Itaalia institutsiooniline referendum
Itaalia institutsiooniline referendum korraldati 2. juunil 1946 ning sellega lõpetati 85 aastat kestnud Itaalia kuningriik ja Itaaliast sai vabariik.
Pärast Itaalia ühinemist 1861. aastal sai Itaaliast kuningriik, riigipeaks oli Sardiinia kuningas Savoia dünastiast.
Alates 29. juulist 1900, peale tema isa Umberto I atentaati, oli Itaalia kuningaks Vittorio Emanuele III. Pärast mustsärklaste (fašistide) Rooma-marssi 27.–29. oktoobril 1922 andis ta võimu fašistide juhile Benito Mussolinile, kes kehtestas Itaalias fašistliku diktatuuri, mis kestis 20 aastat ning millega lõpuks kaasati Itaalia teljeriikide poolel teise maailmasõtta. Alles pärast liitlasvägede Sitsiilia dessanti julges kuningas lõpuks Mussolinile vastu astuda. 25. juulil 1943 Mussolini kukutati ja vahistati ning ajutise valitsuse juhiks sai marssal Pietro Badoglio. Mussolini tapsid hiljem Itaalia kommunistlikud partisanid aprillis 1945. Siiski oli Vittorio Emanuele maine tema toetuse pärast Mussolinile rikutud. 1944. aastal hakkas ta võimu üle andma oma pojale Umberto II-le ning peale liitlasvägede Rooma vabastamist 4. juunil 1944 nimetas ta Umberto regendiks, kuid kasutas kuninga tiitlit edasi kuni tagasi astumiseni 9. mail 1946.
25. juunil 1944 teatas Umberto II, et pärast sõja lõppu organiseeritakse Itaalias Põhiseaduslik Assamblee, et koostada põhiseadus ja valida Itaalia institutsioon.
1. märtsil 1946 andis peaminister Alcide De Gasperi valitsus nõusoleku referendumi korraldamiseks, küsimusega "Vabariik või monarhia?". 12. märtsil kuulutas valitsus referendumi kuupäevaks 2. juuni. 25. aprillil toimunud Kristlike Demokraatide konverentsil avastati, et 60% partei liikmetest toetas vabariiki, 17% monarhiat ja 23% olid neutraalsed. 9. mail 1946 loobus Vittorio Emanuele III lõplikult troonist, andes võimu üle Umberto II-le.
Referendumi küsimus oli lihtne – vabariik või monarhia. Referendumil ei osalenud Bolzano, Trieste ja Gorizia provintsid. Referendum toimus samaaegselt parlamendivalimistega. Lõpuks jäi peale vabariik – 12 717 923 häälega (54,3%) monarhia (10 719 284 häält ehk 45,7%) vastu. Tulemused näitasid suuresti Itaalia lõhet – industrialiseerunud Põhja-Itaalia toetas vabariiki, samas ruraalsem Lõuna-Itaalia toetas monarhiat. Kõige suurem toetus vabariigile oli Trento provintsis (85%), monarhiale Napoli provintsis (78,9%). Suurematest linnadest toetasid monarhiat vaid Rooma (53,83%) ja Napoli (79,94%).
6. juunil 1946 kuulutati välja Itaalia vabariik. Umberto II keeldus kaotust tunnistamast, väiteks, et oli ministrite riigipöörde ohver ja referendum oli tema vastu võltsitud. Ka mõned monarhistid kavandasid jõuga vabariigi väljakuulutamist takistada, üheks plaaniks oli Umberto II saatmine Napolisse, kus ta kuulutanuks välja teise valitsuse, mispeale algaks Itaalias kodusõda, lootuses, et sõjavägi jääb truuks Savoiadele. Umberto aga keeldus, öeldes: "Minu kuningakoda ühendas Itaalia, see ei jaga seda." 12. juunil lõppes tema 34-päevane valitsusaeg, 13. juunil kell 15 lahkus ta Rooma Quirinale lossist ja läks Ciampino lennujaama, lennates Portugali. Itaalia ajutiseks riigipeaks sai peaminister Alcide De Gasperi kuni 28. juunini, kui parlament valis uueks riigipeaks Enrico de Nicola.