Vikipeedia

Rahvastik

(Ümber suunatud leheküljelt Inimpopulatsioon)

Rahvastik on demograafias inimeste kogum, kes elab maakeral (kogu inimpopulatsioon, maakera rahvastik) või mingil kindlal territooriumil (nt mandri, riigi, piirkonna jne rahvastik). Tänu sündimusele toimub pidevalt rahvastiku taastumine.

Rahvastikku uurivad sellised teadusharud nagu sotsioloogia, demograafia, inimgeograafia ja statistika.

Demograafia on rahvastikuteadus, mis uurib statistilisi andmeid rahvaarvu, paiknemise, soolise koostise ja arengu kohta. Lisaks ka rahvastiku haridustaset, religioone ja rahvusi.

Rahvastikku iseloomustavad näitajad muuda

Maailma rahvaarv muuda

  Pikemalt artiklis Maailma rahvaarv

Maailma rahvaarv on kõikide maailmas elavate inimeste summa. Ameerika Ühendriikide Rahvaloenduse Büroo hindab maailma rahvastiku kella järgi praegu maailmas elavate inimeste arvuks 7 013 892 829. Viimase 50 aastaga on rahvaarv kasvanud kiiremini kui kunagi varem ja isegi tulevikuks ei ennustata sellist hoogsat rahvaarvu kasvu. 1950. aastal elas maailmas 2,5 miljardit inimest ja tänaseks on see number kasvanud üle 7 miljardi. Aastaks 2050 ennustatakse rahvaarvu kasvu kuni 9 miljardi elanikuni.[1] Kõige kiirem on rahvaarvu kasv arengumaades. Kõige rohkem kasvas rahvaarv 1963. aastal, mil rahvastik kasvas aastaga 2,2% aga aastaks 2011 langes kasvuprotsent 1,1%-ni.

Maailma rahvastiku paiknemine muuda

Rahvastik on maakeral jaotunud ebaühtlaselt. 2012. aasta seisuga elas enamik maailma rahvastikust (4,2 miljardit) Aasia mandril, mis on üle 60% kogu maailma rahvaarvust. Enamus Aasia rahvastikust on koondunud kahte riiki: Hiinasse ja Indiasse, kus elab umbes 37% kogu maailma rahvastikust. Teiseks kõige tihedamini asustatud mandriks on Aafrika, kus elab umbes 1 miljard inimest, mis on 15% kogu rahvastikust. Euroopas elab 733 miljonit inimest, seega umbes 11% kogu maailma rahvastikust. Ladina-Ameerikas ja Kariibidel elab umbes 600 miljonit inimest (9%). Põhja-Ameerikas (USA, Kanada) elab 352 miljonit inimest ehk 5% kogu rahvastikust ja kõige hõredamalt on asustatud Okeaania, kus elab 35 miljonit inimest (0,5% kogu maa rahvastikust). [1]

Rahvastiku paiknemist maal iseloomustab lisaks rahvaarvule ka rahvastikutihedus, mis näitab, mitu inimest elab ühes kindlas piirkonnas ühe ruutkilomeetri kohta. Rahvastikutihedust saab arvutada jagades rahvaarv territooriumi pindalaga, mille kohta rahvastikutihedust teada saada soovitakse. [2]

10 kõige suurema rahvastikutihedusega piirkonda maailmas [3]

** Riik/piirkond Rahvaarv Pindala (km2) Tihedus (in/km2)
1. Singapur 5 183 700 710 7301
2. Bahrein 1 234 596 750 1646
3. Bangladesh 142 325 250 147 570 964
4. Mauritius 1 288 000 2040 631
5. Taiwan 22 955 395 36 190 634
6. Lõuna-Korea 48 456 369 99 538 487
7. Rwanda 10 718 379 26 338 407
8. Liibanon 4 224 000 10 452 404
9. Holland 16 760 000 41 526 404
10. Iisrael 7 697 600 20 770 371

Sündimus, suremus ja loomulik iive muuda

Sündimust, suremust ja iivet iseloomustatakse demograafias suhtarvu ehk promilliga, mis tähendab näitaja esinemissagedust 1000 elaniku kohta. Suhtarv võimaldab omavahel kõrvutada neid protsesse riikides, kus rahvastik on erineva suurusega.

Sündimust, suremust ja seega ka iivet mõjutavad mitmed faktorid. Inimeste sünd sõltub sünnitusealiste naiste arvust ja pereplaneerimisest. Mis omakorda sõltuvad nii rahalistest võimalustest, religioonist ja haridustasemest. Inimeste madala haridustaseme tõttu ongi sündimus suurem arengumaades. Demograafiline üleminek põhjustab muutusi sündimustes ja suremustes [2] Rahvaarvu piiramise või kasvatamisega tegeleb rahvastikupoliitika.

Viimasel ajal on märgata arenenud riikides suremuse suurenemist, kuna on toimunud üldine rahvastiku vananemine. Samuti mõjutavad suremust ka õnnetused ja haigused. Surma näitajad võivad drastiliselt muutuda, kui esinevad suured katastroofid, epideemiad, loodusõnnetused ja sõjad või kui toimub läbimurre meditsiinis. [4]

Demograafiline üleminek muuda

Traditsiooniline põlvkondade vaheldumine (suur sündimus ja suremus) asendub aja jooksul kaasaegse põlvkondade vaheldumisega. Kaasaegsele põlvkondade vaheldumisele on vastupidi traditsioonilisele omane väike sündimus ja suremus. Demograafiline üleminek põhjustab ka rahvastiku vanuselise koostise muutust.[5]

Kui algab demograafiline üleminek: areneb arstiteadus ja paranevad elutingimused, mis toovad endaga kaasa suremuse languse. Sündimus jääb aga omaselt traditsioonilisele põlvkondade vaheldumisele suureks. Nende protsesside koostoimel on tulemuseks rahvastiku kiire kasv. Mida nimetatakse, mille kohta öeldakse demograafiline plahvatus. Sellele protsessile järgneb sündimuse langus. Kuna ühiskond on edasi arenenud ja ei ole enam vajadust suure pere järele. Lapsed ei käi enam tööl vaid koolis, samuti piiravad sündide arvu majanduslikud raskused. Sellised otsused perekondades toovad aja jooksul kaasa ka sündimuste languse, mille tulemusel väheneb iive ja aeglustub rahvaarvu kasvamise protsess. Pikapeale kasvab vanurite osatähtsus ja rahvastik vananeb, seda protsessi tuntakse rahvastiku vananemise etapina. Järgmiseks sammuks on demograafiline kriis. Vananemise etapi lõpul on enamikul perekondadel vähe lapsi (1–3). Tänu headele elutingimustele ja arstiabi kättesaadavusele elab enamik inimesi kõrge vanuseni. Lapsed ja noored moodustavad rahvastikust väikse osa, mis tingib ka madala sündimuse. Kuna vanureid on palju, on ka suremus suhteliselt suur. Nende protsesside koostoimel muutub iive kas nulliks või langeb miinustesse. Rahvastik hakkab vähenema. Kaasaegset põlvkondade vaheldumist iseloomustabki nullilähedane iive. [6]

Rahvastik Eestis ja selle paiknemine muuda

1. jaanuari seisuga 2019 oli Eestis 1 324 820 elanikku.

Rahvaarvu jaotumine maakonniti:[3]

Maakond Rahvaarv kokku Mehed Naised
Kogu Eesti 1 324 820 625 635 699 185
Harju maakond 598 059 278 023 320 036
..Tallinn 434 562 196 700 237 862
Hiiu maakond 9 387 4 768 4 619
Ida-Viru maakond 136 240 62 837 73 403
Jõgeva maakond 28 734 13 995 14 739
Järva maakond 30 286 14 786 15 500
Lääne maakond 20 507 9 879 10 628
Lääne-Viru maakond 59 325 28 737 30 588
Põlva maakond 25 006 12 526 12 480
Pärnu maakond 85 938 40 674 45 264
Rapla maakond 33 311 16 566 16 745
Saare maakond 33 108 16 331 16 777
Tartu maakond 152 976 71 949 81 027
..Tartu linn 96 973 43 708 53 265
Valga maakond 28 370 13 842 14 528
Viljandi maakond 46 371 22 454 23 917
Võru maakond 35 782 17 587 18 195

Eesti rahvastikutiheduse saamiseks jagame rahvaarvu (1 324 820) riigi pindalaga (45 227 km2). Seega on Eesti rahvastikutihedus 29,3 inimest ruutkilomeetri kohta.

Eesti rahvaarv kasvas aastatel 1970–1990 pidevalt, kuid viimase 20 aasta jooksul on Eesti rahvaarv vähenenud ning 2011. aasta lõpus stabiliseerunud, kuid see ei pöördu mitte kasvuks, vaid Eesti rahvaarvule ennustatakse järgnevaks pooleks sajandiks stabiilset vähenemist. Samuti on toimunud Eesti rahvastiku vananemine. Viimase 40 aasta jooksul on vanemate elanike osakaal suurenenud. Vähemalt 65-aastaste elanike arv suurenes kiiresti 1989–2008 ning aastast 2011 saab jälle rääkida stabiliseerumisest. [7]

Viited muuda

  1. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. september 2010. Vaadatud 4. juunil 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2011. Vaadatud 4. juunil 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ Elanike arv kohalikes omavalitsustes Siseministeerium

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rahvastik&oldid=6137389"