Isesüttimine

Isesüttimine on põleva materjali iseeneslik süttimine eksotermiliste protsesside tulemusel soojuse akumulatsiooni tõttu. See on eksotermilise protsessi käivitumine ilma välist energiat (soojust) lisamata.

Orgaanilist ainet sisaldavates kuhjatistes, milles on piisavalt (kuid mitte liiga palju) õhku ja niiskust, algab soojenemine spontaansete eksotermiliste protsesside (käärimine, oksüdatsioon) tagajärjel. Edasi kiireneb temperatuuri tõus kuni isesüttimiseni. Kuna kuhjatise materjal on põlengukoldele isolaatoriks, siis ühelt poolt takistab see massi jahtumist ja teiselt poolt õhuhapniku vaba juurdepääsu. Orgaanilise aine lagunemine toimub biodegradatsiooni, oksüdatsiooni, põlemise ja termolüüsi koosmõjul. Isesüttimise oht esineb näiteks sütt, põlevkivi või diktüoneemakilta sisaldavates aherainepuistangutes ning freesturvast, saepuru, komposti jm orgaanilist materjali sisaldavate peenestatud jäätmete ja suurte kuhjatiste, näiteks heina või õlgede puhul.

Mitmed kergelt oksüdeeruvad ained võivad õhuhapnikuga kokkupuutel iseeneslikult süttida, näiteks tseesium, rubiidium, valge fosfor, värskeltvalmistatud magneesiumipulber jm. Sellisel juhul on põlemisprotsessi tulemuseks metallioksiidide moodustumine.

Märkus. Mõiste süttimistemperatuur iseloomustab aine süttimist leegiga kokkupuutumisel.

Vaata kaRedigeeri