Jöns Jacob Berzelius
Jöns Jacob Berzelius (20. august 1779 Väversunda, Östergötland – 7. august 1848 Stockholm) oli rootsi keemik ja mineraloog, keemiliste elementide sümbolite autor ning tseeriumi, seleeni ja tooriumi avastaja. Parun.
Nii ta ise kui ka tema kaasaegsed eelistasid kasutada ühe eesnimega nimekuju – Jacob Berzelius.
Elulugu
muudaJöns Jakob Berzelius sündis Lõuna-Rootsis Östergötlandi maakonnas kirikuõpetaja peres. Isa suri, kui poiss oli nelja-aastane. Veel 1787. aastal elas ta Väversundas. Berzelius oli kaheksa-aastane, kui ta ema suri. Onu aitas poisi Linköpingi toomkooli. Seal sai tema õpetajaks Clas Fredrik Hornstedt, keda Berzelius tunnustas ja kes äratas temas huvi loodusteaduste vastu.[1]
1801. aastal lõpetas Berzelius Uppsala ülikooli arsti erialal.
Ta töötas 30 aastat Stockholmi Meditsiiniinstituudis ja selle eelkäijas Stockholmi Kirurgiakoolis õppejõuna, aastail 1807–1810 kirurgiaprofessorina ning 1810. aastast (kui moodustati Karolinska Instituut) keemia- ja farmaatsiaprofessorina. Tema kuueosaline keemiaõpik "Lärobok i kemien" (1808–1830) tõlgiti paljudesse keeltesse ja see mõjutas keemia arengut kogu 19. sajandi jooksul.
1832. aastal pühendus ta uurimistööle ja õpikute kirjutamisele. Viieköiteline keemiaõpik ilmus aastail 1843–1848. Tema teadustööde koguarv on ligi 250.
1835. aastal abiellus 56-aastane Berzelius 24-aastase Johanna Elizabeth (Betty) Poppiusega (1811–1884).
Teadustöö
muuda1808. aastal avastas Berzelius lihastes piimhappe ning 1812. aastal kaseiini ja fibriini.
1807.–1818. aastal määras ta kõigi 49 tollal tuntud keemilise elemendi aatommassi ja avaldas 1828. aastal elementide suhteliste aatommasside tabeli, milles oli ühikuks võetud hapnik aatommassiga 100. Ta avastas, et kõigi elementide aatommass ei ole täisarvuline, ja lükkas sellega ümber Prouti hüpoteesi, et kõik elemendid koosnevad vesinikust.
Berzelius tõi 1814. aastal keemiasse elementide kaasaegsed sümbolid ja ühendite valemid (1817–1830). Ta määras elementidele tänapäevalgi kasutatavad tähised: hapnikule O, rauale Fe jne. Samuti hakkas ta molekuli koostises olevat mitut ühe elemendi aatomit märkima numbriga, näiteks H2O. Erinevus tänapäevasest kirjapildist seisnes vaid selles, et Berzelius tarvitas allindeksite asemel ülaindekseid.
Berzelius parandas valesti määratud koostisega liitainete valemeid. Ta avastas tseeriumi (1803), puhta metalli molübdeeni, seleeni (1817) ja tooriumi (1828). 1824. aastal sai Berzelius esimesena puhast räni ning tema õpilased avastasid tema laboratooriumis liitiumi ja vanaadiumi.[2]1824. aastal komplekteeris ta esimesena tsirkooniumi lihtainena.[3] Ta tõestas katseliselt John Daltoni aatomiteooria ning aine koostise püsivuse seaduse: anorgaanilised keemilised ühendid koosnevad aatomitest alati kindlas vahekorras. Selle seaduse kehtivuses on tõsi küll ka erandeid (nn bertolliidid).
Ta on terminite "allotroopia", "halogeen", "isomeer" ja "katalüsaator" autor.
Berzelius hakkas esimesena keemilistes katsetes filterpaberit kasutama. Tema katsed elektrolüüsi vallas panid aluse elektrokeemiale.[4] 1838. aastal avastas ta proteiinid.
Tunnustus
muuda- 1809 – valiti Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks
- 1920 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
- 1820 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks
- 1822 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia välisliikmeks
- 1827 – valiti Tartu Ülikooli audoktoriks
- 1837 – valiti Rootsi Akadeemia liikmeks
Mälestuse jäädvustamine
muudaJakob Berzeliuse järgi on nimetatud Kuu kraater Berzelius.[5]
Tema järgi on nimetatud ka seleenimineraal bertselianiit (vaskseleniid).[6]
Teoseid
muuda- 1837 – "Lehrbuch der Chemie" ("Keemia õpperaamat"). Tõlkija Friedrich Wöhler. 6. köide, 3. trükk, Arnoldischen Buchhandlung, Leipzig
- 1839 – "Lehrbuch der Chemie" ("Keemia õpperaamat"). Tõlkija Friedrich Wöhler. 8. köide, 4. trükk, Arnoldischen Buchhandlung, Leipzig
Viited
muuda- ↑ Per Enghag, Encyclopedia of the Elements: Technical Data - History - Processing - Applications, lk 441, 2004, Wiley-VCH Verlag GmbH, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 29.09.2013) (inglise keeles)
- ↑ Hergi Karik, lk 334, 390. 2009
- ↑ Hergi Karik, lk 319, 2009
- ↑ J. J. Berzelius, tõlkija John Black. An attempt to establish a pure scientific system of mineralogy, by the application of the electro-chemical theory and the chemical proportions, London, 1814, veebiversioon (vaadatud 08.05.2013)
- ↑ AstroLink Planetenkunde
- ↑ Hergi Karik, lk 423, 2009
Kirjandus
muuda- AstroLink Planetenkunde. Veebiversioon (vaadatud 8.05.2013)
- J.J.Berzelius, 1814. Tõlkija John Black. An attempt to establish a pure scientific system of mineralogy, by the application of the electro-chemical theory and the chemical proportions., London, 1814,Veebiversioon (vaadatud 8.05.2013)
- Hergi Karik. Leiutised ja avastused keemias., 2009, AS Kirjastus Ilo, ISBN 978-9949-17-017-3.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jöns Jakob Berzelius |
- Online works Veebiversioon (vaadatud 08.05.2013) Projekt Runeberg Ladina
- Jöns Jakob Berzelius. "Lehrbuch der Chemie". Tõlkija Freidrich Wöhler, Dritte verbesserte Original-Auflaufe. Mit königl.sächsischem Privlegioni, Sechster Band, Dresden und Leipzig, Arnoldischen Buchhandlung, 1837, Veebiversioon (vaadatud 8.05.2013)
- Jöns Jakob Berzelius. "Lehrbuch der Chemie". Vierte verbesserte Original-Auflaufe. Mit königl.sächsischem Privlegioni, Achter Band, Dresden und Leipzig, Arnoldischen Buchhandlung, 1839,Veebiversioon (vaadatud 08.05.2013)
- Georg W. A. Kahlbaum. Tõlkijad Francis V. Darbishire, Nevil Vincent Sidgwick. "The Letters of Jöns Jacob Berzelius and Christian Freidrich Schönbein". Williams and Norgate, 1900, Veebiversioon (vaadatud 8.05.2013)
- Jöns Jakob Berzelius, Justus Wilhelm Johannes Carrière, Justus Liebig, Friedrich Wöhler. "Berzelius und Liebig Ihre Briefe von 1831-1845 erläutenden Einschaltungen aus gleichzeitigen Briefen von Liebig und Wöhler sowie wissenschaftlicher nachweisen". München und Leipzig, Verlag von J.F.Lehmann, 1893,Veebiversioon (vaadatud 8.05.2013)