Jälitustegevus

Jälitustegevus on pädeva riikliku jälitusasutuse poolt salajaste ja avalike toimingute läbiviimine, mille eesmärk on teabe (mitte tõendite) kogumine jälitustegevuse huvisfääris olevate isikute ja sündmuste kohta.[1]

Alates 2012. aastast sätestab kõik jälitustegevusega seotud kriminaalmenetluse seadustik. Seal jälitustegevuse mõistet kasutatud ei ole, kasutatakse vaid sõna „jälitustoimingud“. Jälitustegevus hõlmab kõiki jälitustoiminguid.[2]

Jälitustoimingute tegemise õigus on jälitusasutustel.[2]

JälitustoimingudRedigeeri

Jälitustoimingud on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt

  1. isiku, asja või paikkonna varjatud jälgimine[2] (selle alla kuulub ka näiteks telefoni positsioneerimine reaalajas);[3]
  2. varjatult võrdlusmaterjali kogumine ja esmauuringute tegemine;
  3. varjatult asja läbivaatuse teostamine ja selle asja varjatult asendamine;
  4. postisaadetise varjatud läbivaatamine;
  5. teabe salaja pealtkuulamine või -vaatamine;
  6. politseiagendi kasutamine;
  7. kuriteo matkimine.[2]

Hoonesse, ruumi, sõidukisse, piirdega alale või arvutisüsteemi varjatult sisenemist ei loeta otseselt jälitustoiminguks, kuid neid toiminguid on lubatud sooritada mõne ülalmainitud jälitustoimingu täideviimiseks.[2]

JälitusasutusedRedigeeri

  1. Politsei- ja Piirivalveamet
  2. Kaitsepolitseiamet
  3. Maksu- ja Tolliamet
  4. Sõjaväepolitsei
  5. Justiitsministeeriumi vanglate osakond
  6. Vangla

Jälitusasutuste jaoks pole jälitustoimingute tegemise õigus piiramatu. Uuritav kuritegu, mille raames jälitustoiming tehakse, peab olema selle asutuse uurimisalluvuses. Seaduses ettenähtud juhtudel võib mõni asutus jälitustoiminguid täide viia ka mõne teise asutuse palvel.[2]

Ajalugu ja seadusemuudatusRedigeeri

Kuni aastani 2012 oli jälitustegevus sätestatud eraldi jälitustegevuse seaduses.[1] 29.06.2012 võeti vastu seadusemuudatus, millega muudeti jälitustegevuse seadus kehtetuks ning sätestati sellega seotu täies mahus kriminaalmenetluse seadustikus.[2]

Jälitustegevuse seaduse kohaselt oli lubatud jälitustoiminguid läbi viia jälitusasutuse enda loal,[1] uue regulatsiooni järgi peab loa andma prokuratuur või teatud juhtudel ka kohus. Samuti ei ole enam lubatud teostada jälitustoiminguid ükskõik milliste kuritegude tõkestamiseks ja ennetamiseks, vaid ainult raskemate, st esimese ja tahtliku teise astme kuritegude puhul.[2]

Seadusemuudatuse eesmärk oli tugevdada kontrolli jälitusasutuste tegevuse üle ja tagada seeläbi inimeste õiguste ja vabaduste parem kaitse.[4]

Jälitustoimingutega seotud probleemeRedigeeri

Jälitustoimingute kaudu võidakse riivata mitmeid isikute põhiseaduses sätestatud õigusi. Kõige tavapärasemalt puudutab jälitustoimingute tegemine perekonna, eraelu, eluruumi, valduse ja töökoha puutumatust, samuti näiteks sõnumisaladust, südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadust.[5]

Inimeste põhiõiguste ja -vabaduste piiramine on iseenesest lubatud, kuid sel juhul peab ka riive ise põhiseadusega kooskõlas olema.[6] See tähendab, et inimese õiguste riivamine peab demokraatlikus ühiskonnas mingil põhjusel vajalik olema, samuti peab ka riivates säilima kõnealuste õiguste ja vabaduste tegelik olemus.[5]

Jälitustoimingutega seotud probleemide üle on arutletud ka meedias. Kalle Klandorf kirjutas 2011. aastal enne seadusemuudatuse jõustumist artikli, kus tundis muret muu hulgas selle üle, et uue seaduse kohaselt on prokuratuuril õigus nii jälituslubasid anda kui ka selle üle järelevalvet teostada.[7] Justiitsministeeriumi esindaja Marko Künnapu kinnitas aga, et muretsemiseks pole põhjust – selles osas seadus sisuliselt ei muutunud, kontrolli teostas prokuratuur ka varem, jälitustegevuse seaduse kohaselt. Muudes aspektides uus seadusandlus siiski karmistas toiminguks loa andmise nõudeid.[8]

Samuti leidis Klandorf, et seadusemuudatus annab süüdistavale poolele menetluses ebaproportsionaalselt suure eelise kaitsja ees.[7] Selles küsimuses oli Künnapu ja Justiitsministeeriumi seisukoht jällegi, et nii kohtueelse kui ka kohtumenetluse põhimõtted jäid ka uue seaduse järgi samaks ning kummalegi poolele ei tulene seadusemuudatusest edumaad.[8]

Jälitustegevuse statistikaRedigeeri

2019. aastal anti jälitustoiminguteks kokku 1729 luba, kusjuures üks luba võib hõlmata mitut toimingut. Jälitusluba anti 818 isiku suhtes, kuid toimingu tegemisest teavitati 2008 isikut. Vahe tuleneb sellest, et teavitatakse ka näiteks jälitatava isiku telefonivestluse teist poolt. 30 jälitusloa taotlust jäeti kohtu poolt täielikult rahuldamata. Enim sooritati jälitustoiminguid narko-, majandus- ja korruptsioonikuritegudega seotult.[9]

Suurem osa statistilisi näitajaid oli 2018. aastaga võrreldes langenud.[9]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Jälitustegevuse seadus, RT I 1994, 16, 290, 01.01.2010
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 "Kriminaalmenetluse seadustik - RT I 2003, 27, 166". Vaadatud 05.11.2020.
  3. V.Koorits. "Varastatud mobiiltelefoni asukoha positsioneerimine nõuab prokuröri luba.". Delfi.ee, 24.07.2013. Vaadatud 5.11.2020.
  4. Justiitsministeeriumi pressiteade. "Justiitsministeeriumi pressiteade. Jälitustoimingud saavad täpsemad raamid". Vaadatud 05.11.2020.
  5. 5,0 5,1 "Eesti Vabariigi põhiseadus - RT 1992, 26, 349".
  6. K.Sikka. "Jälitustoimingud. Riigikohtu praktika ülevaade". Riigikohus, õigusteabe- ja koolitusosakond, 2019. Vaadatud 05.11.2020.
  7. 7,0 7,1 K.Klandorf. "Riigikogu ründab eestlaste põhiõigusi ja vabadusi". Delfi.ee, 16.03.2011. Vaadatud 05.11.2020.
  8. 8,0 8,1 Justiitsministeeriumi pressiteade. "Jälitustegevus allutati rangemale kontrollile". Vaadatud 05.11.2020.
  9. 9,0 9,1 "Kuritegevus Eestis 2019. Jälitustegevus". Vaadatud 05.11.2020.

VälislingidRedigeeri