lükanduksed, millele maaliti maastikupilte või üksikuid loodusmotiive. Puust põrandatel polnud mööblit, vaid õlgmatid (tatamid) ja maalidega kaunistatud sirmid.[5]

PuulõiketehnikaRedigeeri

 
Katsushika Hokusai. Suur laine. Värviline puulõige sarjast "36 Fuji vaadet"

Puulõike tehnika jõudis Jaapanisse Hiinast. Sajandeid kasutati seda vaid usuliste tekstide illustreerimiseks. Alles 17. sajandil hakkas puulõige laiemalt levima, saavutades täisküpsuse järgmisel sajandil. Esialgu trükiti ühe plaadiga mustvalge pilt, millele lisati värvid pintsliga. Hiljem levis mitme plaadi ja värviga trükkimine, mille kõrgaeg oli 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi I poolel. Puulõikekunst levis massiliselt ja selle publikuks oli peamiselt linnade lihtrahvas. Puulõigete temaatika oli mitmesugune, kuid tähtsal kohal oli igapäevane elu, mida kujutati realistlikult, kuid sageli humoristlikult ja karikatuurselt.[6]

TarbekunstRedigeeri

OrigamiRedigeeri

 
Origami kured

Origami tähendab tõlkes kokkuvolditud paberit. Ori – voltima, kami – paber. Seega on origami iidne paberist kujukeste voltimise kunst. Vaatamata sellele, et paber ise leiutati Hiinas, tulid just jaapanlased mõttele voltida sellest kujukesi. Kõige kuulsam origami motiiv maailmas on kurg. Iidse Jaapani legendi kohaselt täitub igal tuhande paberkure voltijal üks soov. Aasia maades toob kurg õnne, tervist ja head. Tuhat volditud kurge oli levinud kink pruudile või vastsündinule sümboliseerimaks pikka ja head elu.[7][8]

IkebanaRedigeeri

Ikebana on Jaapani lilleseadmiskunst, mis sai alguse Buddhale lillede ohverdamise kombest, mis jõudis 6.saj Korea kaudu Hiinast Jaapanisse. Vastavalt legendile korjasid buda mungad tormi ja tuule poolt räsitud oksi ja seadsid need vaasidesse altarile, et säilitada neid elavatena. Sõnas ikebana peegeldub jaapanlaste arvestamine lille elu ja surmaga: ike - tähendab sündi, elu - selle hoidmist, hana - taime, lille. Eesti keelde tõlgituna - elavad lilled.[9]

KülmrelvadRedigeeri

 
Katana

Jaapani tarbekunsti üheks suursaavutuseks on külmrelvad, mida kasutasid samuraid.[5]
Vanim harjumuspärase kujuga jaapani mõõk tachi pärineb 1159. aastast. See oli hobuse seljas võitlemiseks mõeldud saabel tera pikkusega 80 cm. Tachi valmistati esmakordselt kahest erinevate omadustega terasest. Vanimad Jaapanist leitud mõõgad 4. sajandist olid sirge teraga ja meenutasid Mandri-Aasia omi.[10]
13. sajandi lõpus üritasid mongolid kahel korral Jaapanis maabuda. Nende rünnaku tagasilöömiseks otsustati mõõkade tootmist suurendada ja kehtestada ühtsed standardid, mis kokkuvõttes kõikide relvade kvaliteeti tublisti parandasid. Iga mõõga "keelele” (see osa, kuhu käepide kinnitatakse) tuli lisada valmistaja ja tellija nimed ning valmistamise aeg.[10]
Jaapani mõõgakunsti kuldaeg oli 14.sajandil, mil toimus kodusõda. Selle käigus ilmus uus pikk mõõk katana, mille suurim kõverus paiknes mitte käekaitse, vaid mõõga teraviku pool. Erinevalt senistest mõõkadest kanti seda tupes lõiketeraga ülespool. Paljud vanemat tüüpi mõõkade omanikud lasksid oma relvad lihtsalt ümber sepistada, et neid uutmoodi kanda.[10]

ViitedRedigeeri

  1. "BRIEF HISTORY OF JAPANESE ART". ArtJapanese. Vaadatud 05.04.2020.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Maret Nukke. "Varjude ja joonte mäng jaapani kunstis". 23.09.2005. Sirp. Vaadatud 05.04.2020.
  3. Cristin Aring. "Kultuur ja Religioon". 27.10.2014. Vaadatud 05.04.2020.
  4. "India, Hiina ja Jaapani kunstiajaloo võrdlus tabelina". 16.10.2013. Kunstimaterjalid. Vaadatud 05.04.2020.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Jaak Kangilaski."Kunstikultuuri ajalugu 11. klassile: renessansist impressionismini",Tallinn: Kunst, 2004. lk 20-22. 9949-407-28-1
  6. Jaak Kangilaski."Kunstikultuuri ajalugu 11. klassile: renessansist impressionismini",Tallinn: Kunst, 2004. lk 25. 9949-407-28-1
  7. "Origami: iidne kunst, mis arendab meeli ja mõtlemist". Nuputaja. Vaadatud 05.04.2020.
  8. "Rahupuu". (lk 4). 11.09.2012. Vaadatud 05.04.2020.
  9. Kristel Sepp. "Origami:Lilleseade ajalugu". Vaadatud 05.04.2020.
  10. 10,0 10,1 10,2 "Tamasseri rauast samuraimõõgani". Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia. Vaadatud 05.04.2020.