Jüri Pertmann
Jüri Pertmann (13. juuli 1938 Tartu – 11. juuli 2019 Meeri) oli Eesti vabadusvõitleja, ühiskonnategelane (sealhulgas Memento Liidu esimees) ja riigiametnik (sealhulgas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartumaa osakonna juhataja).
Haridus muuda
Lõpetas 1953. aastal Tartu II Mittetäieliku Keskkooli. Aastatel 1953–1956 õppis Tartu Ehitustehnikumis. Kevadel 1959 lõpetas Mordva ANSV-s 7. laagris poliitvangina venekeelse õhtukeskkooli. Kuna Mordvas saadud keskkoolitunnistusega ei olnud võimalik Eestis ülikooli astuda, lõpetas 1970. aastal Elvas eestikeelse õhtukeskkooli. Poliitilistel põhjustel lubati ta ülikooli alles 1970. aastal. Juunis 1975 lõpetas Pertmann Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna psühholoogia erialal ja õppis aastatel 1978–1981 juhtimispsühholoogiat sama ülikooli aspirantuuris. Lisaks lõpetas Eesti NSV Kergetööstuse Ministeeriumi õppekombinaadis juhtivkaadri baasettevalmistuse kursused ning talle anti tootmisjuhi kvalifikatsioon.
Töökäik muuda
- 1956–1957 Tartus ehitustööline
- 1958–1963 Mordvas eri vangilaagrites saeraami tööline, mööbelsepp, bobrikmantlite õmbleja ja tellisetehase tööline
- 1964–1975 EKE süsteemis tehnik, vanemtehnik, ehitusinsener, projekteerija
- 1975–1981 EKE süsteemis sotsiaalpsühholoog ja psühholoog (1975–1990 Tartu KEK-i esimehe nõunik sotsiaalpsühholoogia ja infotöö alal)
- 1982–1990 EKE juhtimislaboris juhtiv spetsialist sotsioloogiliste uuringute, ettevōtte tegevuse analüüsi, kaadrireservi ja atesteerimise alal
- 1991–1992 Arendus- ja koolitusfirmas EKE Ariko (algse nimega EKE Tehnokeskus) sotsioloog
- 1993 (14. jaanuar) – 1994 (30. aprill) Eesti Vabariigi Siseministeeriumis eriülesannetega vanemreferent[1]
- 1994 (mai) – 2004 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartumaa osakonna juhataja
- 2004–2005 Heategevusfondi "Lootus" projektijuht
- 2005–2019 G4S Eesti (varem Falck) turvatöötaja
Ühiskondlik tegevus muuda
- Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liidu "Memento" asutaja, eestseisuse liige (valitud korduvalt alates 1989) ning aastatel 1990–1994 sama liidu esimees
- Eesti Endiste Poliitvangide Liidu eestseisuse liige (valitud korduvalt alates 1989) ning alates 1992 kauaaegne esimees
- Eesti Õigusjärgsete Maaomanike Foorumi eestseisuse liige (alates novembrist 1991)
Poliitiline tegevus muuda
- Oli üks nendest, kes kirjutasid alla nn 20 Tartu mehe eelnõule "Läkitus Eesti Kongressile – Ettepanek taastada Eesti Vabariik", mis ilmus ajalehes Edasi 14. veebruaril 1990.[2]
- Aastal 1990 kandideeris ta Memento ühisplatvormi nimekirjas Tallinnas Eesti NSV Ülemnõukokku, kuid ei osutunud valituks.
- Aastal 1992 kandideeris Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei nimekirjas Põlva‑, Valga‑ ja Võrumaal Riigikokku, kuid ei osutunud valituks.
- Aastal 1999 kandideeris Mõõdukate nimekirjas Tartumaal Riigikokku, kuid ei osutunud valituks.
- Aastal 2013 kandideeris valimisliidu NÕO.EU nimekirjas Nõo vallavolikokku, kuid ei osutunud valituks.
Vastupanutegevus muuda
Kuperjanovlased muuda
Jüri Pertmann asutas 26. märtsil 1954 Tartus koos sõpradega koolinoorte põrandaaluse vastupanuliikumise organisatsiooni Kuperjanovlased, mille eesmärk oli tegutseda iseseisva Eesti Vabariigi taastamise huvides. Kuperjanovlaste hulka kuulusid teiste seas Eino Neerot, Tõnu Raid ja Kaarel Tuvike. Muu hulgas levitasid Kuperjanovlased veebruaris 1955 mõni päev enne Eesti Vabariigi 37. aastapäeva Tartus ligemale 1000 lendlehte üleskutsega võidelda Nõukogude okupatsiooni vastu. Riikliku Julgeoleku Komiteel (KGB) ei õnnestunud Kuperjanovlaste organisatsiooni liikmeid välja selgitada ja see organisatsioon jäi tabamata.[3]
Arreteerimine, vangistus ja tegevus pärast vabanemist muuda
Jüri Pertmann arreteeriti 11. novembril 1957 Soome–Nõukogude Liidu piiritsoonis Karjala kannasel Gvardeiskaja raudteejaama lähedal, kuhu ta oli siirdunud eesmärgiga põgeneda Soome, kuna ei soovinud läbida kohustuslikku sõjaväeteenistust okupatsioonivõimu relvajõududes. Pärast seda viibis lühemat aega Viiburi ja Leningradi vanglates ja Tallinnas Patarei vanglas. Eesti NSV Ülemkohus mõistis ta 28. jaanuari 1958. aasta otsusega süüdi riigipiiri ebaseadusliku ületamise katses ja Nõukogude-vastases propagandas (mis seisnes eeskätt koguteose "Eesti rahva kannatuste aasta" omamises ja teistele laenutamises) ning määras talle Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 19–58 lõike 1 punkt a, § 58-10 lõige 1 ja § 182 lõige 1 alusel karistuseks kuus aastat vangistust paranduslike tööde laagris. Pertmanni tegevus organisatsioonis Kuperjanovlased jäi julgeolekuorganitele teadmata. Kevadel 1958 viidi Pertmann Mordvasse Sosnovka töölaagrisse nr 7, misjärel viibis ta Mordvas eri vangilaagrites, osaledes muu hulgas eesti rahvusest mõttekaaslastega põrandaaluste organisatsioonide Eesti Noorte Malev ja Eesti Uusrahvuslaste Liit tegevuses. Vabanes 11. novembril 1963 ja jõudis 15. novembril 1963 tagasi Tartusse.[3]
Edaspidi oli Pertmann kuni 1988. aastani KGB jälgimise ja kontrolli all, kuid jätkas suhtlemist eesti rahvuslaste ja teisitimõtlejatega. Oli Jaan Isotamme lähedane sõber. Osales põrandaaluste omakirjastuslike väljaannete levitamises. Korraldas aastatel 1968, 1973, 1978, 1983 ja 1988 enda vangilaagrist vabanemise aastapäevadel maakodus Meeril laagrisõprade kokkutulekuid, kus valitses okupatsioonivastane meelsus.[4]
1970. aastate lõpus tehti Leedu dissidendi Viktoras Petkuse algatusel katse luua Eesti–Läti–Leedu vastupanuliikumisi ühendav organisatsioon. Eesti poolt osales aruteludel teiste seas ka Jüri Pertmann. Katse siiski nurjus ja organisatsiooni ei moodustatud.[5]
Poola 1980.–1981. aasta sündmuste ajal kirjutas Pertmann avaliku kirja sõltumatu ametiühingukoondise Solidaarsus toetuseks.[4]
"Sotsioloogilised Vihikud" muuda
Aastatel 1979–1984 koostas ja trükkis Pertmann põrandaalust almanahhi "Sotsioloogilised Vihikud",[6] milles püüdis avada ja selgitada ajaloolisi protsesse Eestis, Nõukogude Liidus ja mujal maailmas poliitilises, sotsiaalses ja majanduslikus võtmes. Fotokoopiatena paljundatud almanahh siiski laiemalt ei levinud ja jõudis tollal vaid väheste lugejateni. Almanahhi autor jäi KGB poolt tabamata.[3]
Tunnustus muuda
- 8. oktoober 2010: Leitnant Kuperjanovi teeneterist nr 004 (Julius Kuperjanovi Seltsi tunnustus) [7]
- 21. veebruar 2018: Riigivapi V klassi teenetemärk (Vabariigi Presidendi 5. veebruari 2018. aasta otsusega)[8][9]
Teosed muuda
Akadeemiline tegevus muuda
- Jüri Pertmann, Grupitegevuse koordinatsiooni eksperimentaalne uurimine (diplomitöö), Tartu Riiklik Ülikool, loogika ja psühholoogia kateeder, 1975, 76 lk
Tervikväljaanded muuda
- Jüri Pertmann (koostaja), Sotsioloogilised Vihikud (almanahh), nr 1, Tartu–Tallinn: Omakirjastus, 1979, 36 lk
- Jüri Pertmann (koostaja), Sotsioloogilised Vihikud (almanahh), nr 2, Tartu–Tallinn: Omakirjastus, 1980, 47 lk
- Jaan Isotamm, Jüri Pertmann, Enn Tarto (koostajad), Mees, keda ei murtnud. Raamat Erik Udamist, Tartu: Ilmamaa, 2001, 264 lk, ISBN 9985770277
Kirjutisi muuda
- Jüri Pertmann, "Represseerimisest ja rehabiliteerimisest", Memento teabeleht, 1991, nr 1: 1–2; 2: 1–2
- Jüri Pertmann, "Kellele toetus kuritegelik režiim", Memento teabeleht, 1991, nr 11: 1; 12: 2; taasavaldatud: Kultuur ja Elu, 2019, nr 3: 46 [9]
- Jüri Pertmann, "Mordvas – metsaülikoolis", Memento teabeleht, 1992, nr 9: 2
- Jüri Pertmann, "Kirjutati veebruar 1955", Memento teabeleht, 1995, nr 2: 1
- Jüri Pertmann, "Kuperjanovlaste salaorganisatsioon Tartus 1955. aastal", Kultuur ja Elu, 2015, nr 1: 46 [10]
- Jüri Pertmann, "Kommunistid ja koputajad", Kultuur ja Elu, 2019, nr 1: 20–23 [11]; 2, 45–47 [12] (jäi autori surma tõttu lõpetamata)
- Jüri Pertmann, "Pro patria. Mälestusi", Kultuur ja Elu, 2019, nr 3: 50–61 [13]; 4: 52–59 [14] (Kultuuris ja Elus ilmus pisut kärbitud versioon)
Viited muuda
- ↑ Virkko Lepassalu, "Kuidas sai Hermann Simmist riigireetur", Kultuur ja Elu, 2009, nr 4: 10 [1]
- ↑ Edasi, 14. veebruar 1990; taasavaldatud: Estonian World Review, 14. september 2012 [2]
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Jüri Pertmann, "Pro patria. Mälestusi", Kultuur ja Elu, 2019, nr 3: 50–61 [3]; 4: 52–59 [4] (Kultuuris ja Elus ilmus pisut kärbitud versioon)
- ↑ 4,0 4,1 Viktor Niitsoo, "Jüri Pertmann in memoriam", Kultuur ja Elu, 2019, nr 3: 49 [5]
- ↑ Arvo Pesti, "Dissidentlik vastupanuliikumine Eestis", Kultuur ja Elu, 2018, nr 4: 55–62 [6]
- ↑ Viktor Niitsoo, "Ühest vähetuntud omakirjastuslikust väljaandest", Viktor Niitsoo blogi, 24. oktoober 2015 [7]
- ↑ "Esimesed viis Kuperjanovi ordenit anti kätte", Vaba Eesti Sõna, 18. oktoober 2010 [8]
- ↑ Vabariigi Presidendi veeb. Teenetemärkide kavalerid
- ↑ Vabariigi Presidendi veeb. Teenetemärkide kavalerid 2018
Välislingid muuda
- Viktor Niitsoo, "Ühest vähetuntud omakirjastuslikust väljaandest" Viktor Niitsoo blogi, 24. oktoober 2015